Eesti NSV koolinoorte V laulu- ja tantsupeo rongkäik, 3. juuli 1982.

Aastal 1978 (19. detsembril) võttis EKP Keskkomitee büroo vastu otsuse vene keele õpetamise ja kasutamise otsustavast laiendamisest Eestis. Eesmärgiks seati kuulutada vene keel ainsaks asjaajamiskeeleks, eestlased esialgu kakskeelseks rahvaks, seejärel kadunud rahvaks.

Otsus oli nii küüniline ja jõhker, et see salastati. Kummatigi imbus uudis välja – sest otsus tekitas vastuseisu isegi ENSV võimuladvikus – ja varsti oli tegemist avaliku saladusega. Saladusega, mis kedagi õieti ei üllatanud.

Oleks vale arvata, et venestamine selle otsusega algaski. Ei, venestamine algas juba 19. sajandil, kuberner Šahhovskoi päevil, kes lootis, et peagi uinutavad eesti emad oma imikuid magama «baju-bajuški» lauldes.

Sama lootis Venemaa peaminister Stolõpin enne I maailmasõda, kuid mõlemad eksisid. Uuesti võeti asi käsile Eesti NSV-s.

Liiduvabariigi staatus oli rohkem kui oblasti oma, aga vähem kui «rahvavabariigi» oma. Oblasteid venestati, rahvavabariike vaid sovetiseeriti, neid otseselt venestamata. Mis pidi saama liiduvabariikidest?

Selles küsimuses kõhkles Kreml ajuti isegi. Stalini ajal alustati venestamisega hoogsalt, Venemaalt veeti kohale tuhandeid «spetsialiste», nii venelasi kui Venemaa eestlasi, kuid esialgu olid tegu vähemusega, kes ei andnud tooni.

Stalini surma järel kuivas immigrantide sissevool kokku ja Moskvast tulid isegi mõned ebalevad signaalid, et vabariikidel lubatakse alles jätta oma rahvuslik nägu. Näiteks hakati korraga nõudma, et kohalikud juhtkonnad valdaksid ka kohalikku keelt.

Kuid see poliitika osutus lühiajaliseks erandiks ja Nikita Hruštšovi ajal käivitus juba sihikindel ümberrahvastamispoliitika.

Tekkis venekeelne Kirde-Eesti, tahtlikult ja teadlikult muudeti puhtalt venekeelseks linnaks Narva, rääkimata «keelatud linnadest», nagu Sillamäe või Paldiski.

Ümberrahvastamine intensiivistus Leonid Brežnevi võimuajal, eriti 1970ndail aastail, mil N Liit järk-järgult lootusetu paigaltammumise rappa vajus.

See aastakümme oli pöördeline mitmes mõttes, kaasa arvatud eestlaste kui rahva (st eesti kultuurivälja) ajaloo seisukohalt. Nimelt katkes just 1970ndail elav side mittenõukoguliku maailma ja maailmavaatega, elu ja inimesed «sovetiseerusid» ka oma mõttelaadilt.

Loomulikult ei tabanud see kõiki, ja ülejäänuidki mitte täiel määral (erandeid kõrvale jättes) – säilis vastupanuvaim, säilis rahvustunne, säilis vabadusigatsus (mida tõendasid kasvõi laulupeod) ja palju muud – kuid olukord oli vaieldamatult perspektiivitu.

Iga päev lisandus Eesti elanikkonnale keskmiselt bussitäis venekeelseid sissesõitnuid (aastane immigratsioonisaldo u 10 000 in) ja terved eluvaldkonnad, nagu raudtee, laevandus, sõjandus jpt olid juba täielikult venestatud, ülejäänud (ehitus, tööstus, side, teenindus, teadus jm) poolel teel.

1976. aastal jõustus üleliiduline seadus, mille järgi kõik teaduslikud väitekirjad (isegi eesti keele lauseehitust käsitlevad) tuli esitada vene keeles. 1977. aastal alustati venestuse peasümboli, Lasnamäe rajamist. Eestikeelsed olid veel kool, kirjandus, ajakirjandus (sealhulgas raadio ja televisioon) ning teater.

Maise paradiisi arhitekte muidugi häiris, et eestlaste vene keele oskus oli endiselt kehv, kehvem kui lätlastel või armeenlastel.

Optimismi sisendas aga tõik, et rahva elutahte juured näisid olevat läbi raiutud ja käes viimane rajajoon. Võis loota, et väikese viimase ponnistuse järel hakkab laulupidude kava koosnema venekeelsetest lauludest ja peagi läheb sellele progressiivsele keelele üle ka publik.

Nimetatud väikese viimase ponnistuse ettekuulutajaks oli Karl Vaino, kes 1978. aasta suvel Johannes Käbini asemel Eesti asevalitsejaks (ehk EKP I sekretäriks) määrati. 13. oktoobril 1978. aastal võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse nr 835 «Abinõudest vene keele õpetamise täiendamiseks liiduvabariikides».

