Kui Tallinna Linnateatri näitleja Elisabet Tamm poleks näitlejanna, võiks ta olla baleriin või kirjanik, kokk või reklaamihai, sest veidike neist kõigist on temas olemas. Kristallkingakese teenis Tamm varba otsa aga lavalaudadelt.

Linnateatri näitlejannal Elisabet Tammel (30) on suured pruunid silmad, mis naeratades sädelema löövad, ning tumedad lokkis juuksed. Lõunamaise välimuse saladus peitub nii ema- kui ka isapoolses suguvõsas.

Tamme samuti näitlejast ema Mari Lille isa oli hästi suurte pruunide silmade ja suure juuksepahmakaga. «Ju oli mõni tema eelkäijatest mõisniku sohilaps,» oletab Tamm, kelle kaheaastase tütre Nora silmad on hoopistükkis hallikad. Täpselt nagu tema isal, ettevõtja Ardo Reinsalul.

Tamme sõnul on tema tütar nagu kompott: «Miimika on minu poolt, aga mingid jooned mehe perekonnast.» Kangust on aga antud nii Norale kui ka tema emale – millega muidu seletada seda, et esialgu kõmpis väike Elisabet, omadele Beta, iga päev Toompeale balletikooli, pärast keskkooli läks pedasse Linnar Priimäe hoole alla reklaami tudeerima ning alles siis maandus lavakasse Elmo Nüganeni õpetada.

Tamm on veendunud, et lava on tema õige koht. Näitleja tempoka, proovide-etendustega täidetud päevaplaani üle ta ei nurise, püüab hoopis iseend süsteemi sulandada. Ka siis, kui ootamatult vahele sõitnud proovi tõttu tuleb intervjuud anda lausa hommikul kell üheksa.

Minul on see esimene kord olla hommikul nii vara kohvikus. Teie paistate energilisena – kas olete varajane ärkaja?

Ma ei ole üldse hommikuinimene, aga elu on kohustanud mind vara tõusma. Et kõigi asjadega ilusasti valmis jõuda, tõusen seitsme paiku. Tegelikult olen isegi hakanud seda aega nautima, sest maja veel magab ja saan hommikul üksinda toimetada ja juua väikse kohvi. Alguses oli see harjumatu, aga laps magab mul ka kaua ja teda peab üles ajama, et lasteaeda jõuda. Kui me kõik hilja ärkaksime, ei jõuaks kuhugi.

Pärast keskkooli õppisite kolm aastat pedas reklaami, nüüd olete aga näitleja. Need on ju täiesti erinevad erialad?

Need on jah täiesti erinevad asjad, aga ma olen selline põikpäine. Mulle räägiti küll pärast kooli, et mine ikka lavakasse, aga ma puiklesin vastu, et ei, pean ikka ise otsustama, mida oma elult tahan. Eks see oli nooruse uljusest. Ühel hetkel aga lihtsalt taipasin, et reklaami eriala ei ole minu jaoks.

Esiteks ei suuda ma töötada kontoris, kuigi üritasin. Reklaami eriala nõuab palju udutamist ja asjast rääkimist ka siis, kui sa ei tea, mis see on. Mitte otseselt pähemäärimist, vaid kliendiga kohtudes oma idee mahamüümist, ka õhumüümist mingis mõttes.

See ei sobinud mulle. Töötasin arvutifirmas ja ühes reklaamibüroos, mida enam ei ole, ja sain hakkama. Ma ei tea, kas balletikoolist või mõnest muust asjast on mul selline haiglane tahtejõud, oskan ennast sundida, kui on vaja.

Balletikooli viis teid ema?

Ei, ise tahtsin minna, aga õnneks tulin sealt ära, sest baleriiniamet on ikkagi kohutavalt raske, raskem veel kui näitleja oma. Esimene teatrielamus oli siis, kui olin kolmeaastane ja ema-isa viisid mind Estonia teatrisse «Luikede järve» vaatama. Mäletan, kuidas Rothbart ilmus, ja see muusika ning luiged… see oli mulle elamus. Sealt see baleriiniks saamise soov vaikselt tuli.

Kas näitlejatest vanemate Mari Lille ja Tõnu Tamme tütrena on teie näitlejatee olnud kergem või raskem?

Mõtlen seda, et kõik on kellegi pojad ja tütred. Ma ei oskagi öelda. Vastaksin nii, et ühtpidi on olnud raske, aga on olnud kergemaid pooli.

Aga võtame vastupidi. Mida tähendab see vanematele, kui nende laps on näitleja?

Seda peab vanemate käest küsima, aga eks ema ütleb, et tal on väga vastuolulised tunded ses suhtes. Ühtepidi on tal muidugi hea meel, kui mul on hästi läinud ja olen saanud tunnustust, aga ta teab ka selle ameti valukülgi. Isa teab samuti köögipoolt.

