Ülal: «Maarja Jakobson ja Mari Abel» näituselt «She Has Really Long Legs». Foto: Laura Kallasvee

Jalgu me ei näe. Pikki ega lühikesi. Küll aga portreesid, mille näoplaanid, suud-silmad kuuluvad küll erinevatele tegelikkuses eksisteerivatele naistele, kuid lõpp-tulemus on reaalsusest kaugemal kui Eesti mängufilm Hollywoodi standardist.

Seekord pole tegemist isikunäitusega, vaid fotograaf Laura Kallasvee ja noorte jumestuskunstnike trio Kaire Hendrikson, Maarja Sild ja Helen Ehandi (koondnimetusega Grimmsisters) ühistööga, milles tegijad demonstreerivad oma professionaalseid foto- ja pilditöötluse oskusi ning pulbitsevaid grimmiideid.

Fotograafi objektiivi ette on kutsutud hulk erinevas eas ja erinevatelt elualadelt tuntud kauneid eesti naisi kunstnik Sirje Rungest näitleja Maarja Jakobsonini, kes kõik lisaks looduselt saadud ilule ka isikupärased stiiliikoonid (või nooremate puhul tõenäoliselt saavad selleks).

Enne fotoaparaadi päästikule vajutamist on enamik neist esmalt grimmiõdede käe läbi saanud glamuurseteks kuningannadeks ning seejärel külge mõne koletu ihuvea, kriitilise nahaprobleemi või lausa kuuli pähe. «Miks küll?» või «Mis toimub?», võib nii teadlikul näitusekülastajal või ka pahaaimamatult restorani lõunatama sattunul tekkida õigustatud küsimus.

Ilus kole

Kas tegemist on kriitilise iluidealismi ilmingutega või entusiastliku lustimisega ilusa kolestamisel?

Oma eelmiste näituste töödes on noorema põlvkonna üks silmapaistvamaid fotograafe Laura Kallasvee tegelenud telest tuntud persoonide palsameerimisega või kujutanud tordirünnaku ohvriks saanud robot-kaunitare. Sel korral on meigimeistrite abiga groteskini töödeldud glamuurile lisatud mutatsioonid ja vägivalla teema.

Samas on see kaunite naiste grimmiga retsimine aga rahustavalt absurdne ja lohutavalt ebareaalne. Meigiõed on pintslitega ja Laura arvutitöötlusega taas vindi üle keeranud ja teinud pärisinimestest impersonaalsed maskid. Nii polegi eriti kahju kaunitar Heidy Purgast, kelle pea ei taha enam hästi õlgadel püsida ega jätku kaastunnet kenale Vilja Savisaarele, kes liiga suurt suutäit ampsates oma näo päris põhjalikult katki on käristanud.

Seega ei maksaks Moskvasse lõunale minejatel oma söögiisu kadumise pärast suuremat muret tunda.

Selgub, et kui reaalsus on koos inimlikkuse ja hingega «fotopoes» minema pühitud, siis ei sega meid miski nautimast safranikastmes kohafileed ka pildi all, mis kujutab Rita Raavet žiletiga oimukohas või äsja mürki limpsinud Mirtel Pohlat. Vaatamata sellele rahustavale tõdemusele jääb siiski küsimus, miks nende naistega nii on tehtud, õhku hõljuma

Olemise haprus

Vihje ei ole ilmselt ka näituse ühes meeldejäävamas fotos Sirje Rungest metsseana. Sellele tabatud elutark inimpilk kombinatsioonis siira loomalikkusega mõjus võrreldes üliglamuursete eluslaipadega liigutavalt ning seega eristus oma südamlikkusega ehk liigagi teravalt ülejäänutest.

Või on asja mõte salvestatud praguneva ja viimaseid sekundeid ühest tükis seisva Maire Aunaste portreesse? Selles pildis peituv viide olemise haprusele ning ilu ja nooruse kadumise teema iseenesest annaks piisavalt materjali iseseisva näituse loomiseks.

Lõpuks tunduski, et tüdrukud olid nii tugevalt vaimustuses kõigist filmi- ja fotogrimmi klassikasse kuuluvatest väljakutsetest ja erinevatest võimalustest oma oskustega irriteerida, et kõiki neid ideid ei saadud (või ei tahetudki) tervikuks koondada.

Nii polegi vist vaatajal erilist mõtet püüda end ühtse idee otsingul perfektsest puudrikestast ja kulmudeni ulatuvatest kunstripsmetest läbi närida, vaid nautida glämmi dekadentsi võtmes sellisena, nagu see on.

Ja pildile püütud naiste pärast ei pea me ka muret tundma – nende isikupära ja stiili ei saa murda eluohtlikult paksu grimmikihi ega žiletilõikega, nad on näitusesaalist ja fotodelt juba ammu lahkunud.

Näitus «She Has Really Long Legs» Tallinnas kohvikus Moskva avatud 12. jaanuarini. Sealt liigub näitus Tartusse restorani Bambus.

Kas teate?

Laura Kallasvee (26)

• õppinud alates 2002 Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat, lõpetanud Pelgulinna gümnaasiumi kunstiklassi

• teinud kaastööd peaaegu kõigile suurematele ajakirjandusväljaannetele Eestis

• teinud palju isik- ja grupinäitusi, slaidishow’sid ja videoinstallatsioone (näiteks Rein Rannapi kontserttuurile «Oopera»)

• Põhja-Euroopa kaasaegse kunsti rändnäitusel «Kohtumispaik» esinenud seitsmes riigis

--------------------------------------------------------

Kommentaar

Anu Aaremäe, kultuurikriitik:

Laura & the Grimmsisters on uus ja ülbeim tüdrukutebänd eesti kunstimaastikul. «Ülbe» tähistab ootamatute volituste võtmist, süüdimatut julgust pöörduda ükskõik kelle poole: «Tule meile modelliks!» Helen Ehandi, Kaire Hendrikson ja Maarja Sild on grimmikunstnikud. Räägin grimmikunstniku ja suvalise meikari vahest. Iga naisteajakirja moeseeria päises näete naise nime, kes seekord oskuslikult roosat ja rohelist lauvärvi kasutas. Siin ühisosa lõpeb ja erinevused algavad. Meigikunstnik võib sust teha keda iganes... Lahe, et grimmikunst on rahva ette toodud ja viimaks kunstiks nimetatud. Pole ta vähem kunst kui moe-, klaasi- või maalikunst. Inimene on inimlikem ja huvitavaim lõuend. Materjal, kes mängib kaasa ja vahel vastu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.33