Diktaator on tänapäevases mõttes piiramatu võimu ehk diktatuuri kehtestanud isik, kes valitseb enamasti teatud kitsa ringkonna, kas ühe partei, sõjaväe või muu rühmituse toel, maskeerides vahel oma võimu pseudodemokraatlike valimistega. Diktaator on kõikvõimas valitseja, keda ei piira ega alluta kõrgem ega riigiväline seadus. Tal on võime käituda nii, nagu ta soovib, ja ükskõik mida ta ka ei teeks, on see tema jaoks õiguspärane, sest ta ise ongi seadus. Tihti jõuavad diktaatorid enne karistuse määramist ära surra. 20. detsembril lahkus türkmeenide Saparmurat Nijazov, kes lisaks presidenditööle armastas veel armeejuhi, peaministri ja (ainsana riigis lubatud) demokraatliku partei liidri ametit, pidas end prohvetiks ja harrastas isikukultust. Türkmenbaši võim oli piiramatu: 1992 valiti ta presidendiks, 1993 nimetas ta end kõigi türkmeenide isaks ning 1999 kinnitas Türkmeenia parlament ta eluaegseks riigijuhiks. «Tahan kuulda iga kärbest lendamas,» ütles ta kord ja lõi 2004. aastal «Tõe ministeeriumi». Ta suri ilma karistuseta. Endine Serbia juht Slobodan Milosevic pandi, erinevalt Türkmenbašist, inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest vangi, kuid Haagis asuva rahvusvahelise kriminaalkohtu viivitused ja üliaeglased ülekuulamismeetodid viisid ta hauda ilma karistuseta. Ka raugastunud Tšiili kindral Augusto Pinochet suri enne oma kohtupäeva, olles pagenud aastaid nii riigisisese kui ka rahvusvahelise õiguskorra eest. Diktaatorina juhtis ta vägivaldselt Tšiilit alates 1973. aasta verisest riigipöördest ja tema hingel lasub üle 3000 süütu inimese kadumine. «Ma ei kavatse Tšiili rahva ees oma režiimi kuritegude eest vabandada,» ütles ta vahetult enne surma. Riigijuhtide vastutus ja karistus nende eest karistamine on võrreldes riikide eksistentsiga üsnagi hiline nähtus ning siiani on maailm neid täis. Näiteks Valgevene endine sovhoosidirektor Aleksandr Lukašenka valiti küll nostalgias kümbleva vanemelanikkonna poolt 1994. aastal seaduslikult presidendiks, kuid edaspidi on ta jooksvalt valimistulemusi võltsinud, oponente vangistanud ja ajakirjanikke taga kiusanud. Kim Il-Sung ja tema järeltulija Kim Jong-il on hoidnud põhjakorealasi enim rõhutud rahvaste tabeli esiotsas viimased 30 aastat; Zimbabwe hirmuvalitseja Robert Mugabe, kes on valitsenud pea 30 aastat, on lubanud oma pensioni välja võtta alles siis, kui aeg selleks küps on, ning lükkas 2008. aastaks ettenähtud presidendivalimised mitu aastat edasi. Kuuba rahvaassamblee alustas sel talvel aga esimest korda tööd Fidel Castro kohalviibimiseta, kuna mees on viimased viis kuud haigevoodis lamanud. Rahvusvahelise Inimõiguste Liiga advokaatide sõnul on diktaatorite karistuseta jätmine heaks näiteks sellest, et õigussüsteem peab toimima kiiremini ning et rahvusvahelise kriminaalkohtu pädevus peab analoogsetel juhtudel ulatuma palju kaugemale. Inimõiguste organisatsioonide sõnul viitab Pinocheti surm sellele, kui oluline on efektiivne kohtupidamine. Iraagi ekspresident Saddam Husseini kohtulugu näitas, et «rahvusvaheline» õigusemõistmine võib olla viljakas, olgugi et tegu oli nn võitja kohtuga ning palju kaheldi selle täielikus erapooletuses. Inimõiguslased on nentinud, et efektiivne kohtupidamine ei saa tähendada kiirustamist nii, et jäetakse tähelepanuta kohtumenetluse reeglid. Et olla veendunud kohtu erapooletuses, tuleb selliste suurte protsesside puhul arvestada asjaoluga, et keegi pole süüdi enne, kui kohus seda on öelnud. Muide, 2005. aasta aprillikuus mõistis Hispaania kohus Argentina endise mereväeohvitseri Adolfo Scilingo süüdi inimsusevastastes kuritegudes, mis leidsid Argentinas aset 30 aastat tagasi. Kohus leidis, et kunagi pole hilja, ning määras mehele 640-aastase vanglakaristuse. Diktaatorid ja topeltstandardid. Sellise pealkirjaga artikli kirjutas 