Köögist rääkides – olete suur kokkaja?

Olen jah, kuigi mu õde on vist isegi suurem. Just eile proovisin esimest korda teha toorelt marineeritud liha carpaccio’t, tegin garderoobinaistele etenduseks kaasa. Ja tuli vist päris hea välja. Söögitegemine rahustab ja viib mõtted mujale. Sama on pesutriikimisega. Ma võin küll hoida seda suurt pesuhunnikut nurgas ja oodata, millal triikimistuju tuleb, aga siis kui triigin, on käes hetk, kui saan omi mõtteid mõelda.

On teil oma firmaroog, mille järgi sõbrad teid tunnevad?

Kaneelirullid tulevad hästi välja, neid olen ka palju teinud.

Tütar Nora ei kipu kööki?

Kui ma midagi teen, siis ta ütleb, et tahab abistada, aga ta on püsimatu laps. Kui ei ole väga kiire, olen lasknud tal mäkerdada.

Teie pere naisliinis on meditsiinigeen – õde Katariina on arst, ema tahtis kunagi arstiks saada ja vanaema on õppinud arstiteaduskonnas. Kas teidki on arsti elukutse tõmmanud?

On. Vägagi. Ma ei tea, mis see on, veres jookseb mingi selline asi. Väiksena mängisin väga palju arsti, ja piinasin ema sellega, et kui ta pannkooke praadis, tegin talle peenikese kammiga süsti. Lõpuks ei kannatanud ema seda enam välja ja küsis ühe arstist perekonnatuttava käest mulle mängimiseks päris süstla. Õega koos mädandasime isegi ühe diivanipadja ära – koukisime väikese augu sisse, tegime operatsiooni ja süstisime sinna vett pidevalt sisse.

Praegu saab teid näha seriaalis «Ohtlik lend» koos Marko Matverega. Kas te ei leia, et teleekraan toob tuntuse kiiremini kätte kui lava ning et see on veidi ebaõiglane, sest oma lavatööd peate ju ikkagi olulisemaks kui telesutsakat?

See on ka jälle selline kahe otsaga asi. Loomulikult on telemeedial suur võim ja tuntus tuleb kiiremini, aga samas on see täpselt samamoodi minu töö kui see, mida teatris teen. Suhtun seriaali tegemisse samasuguse tõsiduse ja pühendumusega nagu lavatöösse. Sisuliselt ei nõua seriaalitöö küll nii palju pingutust kui loomeprotsess, mis eelneb ühe rolli lavale jõudmisele.

Kui ma ennast vahel telekast vaatan, märkan, et palju raskem on teha vähem. Ikka tahaks kätega vehkida ja silmi punnitada, aga teles pole seda üldse nii palju vaja. Mulle oli seriaalitegemine väga õpetlik ja tore aeg, andis professionaalset enesekindlust.

Milliseid nõkse te kasutasite, et end politseitööga kurssi viia?

Enne seriaali algust käisime lasketiirus ja harjutasime püstoli käes hoidmist. Mul on üks perekonnatuttav, kes küll otseselt politseitööga ei tegele, küll aga millegi sarnasega. Kui ta meil külas käis, siis vaikselt jälgisin, milline ta on.

Kuidas oli teha koostööd Marko Matverega?

Mõtlesin kohe alguses, et ta on nii suur professionaal, seda tööd nii palju teinud ja tänu sellele väga hea partner. Marko on väga kiire ja elav. Vahel on olnud teksti lugemisel isegi hetki, kus ma olen teda vaadanud ja mõelnud, et kas ta nüüd mängib juba või on ikka veel tema ise. See on mulle suur au, et sain sellise inimesega koos töötada.

Matvere uurija Västrikuna tundub olevat pigem politseinik, kes usaldab oma kuuendat meelt, aga teie Ritana seisate rohkem kahe jalaga maa peal. Kas päris elus olete pigem karmi või leebe natuuriga?

Ikka rohkem leebe, kuigi nii naljakas kui see ka pole, ega ma täpselt teagi, milline olen. Elus olen ikkagi leebem kui Rita Leidpalu ekraanil kurikaeltega suheldes. Inimesena katsun rohkem järgida ütlust, et targem annab järele – ka konfliktiolukorras.

Eks see ole ka koduse kasvatuse vili. Parem oma suu kinni hoida, kõiki tõdesid ei pea kuulutama. See ei muuda midagi paremaks, kui ma ütlen inimesele, et sa oledki selline. Mis siis teha? Ega midagi ole teha, tuleb lihtsalt katsuda parem olla.

Seni pole «Ohtlikus lennus» teie ja Matvere tegelaskujude vahel tõmmet olnud. Kas seda ei tulegi?

Vaadake lõpuni. (Naerab.)

Ehk armastasite väiksena detektiivilugusid lugeda?

