Eva Tih­ho­nova eelistas pärast Uppsala ülikooli lõpetamist naasta Eestisse, sest ETV pakkus talle igati meelepärast tööd.

Loode, kes tosina aasta eest lõpetas Tallinna Inglise kolledži, oli jõudnud nimelt otsaga Bostonisse. Ta töötas rahvusvahelises konsultatsioonifirmas ning elas vik­toriaanlike eramutega linnaosas, mille tänavaääri palistas õhtu saabudes üks sportauto teise järel.

Otse tema maja vastas asus mõnus iiri pubi, kus sõpradega õllekruusi taga tööpingeid maha laadida. Ümber nurga paiknesid hõrkude roogadega india restoranid. «Elukvaliteet oli väga hea,» kinnitas Loode (30). «Elukeskkond oli ideaalne.»

Samal teemal: Peaminister toetab tudengite välismaale minekut

Ometi tegi ta kolm aastat tagasi Ameerika unelmaga lõpparve ja naasis kodumaale, kus lõi turuluureagentuuri Cons­umet-ric. Sest hoolimata tasuvast töökohast ookeani taga hakkas ajapikku kummitama mõte: suures riigis kaob ta nagu tilk merre.
Unistus Eestist

Kui paljud neist sadadest Eestimaa parematest poegadest ja tütardest, kes siirduvad piiri taha tarkust nõudma, seal omandatu-kogetu Loode kombel viimaks kodumaale tagasi toovad, selle kohta pole paraku mingeid andmeid.

Seetõttu ei saa väita, kas piiride ja väliskõrgkoolide uste avanemine edasipürgivate noorte ees on Eestile siiamaani rohkem kasu või kahju toonud.

Välisõpingute kogemusega inimeste usutlemine näitas, et nii nagu leidub neid, kes pärast kraadi saamist kohe Eestisse tagasi tulevad, pole põrmugi puudus nendest, kes on välismaale pikalt ankrusse jäänud.
Ent igal juhul kinnitasid Postimehe telefoni- ja meiliintervjuud, et enamik pikemalt piiri taha jäänuist mõlgutab mõtteid naasta kunagi tulevikus siiski kodumaale.

Nende seas näiteks Raadio Vaba Euroopast tuttav Ahto Lobjakas (34), kes on lõpetanud Rootsis Lundi ülikooli politoloogina ning teinud kaks aastat Oxfordis doktoritööd poliitilises filosoofias.

Ehkki viimaks tuli üle jõu käiva õppemaksu tõttu stuudium katkestada, pakkusid järgnevad aastad talle rohkelt töövõimalusi trajektooril London-Praha-Brüssel, mis on seni ahvatluselt ületanud kõik Eestis leiduva.

Lisaks peab Lobjakas elukoha valikul arvestama Šveitsi päritolu elukaaslasega, kellele Eestisse asumine suleks elus mitmed väljavaated. «Aga põhimõtteliselt ärajääja ma pole ega usu, et seda minust ka saaks,» kinnitas Lobjakas.
Samamoodi plaanib kunagi tulevikus Eestisse naasta Prantsusmaal Lyoni ülikoolis keeleteadusi õppiv Kadri Kaldmäe (21), kes loodab magistrikraadini jõuda kahe ja poole aasta pärast. Aga millal täpsemalt naasta, ei tea ta isegi.

«Üldiselt on nii, et seal, kus tööd leian, sinna asun ka elama,» tunnistas Kaldmäe. Esiotsa lubas ta kõrgema palga tõttu üritada pigem välismaal töötamist, kuid avaldas lootust, et küllap ka Eestis makstavad tasud ajapikku kerkivad.
«Kunagi tulen kindlasti Eestisse,» lausus ta, «sest hingelt olen ikkagi eestlane.»

Raha tähtsus väheneb

Kaldmäega samal lainel püsivad USAs Emory ülikoolis ärijuhtimise magistriõpet läbiva Kaido Kaarli (25) eluplaanid. Temagi kavatseb pärast diplomi saamist mõni aeg välismaal kogemusi hankida, enne kui Eestisse tagasi lendab.

Ent mingil juhul pole piiri taha jäämise põhjuseks raha. «Praegu on andekatel spetsialistidel võimalik ka Eestis hästi elada, nii et suurema raha teenimise võimalus Läänes pole enam oluline põhjus Eestist lahkumiseks,» ütles ta.
USAs mainekas Princetoni ülikoolis õppiv Siim Sikkut (21) on otsustanud, et niipea, kui ta lõpetab kevadel majanduspoliitika ja rahvusvaheliste suhete õpingud, naaseb ta kodumaale ja asub riigitööle.

Sikkut on veendunud, et Eestis leidub piisavalt palju huvitavaid ja põnevaid võimalusi eneseteostuseks.
«Eestis on lihtsam jõuda positsioonile, kus saab teha mõttekat ja sisulist tööd, millel on ka mingi mõju ühiskonnale ja majandusele,» väitis ta. «Mujal kuluks samasuguseks ülestöötamiseks ja karjääriredelil ronimiseks palju kauem aega.»

Üks neist, kes kohe pärast välisõpingute lõppu tuli Eestisse tagasi, on möödunud suvel Uppsala ülikoolis meedia ja kommunikatsiooni erialal magistrikraadi kaitsnud Eva Tih­honova (26). Rootsi jäämist ei lasknud tal tõsiselt kaaludagi sealne liiga reeglitepärane ja igav elulaad ning samuti Eestisse jäänud pere, sõbrad ja tuttavad.

Kuid peamine, kinnitas Tihhonova, oli ETVs pakutud meelepärane töö «Aktuaalse kaamera» toimetajana. Rootsis ta vaevalt suurtesse uudistetoimetustesse löögile oleks pääsenud, oletas ta.

Rahutus poeb hinge

Enamasti ongi just erialast tipprakendust pakkuvad soodsad töökohad need, mis eestlasi välismaale pikemaks kinnistanud. Kui Meelis Tambla asus 1996. aastal lõpetama Bostonis Bentley kolledžis majandusõpinguid, sai ta Ameerikas mitu head pakkumist. Ja otsustas vedu võtta, et vaadata, kuidas suures riigis äriasju aetakse.

Esmalt töötas Tambla (34) analüütikuna ühes, siis teises suurpangas. Töö oli tema sõnul huvitav, kogemused kogunesid, aeg lendas kiiresti. Kuni kümme aastat ookeani taga hakkas täis saama ning hinge puges rahutus: kas elu möödubki võõrsil? > Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5