1979. a Ameerika poliitikaprofessor Jeane J. Kirkpatrick ja rääkis oma loos toonastest diktatuuridest. Kirkpatrick täheldas, et haritud inimesed läänest arvavad millegipärast, et teisi (riike) on võimalik demokratiseerida iga kell, igal pool ja ükskõik mis tingimustes. Ta tõi heaks näiteks Iraani, Nicaragua ja Kuuba ehk riigid, kus USA pehmed pingutused aidata kaasa demokraatia arengule ning ühiskonna vabamaks muutmisele mitte ainult ei ebaõnnestunud, vaid aitasid kaasa halbadele diktatuuridele, nõnda et tavakodanike elu, vabadus ja turvalisus said veelgi enam piiratud kui varem. Tegelikult ei suuda ajalugu kuidagi tõestada, et õigusriik tekib kergesti, näpunipsu peale. Hea valitsustava ei arene üleöö. Vaid üksikutes paikades ning paaril korral on ühiskonna vabanemine läinud ladusalt, kuid enamasti nõuab see aastakümneid, vahel lausa aastasadu. Näiteks Inglismaa õiguse areng Magna Cartast Reform Billsideni võttis koguni seitse sajandit, rääkimata veelgi valulikumast protsessist, mida Prantsusmaa selleks läbi elas. Miks me türanne talume? Esiteks on paljud riigipead tõrksad teiste üle kohut mõistma, kuna kardavad, et nendega võib ühel päeval sama juhtuda (eriti on seda näha Aafrika endiste sõjapealike puhul). Kuid peamiselt on diktaatoreid meile vaja. Rahvusvahelises suhetes on tuntud nn idealismi ja realismi võrdlusmoment: räägitakse heast valitsustavast ning rõhutatakse inimõiguste ja demokraatia ülemlikkust, tegelikus elus mängivad aga rolli alliansid, turueelised, mõjusfäärid (kui diktaatorid just Saddam Husseini kombel liialt ülekäte ei lähe). Zbigniew Brzezinski, kes oli president Jimmy Carteri nõunik rahvusliku julgeoleku alal, kirjutas paarkümmend aastat tagasi Hiina kohta järgmist: «Me mõistame, et Hiina Rahvavabariigi ja meie (USA) ideoloogiad ning majanduslikud või poliitilised süsteemid on erinevad. Me ei hellita lootust, nagu suudaksime muuta Hiina endanäoliseks, arendades süvendatud suhteid. Vastupidi, me tunnustame meievahelisi erinevusi.» 2008. a toimuvad olümpiamängud riigis, kus rikutakse jämedalt inimõigusi ja kus puudub igasugune internetivabadus. Vaevalt et isegi üks mitmesajast Pekingisse kohale sõitvast riigipeast seda Hiinale meelde hakkab tuletama. Selle nädalal alguses kukutati läbi ÜRO resolutsiooni eelnõu Birmas võimul oleva militaarhunta kohta, mis mõistis täielikult hukka Than Shwe valitseva režiimi ja selle koledused, kuna Venemaa varustab Birmat aatomienergia tehnoloogiaga (vastutasuks loodusvarad), Hiina moderniseerib aga oma naabri sõjatehnikat! Bulgaaria arstiõdede skandaalse kohtuprotsessi taustal ei kritiseerita Muammar al-Qaddafit, sest Liibüat on tarvis: Qaddafi kukutas kord kuninga, haaras 1969. a võimu sõjalise riigipöördega, kuid teenib endiselt kasu Euroopa Liidu arenguabi programmidest! Saudi Araabia printse ei tohi nafta saamise eesmärgil kritiseerida, olgugi et inimõigustest pole sel maal haisugi, kohtuprotsessid toimuvad salaja ning isegi pisikuritegude, näiteks lennukis mobiiltelefoni kasutamise eest pekstakse kaikaga oimetuks. Ka ei aja keegi Jean-Claude Duvalier’, Mengistu Haile Mariami, Teodoro Obiang Nguema või Bashar al-Assadi jälgi, sest nood on geopoliitilises tohuvabohus rohkem või vähem meile kasulikud olnud. Me kukutame diktaatoreid vaid siis, kui me seda vajame, ja teeme türannidel vahel vahet selle järgi, mida neil meile anda on. Aleksandr Lukašenka on kunagi öelnud, et oleks Valgevenel gaasi või naftat, ei tüütaks teda keegi. Tõsi, erinevalt Lukašenkast ei kritiseeritud Türkmenbašit kunagi, sest tal oli palju pakkuda. Meile meeldib vaid mõelda, et kohtumõistmine ühe üle paneb teisi demokraatlikumalt valitsema. Olles võimetud võtma türannide suhtes julgemaid seisukohti, tundub tõepoolest kergema lahendusena istuda ja oodata, mil nad kõik järjest ise ära surevad. |
