See juhtus kümme aastat tagasi. Tegin ookeani taga stažeerides värskelt alustanud ajakirjale Luup ettepaneku kirjutada loo, millise naeruväärsuseni on jõudnud ameeriklaste poliitiline korrektsus. Toonane peatoimetaja Olari Koppel, kes nüüd korraldab sotsiaaldemokraatide asjaajamisi, ütles pakkumisest ära.

Tema põhjendus kõlas mõistlikult: loodetavasti põeb Eesti tolle Ameerika ühiskonna lastehaiguse läbi distantsilt, sellega päriselt kokku puutumata.

Too lootus, nagu paraku paistab, ei lähe täkkesse. Nüüdseks on sõnavabadust, vaba väitlust ja arvamuste paljust ahistav poliitiline korrektsus asunud imbuma Euroopa kaudu ka Eesti mõttelaadi ning ajakirjandusse. Just seoses rahutustega Prantsusmaal on siinmailgi hakanud kõlama liialdatud viisakusest ja argusest kammitsetud hääled, mis ei luba märatsejate tegevuses näha etnilisi, kultuurilisi ja rassilisi mõjutajaid. Igatahes ei luba sellest valjul ja julgel häälel rääkida.

Mida see Eesti meediat ja avalikku debatti kummitav poliitilise korrektsuse luupainaja endast kujutab?

Esiotsa pealtnäha süütuid katseid vahetada väidetavalt solvavad, seksistlikud ja sildistavad sõnad neutraalsemate vastu. Teadagi: mitte esimees, vaid eesistuja. Mitte vanad inimesed, vaid eakad, või koguni seeniorid.

Ja mitte puudega inimesed, vaid erivajadustega inimesed. Mis ongi kujukas näide sellest, kuidas poliitiliselt korrektse ümbernimetamisega tegelikkus hägustub. Erivajadus ei tähenda sugugi üksnes vaimset või füüsilist puuet, vaid vastupidi – ka vaimset ja füüsilist superandekust. Võrreldes keskmise inimesega vajavad erilised talendid oma potentsiaali realiseerimiseks samuti erilist hoolt ja erilisi võimalusi.

Naeruväärsed näited

Poliitiliselt korrektset sõnakasutust edendades jõuab peagi välja ameerikalike naeruväärsusteni. Näiteks kas teate, kes on optilise illuminatsiooni arendaja? Või esimese mulje direktor? Õige vastus: vastavalt aknapesija ja sekretär. (Ausõna, ma ei mõelnud seda välja.)

Selline sõnamäng võib esiotsa tunduda üksjagu lõbuski, kuid nagu enamik suuri hädasid saab alguse väikestest asjadest, nõnda jõuab ka poliitiliselt korrektseks surutud sõnakasutus varem või hiljem välja arvamuste ahistamise ja mõtteväänamiseni. Täpselt samamoodi, nagu paljudel pealtnäha humanistlikel ilminguil on kalduvus kukkuda äärmusse.

Vaikimise karuteene

Euroopas on see juba juhtunud. Kaks suve tagasi Euroopa ja Ameerika ajakirjanike ühisfoorumil Washingtonis pidas Hollandi ajalehe De Volkskrant toimetaja Arnout Browers kainestava ettekande sellest, kuidas tema kodumaal on poliitiline korrektsus viimastel aastatel halvanud avaliku diskussiooni paljudes valdkondades.

Inimkoosluselt üha kirjumaks muutunud Madalmaade lehed ei julge näiteks puudutadagi selliseid küsimusi nagu immigrantidega kaasnev majandussurve riigi sotsiaalabisüsteemile või sisserännanute seas lokkav kuritegevus. Põhjuseks kartus, et väljaannet tabaks seejärel süüdistused rassismis.

Või teine näide. Mõned kuud tagasi tekitas Saksamaal tormi kristlike -demokraatide liidreid Jörg Schönbohm, kes julges välja öelda, et endiste idasakslaste ehk osside seas valitseb suurem kuritegevus – täiesti tõsi, sest paljud neist on sotsiaalselt allakäinud ja ükskõiksed. Vastulöögid selle avalduse eest olid kiired ja teravad, sealhulgas parteikaaslastelt.