Lugesin küll, aga seda, et must uurija saaks, ei mõelnud. Pigem olen arvanud, et minust saaks arst või kirjanik. Väiksena kirjutasin mingisuguseid jutukesi, mis on seniajani kaustikutes alles. Mul on olnud alati lihtne oma mõtteid paberile panna ja olen seda teinud ka praegu, näiteks kui on keerulisem periood või olen iseendaga või oma mõtetega puntras. Olen märganud, et kui need lahti kirjutada, siis need lahenduvad, saavad ise selgust.

Muidugi peaks pärast need lehed ära põletama, sest ma ei taha, et minu laps või mõni teine lähedane neid kunagi loeks. Need on ainult minu enda jaoks. Eneseväljendus kirjutades ei ole olnud mulle raske. Kirjutasin koolis hästi kirjandeid ja ka elukaaslane on öelnud, et võiksin kirjutamises kätt proovida. Lapsele olen õhtul enne magamaminekut vahel jutukesi välja mõelnud.

Nädal tagasi oli linnateatris Adolf Šapiro lavastatud Luigi Pirandello näidendi «Nii see on, kui teile nii näib» esilavastus. Kuidas te sellise tempoga, mis uue näidendiga kaasas käib, toime tulete?

Tuleb tulla, mis parata. Ainus lohutus on see, et äkki läheb kergemaks. Tegelikult on hea, et on palju tööd ja tegemist, loomingulise inimesena tahangi selles keerises nii-öelda sees olla. Olen ka kogenud, et kui ma seal ei ole, igatsen selle järele tohutult.

Laval olemine on kirjeldamatu kaif. Kui ma seda ei saa, hakkab füüsiliselt paha. Pühapäeval oli isadepäev, olime minu vanemate juures ja oli täiesti vaikne perekeskne päev. Kella viie paiku tundsin, et minu kehas toimuvad mingid reaktsioonid, aga tavaliselt on see aeg, kui valmistun etenduseks, olen grimmis ja panen kostüümi selga, sest kell kuus algab etendus. Tundsin, et muutun ärevaks, tekkis etenduse-eelne närv. Alguses ma ei saanud asjast aru, mõtlesin, et see on kohvijoomisest, aga hiljem viisin kokku, et keha on valmis iga hetk hüppama ja tegelikult on see mõnus.

On teil mõni paik lisaks kodule, kus end laadida saate?

Kuigi meri on mu lemmik, on meil suvekodu Lõuna-Eestis Valgamaal. Maja on järve ääres, teisel pool maja on suur luht. Kui päike on loojunud ja udu hakkab tulema, võib jääda mulje, et seal on meri. Tekib mulje, et udu lainetab heinamaa peal. Sellist avarust on mul väga vaja. Avarat vaadet.

Emal on mul mere ääres põhjarannikul suvekodu, olen esimesest eluaastast peale kõik suved seal veetnud. Mere juures meeldib mulle see, et kui on painavad mõtted, mis ujuvad peas ringi nagu viidikad ja millest lahti ei saa, siis mere ääres olles ühel hetkel märkad, et pea on heas mõttes tühi. Hetke meie suvekodus, kui päike loojub ja ma toetan selja vastu palki ja vaatan avarust, igatsen ma küll.

Mis on teile pere ja teatri kõrval veel oluline?

Väga raske küsimus. Tegelikult on elus üks lihtne asi, mida on raske saavutada, ja see on see, et tuleb katsuda oma ninast kaugemale näha. Meie aeg soosib individualismi. Kui mu ema või isa tänaval komistaks ja kukuks, ma ei tea, kas Tallinna linnas aitaks keegi neid püsti. Mind küll, sest mina olen noor naisterahvas, aga mu isa on kuuekümneaastane mees. Kardan, et väga paljud kõnniksid temast mööda. Hoolivust on vähe.

Näitlejaameti puhul on oluline hoiak. Kui näitleja mängib osi ja saab tunnustust, on lihtne hakata ennast kellekski pidama, aga see on ameti surm. Alalhoidlikkus ja tagasihoidlikkus on meie ameti juures väga tähtsad, ennast ei tohi üle tähtsustada. (Naerab.) Sel jutul pole saba ega sarvi, aga ma lihtsalt räägin, mis mul peas on.

Te olete rohelise mõtteviisi pooldaja?

Olen küll. Mu mees isegi naerab natuke mu üle. Kui eelmisel kevadel oli Põhja-Eestis õlireostus, panin ka ennast vabatahtlikuna kirja. Aga siis olid väga kehvad ilmad, mees vaatas mulle natuke altkulmu otsa ja ütles, et mõtle, mida sa teed, sul on väike Nora, kus su prioriteedid on, mis sa lähed sinna õliste kummikutega möllama.

