Rein Veidemann: jõuluootel
19.12.2007 00:01
Rein Veidemann, Postimees
|
| |
|
 |
Rein Veidemann |
|
|
|
|
Ma ei ole ainus, kes esimesest advendist peale, kui akendele tekivad küünlakolmnurgad ja lõunalauas tehakse esimene verivorstiring, tunneb hinge tabavat harrast nukrust.
Mõnd mu tuttavat ja sõpra haarab lausa masendus. Mitte ainult sellest, et võrdeliselt läheneva pühalikkusega kasvab tarbimise agressiivsus või sellest, et jõuluaegne muusika vormistatakse ringituuritamiseks, nagu see täidab viimasel ajal kõik me suvedki, või et leiame end pakiostmise ja kaardisaatmise paanikas. Ei, sellest saab ju üle, lihtsalt eirates reklaame, lihtsalt tahtejõuga end hillitsedes.
Aga millest üle ei saa – vähemalt julgen seda enda kohta öelda –, on hingeüksildus.
Mida siis jõulusõnum kuulutab? Sündi ja taassündi, valguse võitu pimeduse üle. Aga ka ettemääratust, sest jõuluevangeeliumile järgnevast ju teame, et tema, kelle sündi me tähistame, on määratud surema. Tõeline ime – nagu on kirjutanud 20. sajandi suuremaid türgi luuletajaid Nazim Hikmet – on «kordumise kordumatus».
Ja kui sellele fraasile hakkad mõtlema, kui sellesse süvened, kui lased end sellest juhtida, nagu lased end kanda üksnes jõuluajal oma tähenduslikkust ilmutavail meloodiail, siis avastadki end teel hingeüksildusse.Ei, ärgu mõistetagu mind valesti, see hingenukrus ei riiva lähedasi inimesi. Nende lohutus on kindlasti teretulnud. Nagu on jõuluajal meie kõigi ülendavaks kohuseks üksteisele head soovida ning seda kingitustega kinnitada.
Aga isegi lähedasematest lähimate ringis võib inimhing leida end silmitsi sügavikuga, mille põhjas peituvate vastusteni tuleb tal endal laskuda.
Üht niisugust olukorda ongi äsja kirjeldanud maestro Arvo Pärt oma tänukõnes Görlitz/Zgorzeleci sillaehitaja auhinda vastu võttes. Et see on trükitud väikese levikuga Sirbis (14.12), siis olgu seda siinkohal tähelepanu äratamiseks refereeritud. Oma tänase muusika ilmaletulekuks oli Pärt «ühe paiga otsinguil oma sisemuses». Ta oli «ühe kõlasaarekese otsinguil, kus, ütleme nii, võiks võimalikuks saada dialoog Jumalaga».
Selle koha leidmine saigi tema elu mõtteks. Pärt toob oma otsingute võrdluseks aine või eseme uurimise rastertunnelmikroskoobi abil. Ühel hetkel saavutab mikroskoobi suurendus piiri, kust alates eri ainete geomeetria näeb välja sarnane. Ja laiendades seda menetlust inimhingele, tõdeb Pärt, et kui kõik pealispindne, aga isegi keskne selles taandada, siis jääb põhjas kõiki erinevusi ühendav põhimuster – «inimgeomeetria».
Kui ma nüüd selle jõuluaegsest, ent ajapikku ka väljaspool jõule üha sagedamini tajutavast hardast nukrusest räägin, siis on seegi midagi sarnast Arvo Pärdi leitud inimgeomeetria põhimustriga. Ning selle äratundmine on ühtaegu valus ja ilus.
|
|
|
|
|
