Siouxsie And The Banshees

Voices On The Air. The Peel Sessions (Universal)

Õllepunkide keskel pits krõbedamat

Keset Pistolsi käivitatud padupunk-jauramist tuli Siouxsie oma kambaga ja see oli palju teravam ja pungim kui punk kokku või ise. Kui ma mõtlen «punk», siis nüüd, hiljem, ma mõtlen pigem Siouxsie ja kõrval-punk või mitte-punk, kui sajad pretensioonikad räpakad jõuramisbändid, keda 70ndate teisel poolel, millest enamik nende Peel-sessioonide Siouxsie-palu siit on, kasvas nagu seeni pärast õlut. Et mis siis meelde jääb. Eelkõige ikka pipar kogu lihamassi sees. Aga kui nüüd sõna «punk» üldse unustada, siis Siouxsie bänd oli kriipivalt kalkuleeritud hingeõõnestustöö hiilgavate viiside ja äärepealsete arranžeeringutega, ja tõhusam nii muusikas kui maailmavaateliselt on rafineeritud mäss kui loomne öiramine.

Valner Valme

****

The Fratellis

Costello Music (Drop The Gun)

Meloodiline kõrtsirokk-jauramine

Ah, mis Jam, Kinks, T. Rex, biitlz. Buddy Holly, Chuck Berry, Little Richard, Kid Thomas. Rokk enne rokki. Päris arhailine muusika popmuusika tänapäevases mõistes. Natuke forsseeritud kujul. Ei tasu panna ühte patta praeguste briti noorte haipide rokenrollibändidega, nagu Arctic Monkeys või The Kooks. See on muusika ajast, kui rnb kohtus rokiga ja rokk tuli bluusist ja gospelist ja traditsionaalpopist ja svingist ja kantrist. Kui Rock Hotel jaksaks, okei, viitsiks, praegu veel nii kiiresti mängida, siis Tiit Kõrvitsa kitarr ja noore Linna hääl ja maneer ja puha ja turbo-Rock Hotel ei oleks jo kõikse alvemb variant üheks pubiõhtuks, aga kokkuvõttes Fratellis jääb üheplaaniliseks humppa-rokiks.

Valner Valme

**

Solveig Slettahjell

Good Rain (ACT)

Salvestatud pisut enne tänavust Jazzkaare-esinemist

Hämmastav, kuid Saksa leibel ACT on aastaga välja andnud kolm tema Aeglase Liikumise Kvinteti plaati. Kui palju on liiga palju? Kui aeglane saab olla liiga aeglane? Loomulikud küsimused, sest esimesel hetkel kütkestab Solveigi jätsiv aegluubis-maailm harukordselt, kuid selle tardumuse lainel pikalt viibimine väsitab. Gospelist pärit õõtse ja sujuvus on kerged uinutajad. Äratajatena teevad Jaga Jazzisti Sjur Miljeteig ja Susanna And The Magical Orchestra mees Morten Qvenild, mis suudavad ning tervik kujuneb une ja ärkveloleku piiril võlumaailmaks. Ilus, kuid midagi oleks siia veel nagu vaja.

Immo Mihkelson

***

Chris Rea

The Road To Hell & Back (Polydor)

Kontsertplaat. Kas Tallinna-kontserti ka on?

Ei ole, küll aga Poolast. Ümbrise tekstis on Eestit mainitud. Muidu sama tuur ja samad lood. Rea pole varem live-plaati teinud, üllatav isegi. Stuudioplaadid on andnud aimu, et kontsert võiks hetki pakkuda küll. Mängib oma tuntumaid lugusid. Muidugi pole saund selline nagu stuudios ja mõnigi hitt on saanud teise varjundi, kuid vahetu esituse hõng on. On tajutav ka melanhoolsuse varjund, mis omakorda tuletab meelde tuurieelseid jutte, et mees on pöördumatult haige.

Immo Mihkelson

***

Eri artistid

Reich: Remixed (Nonesuch)

Reichi pärand DJ-kastmes

Kui olete näinud F. F. Coppola filmi «The Conversation» (1974), on lihtsam kujutleda, kuidas Steve Reich 60ndate lõpus San Francisco tänaval lindistatud jutlustaja kõnejuppidest «Come Out» ja «It’s Gonna Rain» vormis. Algas fraas/pulss/biit-muusika – lindistatud helikatke (loop) kasutamine. Oktoobris tähistas Reich 70 aasta juubelit, mille puhul anti uuesti välja 1999 ilmunud «Reich: Remixed». Lisatud on kolm miksi: Four Tet, Alex Smoke, Ruoho Ruotsi. Reichi muusikat on kasutanud Bowie, Eno ja Orb, siin plaadil on aga 13 töötlust nooremalt generatsioonilt. Howie B remiks «Eight Lines» on peenetundeline ja algmaterjali austav: säilinud on (Reichi üllatuseks) isegi taktimõõt 5/8, mida DJ-muusikas ei kohta. Teine kaunis nägemus on Tranquility Bassi «Megamix», mis liidab katked 8st teosest, motiivid vahelduvad, tuues välja uneleva naisvokaali «Proverbist» ja Pat Metheny kitarrikäigu «Electric Counterpointist». Pettumus on Coldcuti meelevaldne techno-biit Reichi ühele külluslikuma kõlaga teosele «Music For 18 Musicians». Veel proovivad kätt DJ Spooky, Ken Ishii, Andrea Parker jt.