Poliitiline korrektsus kehtestab üldsuses hoiaku, et probleem ei ole mitte probleem ise, vaid probleem on see, mismoodi sellest räägitakse. Kõige mõistlikumaks osutub seega valusatest ja kriitilistest asjadest mitterääkimine ning möödavaatamine. Äärmisel juhul võib probleemi käsitleda vaid üldsõnaliselt ja kaude. Mis muidugi ei aita seda karvavõrdki lahendada, ent see-eest säästab kõiki, kes probleemi lahendamisele kaasa võiks aidata, võimalikest ebameeldivaist sekeldustest ja sõnavahetustest.

Poliitiline korrektsus, nagu on näidanud arengud Läänes, päädib multikultuurse tolerantsusega – eriti kujukalt Rootsis, Inglismaal ja Hollandis –, mis muudab ühiskonna kaitsetuks, vähemuste poolt rünnatavaks ja haavatavaks. Suvised terrorirünnakud Londonis ja sügisesed rahutused Prantsusmaal on selle kujukaks tõestuseks.

Poliitilise korrektsuse ahistavad haarmed on muutunud arvestatavaks teguriks ka Eestis, sundides avalikkuses esinejaid järjest jahedamaid sõnu valima, üha umbmäärasemalt väljenduma ja oma tegelikke mõtteid peitma. Ahistus on jõudnud sinnamaani, et hiljutise pila- ja pullisaate «Viva Las Vegas» osaleja tundis siirast muret, kas sõna «neeger» tohib ikka kasutada.

Just Eesti meedia on see jõud, mis peab poliitilise korrektsuse pealetungile täiel rinnal vastu seisma – kui ta ikka tahab ja julgeb olla ühiskonna valvekoer ning tõeliste debattide kartmatu vedaja.

Moonutatud tõde

Kolleegid Ameerikas on oma tobenaljaka poliitviisakusega juba rohkem kui kümnendi maailma lõbustanud. Paljud sealsed lehed hindavad toimetajate tööd muu seas selle järgi, kui palju nad avaldavad positiivseid lugusid ja pilte vähemustest. Eesrindlike tulemuste saavutamiseks tuleb tihti moonutada tõde – näiteks jätta esitamata skeptilised küsimused või eirata vasturääkivaid fakte. Või jätta valulised sündmused sootuks kajastamata.

«Selle asemel et olla uute ideede progressiivseks allikaks, on ajakirjandus muutunud liberaalsete dogmade roidunud kantsiks, surudes peale poliitiliselt korrektseid mõttemalle,» resümeerib tsentristlike vaadetega endine ajakirjanik William McGowan oma kriitilises teoses «Värvitud uudised» («Coloring the News») Lääne meedia arengu.

Siin-seal on mõned Eesti arvamusliidrid söandanud nn õigesti mõtlemise ehk avalikult tajutava enesetsensuuri siiski küsimärgi alla seada. Näiteks telemees Ilmar Raag. Või kunstiteadlane Rait Toompere. Mõni aeg tagasi hoiatas Eesti Ekspressis ajaloolane Peeter Helme, et «kui Eesti seadustab või muudab lihtsalt tavaks poliitiliselt korrektsed normid /--/, siis ootab meid kahjuks ees tulevik, kus pole enam julgust võidelda ideede nimel».

Kõige halastamatumalt on andnud poliitilise korrektsuse toetajaile pihta Ekspressi ajakirjanik Siim Nestor, kes on Lääne trendiajakirjanduse ees koogutajad ristinud pehme selgrooga idiootideks.

Nestori hinnang võib küll kõlada ülemäära karmilt, kuid põhimõtteliselt väärib tema poliitiliselt ebakorrektne hoiak meedias jäägitut toetust. Seda muidugi juhul, kui Eesti ajakirjandus ikka soovib jääda tõelise elu kajastajaks, ideede ja arvamuste üdini vabaks foorumiks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2