President kutsus uusaastakõnes eestlasi üles olema uhked oma riigi üle. See oli ilus kõne. Seda kuulates tuli soe tunne südamesse. Kui teleülekanne lõppes, läksime lastega tänavale rakette laskma. Kahjuks langes tuju kohe nulli, sest selgus, et vandaalid olid vahepeal meie tänava majadel vihmaveetorud katki löönud ja aedadel lipid ära lõhkunud. Vaatasin seda nõutult ja mõtlesin, kas ka need tüübid, kes ülikoolilinna vaiksel tänaval vana-aastaööl märatsevad, on uhked oma riigi üle. Kas nad tunnevad, et see on nende riik? Või tunnevad need märatsejad end tõrjutuna? Kus on nende juured? Miks nad lõhuvad? Kas see on sotsiaalne viha nende vastu, kes elavad rohelises aedlinnas? Või on see lihtsalt kasvatuse ja kultuuri puudumine? Mida peaks tegema, et me võiksime end oma kodus tunda turvaliselt? Mõned rikkamad ehitavad majade ümber kõrged tarad. Veel rikkamad palkavad endale turvamehed. Ent nemadki on kaitsetud maanteedel, kus varitseb suur oht elu kaotada. Iga kord, kui istud autorooli või saadad kedagi teele, hoiad hinge kinni, et jõuaks eluga pärale. Sa võid ise täita kõiki liikluseeskirju ja olla nii ettevaatlik kui tahes, ent see ei anna sulle mingit kindlustunnet, et teised liiklejad käituksid samamoodi. Pigem võid liiga korralik olles teistele jalgu jääda. Minuga täpselt nii juhtus. Eelmisel suvel jäin ristmikul autoga valgusfoori punase tule ees seisma. Taga sõitnud purjus veoautojuht aga oletas, et püüan viimasel minutil tule alt läbi lipsata. Seetõttu andis ta valgusfoori ette jõudes gaasi ja sõitis autole tagant sisse, paisates minu auto mitu meetrit edasi keset ristmikku. Ise hüppas autost välja ja sõimas, et miks ma ei sõitnud, kõik sõidavad punase tulega. Meie liikluses on ellujäämine õnne asi. Räägime riigieelarve enneolematust kasvust, ent ometi ei jätku piisavalt raha politseile, päästeametile, tervishoiule ega ka haridusele ja kultuurile. Ilmselt ei ole me suutnud kokku leppida või üldse ära tunda, millised on need kollektiivsed hüved, mille edendamisest kõik võidaksime. Turvalisus on kindlasti üks selline väärtus, mille nimel on isegi libertaarse majandusmudeli pooldajad valmis üksikisikute vabadusi piirama, surudes maha need, kes teiste vabadust ja heaolu oma tegevusega rikuvad. Ent on ka mitu teist hüve, mille edendamiseta ei saavuta me kunagi sellist ühiskonda, kus kõigil oleks hea elada. Sellisteks hüvedeks on peale elukeskkonna näiteks looduskeskkond, aga ka haridus ja kultuur. Just hariduse ja kultuuri mõjul kujuneb välja inimese suhtumine oma keskkonda, teistesse inimestesse ja ka iseendasse. Kui inimene ei pea endast lugu, siis ei austa ta ka teisi inimesi ega hooli sellest, mille teised on oma tööga loonud. On oluline, et ühiskond ei tõukaks endast kedagi ära ega laseks kellegi eneseteadvusel nii madalale langeda, et tal oleks ükskõik, mis temast arvatakse. Eestis valitsev edukultus võib paljudes inimestes tekitada tunde, et nad on teisejärgulised inimesed, kes nagunii ei saa millegagi hakkama. Kui see tunne tekib, siis ei püüagi nad käituda nii, et teiste inimeste heakskiitu pälvida. Ja neid ei hoia miski – peale karistuse hirmu – tagasi halbade tegude tegemisest. Seetõttu on ühiskonna huvides märgata ja aidata järele ka neid, kes ei ole nii võimekad ja tublid. Sama on ka koolis. Selle asemel et pidevalt mõõta laste ja koolide tulemusi, tuleks mõõta iga õpilase arengut ja seda tunnustada. Kas ei ole meie ühiskonna häda see, et me oleme liiga uhkeks muutunud ja arvame, et meil üksi on õigus hüvedele. Uhkustatakse enda eduga ja halvustatakse teisi, kelle kohta öeldakse, et igaüks peab end ise aitama. Selline uhkus on upsakus, sest heal järjel olijad ei märka, et tegelikult ei ole paljud nende saavutused ainult nende enda teene. Nii nagu inimeste sünnipärased võimed on erinevad, on erinev ka stardiplatvorm. Me ei saa valida oma vanemaid, sünnikohta ega ka sünniaega, millest meie edukus võib sõltuda. Sageli on nii, et olles sündinud õigel ajal õiges kohas, on edu garanteeritud. Sündides vaesesse perre kusagil ääremaal, sõltub kõik inimesest endast, kuivõrd ta suudab ise end üles töötada. Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest ei ole meil juurdunud arusaam, et kõik inimesed on võrdsed. Kui Eestis räägitakse võrdsusest, siis mõeldakse selle all tavaliselt võrdset osasaamist hüvedest. Ent võrdsus võib tähendada ka võrdset vabadust või võrdseid võimalusi saada ühiskonnas teatud positsioone või ametikohti. Eesti liberaalne demokraatia tunnistab heal juhul esimest printsiipi: igal isikul on võrdne õigus kõige ulatuslikumale vabadusele, mis sobib kokku sama vabadusega kõigi teiste jaoks. Ent sellega peab koos käima ka teine printsiip, mis ütleb, et ebavõrdsused on meelevaldsed, kui need pole just kõigi huvides ja nendega kaasnevad positsioonid ja ametikohad on avatud kõigile. Eestlased väärtustavad üksikisiku vabadust. Vabaduse realiseerimise oluline eeltingimus on omand. Mida rikkam on inimene, seda suurem on tema vabadus ja kindlustatus. Sellist vabadust nimetatakse filosoofias negatiivseks vabaduseks. See on vabadus millestki. Ent on ka teine vabadus, positiivne vabadus, mis on vabadus millekski. Olla vaba võib tähendada ka oma sidemete ja kuulumise tunnetamist.
> Loe edasi |