Helen Sildna

****

Sepultura

The Best Of (Roadrunner)

Brasiilia teras, roostevaba

Korralikel inimestel on Sepultura olulised albumid muidugi olemas, ent kiire ülevaatena bändi kõrghetkedest kärab kogumik hästi. Siit nad kronoloogilises järjestuses tulevad, hitid alates «Troops Of Doomist» ja «Beneath The Remainsist», lõpetades «Roots Bloody Rootsi» ja «Ratamahattaga». Pärast Max Cavalera lahkumist Sepultura nime all välja antud stuff vaatevälja ei mahu ja õige kah, ilma Cavalerata on bändil vaid museoloogiline väärtus. 90ndate algus, olid need vast ajad: tolmused tänavad, lahtine piim, Rock Summer, juhtmega telefonid, piraatkassetid, putkamajandus ja «Chaos A.D.».

Mart Juur

****

Def Räädu

Succiety (Lejal Genes)

Virumaalased viirutavad moodsaid biite

Rakvere-scene on kodumaisel muusikakaardil raudne maamärk. Produktiivne selts- ja sõpruskond, teevad jube palju ning jõuavad ka. Pistik alati maailma moodsalt tuksuvas muusikapulsis. Varasemast regehõngulisest broken beat’ist on liigutud loogilist rada mööda hetkel muusikametropolides tooni andvate two- ja dubstep’i ning tumedama reggaeton’i manu. Internatsionaalset sihtgruppi on tõenäoliselt ka silmas peetud, eriti kui arvestada, et karuosa paladest kõlavad inglise keeles. Paradoksaalsel moel on nii välja kukkunud, et maakeelsed palad, eriti «Hea Uus Ilm» ja «Kuningas Ei Eksi» mõjuvad plaadi kulminatsioonina nii originaalsuse, produktsiooni kui biitide poolest. «Love Like» niidab suurepäraste vanakooli rütmidega, aga edasi... jätkub äärmiselt professionaalselt, ent steriilselt.

Margus Haav

***

Marsmobil

Minx (G Stone)

Analoogelektroonika Saksamaalt

Proovin kirjeldada kirjeldamatut. Kui Air ja Portishead avakosmoses oma Gagarini-aegse tehnikaga kokku põrkaksid ning hiljem juppidest midagi uut kokku laotakse, võib tulemuseks saada midagi, mille nimi võiks olla Marsmobil. Asjapulkadele mainiks sõna analoog – vähemalt 30-aastased pirisevad - sahisevad klahvpillid, lintkaja, ning kõik muu sirisev ja pinisev, millega kunagi ammu üritati edasi anda tunnetust kosmosest. Kui näidetega jätkata, siis siin on kõike Floydist Zodiacini.

Leslie Laasner

*****

Primus

They Can’t All Be Zingers (Interscope)

Valitud triokunst: BASS, trummid, kitarr

«Meie oleme Primus ja meie sakime!» Seda ülisuurepärast lavaslõuganit on koos bändiga kaasa lõuanud mitu põlve rokihulle Ameerikamaal ja kaugemal. Tihti vahkvaimustunult, sest Primus on neile teinud selgemast selgemaks, kui elusalt ja erivärviliselt võib kõlada väärt rokk. Õieti on Primusel tulistvalusa roki kõrval olnud arsenalis alati muidki vigureid. Algusaegade vintske funk-metal võttis hiljem jõudsalt hargneda. Bändi koosmäng püünel ja plaatel oli tihke ja lööv (nagu noore Muhammad Ali kinnastamata rusikas), sealsamas aga võisid nemad – Les Claypooli bass kõige ees, ta nasaalne friik-vokaal kui lisainstrument – kribida kokku nappe faktuure, millede variatsiooniküllus on imetlusväärne. Minimaalseist rütmipulssest, abstraktseist mürapisteist peene audiograafikani. Ja isegi kantri-räpini («Wynona’s Big Brown Beaver», mille pealkirja kombekas kogupereleht pigem ei tõlgi).

Tiit Kusnets

****