Mina oleksin muidugi tahtnud minna. (Naerab.) Prügimajandus võiks parem olla, miks ma pean otsima, kuhu viia purgid ja pudelid, mida saab taaskasutada? Purgimajandus on paremaks läinud, aga kohti, kuhu neid panna saaks, võiks olla rohkem.

Mida teete igapäevaelus teisiti kui inimesed, kes end roheliseks ei pea?

Arvatavasti mitte midagi. Olen täpselt samamoodi linnainimene ja sõidan autoga, tangin bensiini. Küll aga ei viska prahti ja paberit maha. Katsun kasutada asju nii palju kui võimalik. Ma pole küll ökohull, kes ostab ainult mahepõllunduse kaupa, sest leian, et see on ka suuresti reklaamivärk.

Katsun vaadata, et söön võimalikult paju kodumaist toitu – jogurteid, liha, juurvilju. Mu õde alati naerab mu üle, kui ema suvilas metsa alt prahti üles korjan. Küsib, et miks ma pean endale baktereid jopetaskusse kokku korjama.

Kust on tulnud teie hüüdnimi Beta?

Selle nime andis mulle vanaisa, sest mulle meeldis väiksena veelompides hüpata. Vanaisa hakkas mind seepärast Solgi-Betaks hüüdma.

Arvamus

Ardo Reinsalu

elukaaslane

Elisabet on hästi elurõõmus inimene. Seltskonnas on tal vaja kogu aeg tegutseda. Tihtipeale on just tema see, kes rahvast tantsima ärgitab.

Minu jaoks on Elisabet avanud maailma, kuhu ma muidu ei oleks sattunud. Kogu tema perekond on tugeva kunstnike taustaga, käiakse läbi loomeinimestega. Elisabeti soov ja püüe alati kõike hästi teha avaldub kindlasti ka tema suhtumises meie tütresse. Ta ei hellita näiteks last ära, vaid mõtleb lapse pikaajalise arengu peale ja teeb otsuseid sellest lähtuvalt.

Ka näitlejana avaldub Elisabetis soov anda endast parim. Ta teeb kodus tööd, loeb lisakirjandust, kuulab uut muusikat – kõike selleks, et teha endale uus roll natukenegi selgemaks. Ma ise arvan, et ta pingutab sellega vahetevahel ka üle.

Juuli Lill

onutütar

Mulle on Elisabet hästi lähedane inimene. Kuna oleme üheealised, siis on ta ainuke inimene peres, kes saab aru teatriõhustikust. Oma maja inimestega selliseid jutte tavaliselt rääkida ei saa, küll aga teise maja inimestega. Meie vahele jääb puhtus ja me saame üksteist usaldada.

Kui on esietenduse-eelne periood, nagu meil praegu mõlemal oli, näeme üksteist siis, kui lähme proovide vahel Viru keskuse kohvikusse. Kui on rohkem aega, käime üksteise pool vedelemas. Armastame mõlemad süüa ja kohvikus käia. Meil on vahva, kui keegi teenindab meid.

Elisabet ei oska oma emotsioone varjata. Kui teatrilaval oskab ta mängida, siis elus ei suuda ta oma tõelisi tundeid varjata. Ta võib tahta mis ta tahab, aga me näeme täpselt, mis ta mõtleb.

Elisabet Tamm

Sündinud 21. aprillil 1976 Tallinnas

Õppinud Tallinna Inglise kolledžis, Tallinna balletikoolis ja Õismäe humanitaarkeskkoolis. Lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 20. lennu.

Pere: elukaaslane Ardo Reinsalu töötab telemeditsiinifirmas, tütar Nora on kaheaastane

Töö: 2002. aastast Tallinna Linnateatri näitleja

Rolle linnateatri lavastustes: Lilli Ellert

(E. Vilde «Tabamata ime»), Casey (J. Martin «Tšehhov & show-bisnis»), Catherine (D. Auburn «Tõestus»), Madelaine (A. Dumas /

E. Nüganen «Musketärid – kakskümmend aastat hiljem»), Marina (J. Tätte «Kaotajad»), Ramilda (A.H. Tammsaare / E. Nüganen «Tõde ja õigus. Teine osa»), Osatäitja

(W. B. Yeats / J. Rohumaa «Impro 3 –

Punane Hanrahan»), Saara

(J. Rohumaa / T. Sinissaar

«Genoom»), Etenduse Juht,

Toapoiss (L. Pirandello / A. Šapiro

«Nii see on, kui teile nii näib»)

Tööd väljaspool linnateatrit:

mänginud filmis «Nimed mar-

mortahvlil» (Taska Film 2002)

ja seriaalis «Ohtlik lend»

(BEC 2006)

Preemiad: Voldemar Panso

nimeline preemia noorele

näitlejale (2001), Kristallkingakese

auhind Catherine’i rolli eest

lavastuses «Tõestus» (2002).