Just selle põhjal vormistaski EKP Keskkomitee büroo oma kurikuulsa salajase otsuse.

Nüüd algas absurditeater. Nagu märgitud, oli absurdi nähtud ennegi (venekeelsed väitekirjad võru murde astmevahelduse eripäradest jms), aga kui EKP ideoloogiasekretär Rein Ristlaan nüüd kuulutama hakkas, et kõige hea eest on eesti rahvas tänu võlgu vene rahvale ja et kui inimesel on kaks emakeelt, on tal justkui kaks ema, siis pani see isegi nõukoguliku karastusega eestlase kulmu kergitama.

Viktor Niitsoo on loetlenud lühidalt tollase venestuslaine avaldusi: koolides kuulutati vene keel õppeaineks number üks. «Töörahva soovile» toetudes asuti vene keelt õpetama 5-aastastele lastele lasteaedades. Vene keele õpetajatele anti 15% palgalisa. Oluliselt suurendati venekeelsete raamatute ja perioodika väljaandmist, seda niigi väikesearvulise trükisõna arvel. (Sest paber ja trükivõimalused olid limiteeritud.) Kõrgkoolides plaaniti hakata mõningaid aineid lugema vene keeles.

Lisada võib, et hakkas ilmuma ajakiri Russkii Jazõk v Estonskoi školje (’vene keel eesti koolis’), aga mõistagi mitte ajakirja Eesti Keel Vene Koolis.

Eesti koolis jagunesid keeled kolme liiki: emakeel, vene keel ja võõrkeel. Järelikult ei olnud vene keel eesti lapsele enam võõrkeel.

Avaldama hakati kakskeelseid (laste)raamatuid ja püüti veenda teatreid mõnd vene klassikut lavastama «algkeeles».

Kõiksugused paberid briketiautode sõidulehtedest kuni telegrammiblankettide või saunapiletiteni muutusid venekeelseiks, kui nad seda juba ei olnudki. 1980. aastal peetud aktus «Eesti NSV 40. aastapäeva» auks toimus otsast lõpuni vene keeles.

Kusjuures ei NSV Liidu konstitutsioon ega ükski seadus ei andnud selliseks tegevuseks õiguslikku alust. Vene keele pealesurumine käis toore jõuga, idast sisse tulvanud «laiade rahvahulkade» aktiivsel või passiivsel toel. Seda kontingenti oli 1980ndate alguseks juba pool miljonit.

Tõsi, poole miljoni hulgas leidus neidki, kes venestuse olemust mõistsid ja sellele vastu seisid. Üks neist oli kadunud Juri Lotman.

Lugedes lehest järjekordset ülistuslaulu vene keelele (mis oli ka tema enda ema- ja töökeel), vangutas ta vaid pead ja pomises: «Pean eesti keele ikka ära õppima.» Passiivselt ta seda oskaski.

Kuid Lotmani-suguseid sünnib üldse harva, ja seda ka antud seoses. Hoopis arvukamalt oli neid, kes sõnagi eesti keelt valdamata asusid tööle piletikassadesse, postkontoritesse, raamatukogu laenutajaleti taha jms.

Paremal juhul tegid nad seda õndsas teadmises, et «vene keelt oskavad tänapäeval ju kõik», halvemal juhul oma eestlasest klienti teadlikult ja mõnuga alandades.

Viimane ponnistus osutus pigem viimaseks vindiks, mis üle keerati. Eestlased siiski hakkasid vastu – nii nagu meil kombeks, lootusetus olukorras. Tekkiva kollektiivse teotahte üheks esimeseks avalduseks oli 1979. aasta rahvaloendusel juhtunud ebatavaline lugu.

Nimelt levis suusõnal üleskutse mitte tunnistada rahvaloendajale oma vene keele oskust. Arutleti, et kui vene keele valdajate protsent on madal, siis ei saa ametlikku asjaajamist ilma pikemata venekeelseks muuta.

KGB informaatoritest tiinel ajal oli sellise üleskutse levitamine ise julgustükk, kuid ta levis siiski.

Ja tulemus oli rabav: loendustulemuste kohaselt oli vene keelt valdavate eestlaste osakaal kümne aastaga langenud 29 protsendilt 24-le.

See oli enneolematu vastuhakk, mis hõlmas kümneid tuhandeid inimesi. Esimese kõhkluse järel jättis parteiladvik protsendinumbrid võltsimata ja tegi avalikuks, kavatsedes neid kasutada venestuse õigustamiseks. Kuid tagasi vaadates tundub, et meeliülendav kogemus – et ühiselt tegutsedes võib midagi siiski ära teha – oli olulisem.

Eriti kui arvestada, et selleks ajaks olid N Liidu päevad juba loetud ja varsti läks usku ühise tegutsemise mõttekusse vägagi vaja.

Kõigepealt toimusid noorterahutused ja valmis «40 kiri» ning siis ei jäänud enam palju fosforiidisõjani.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.77