Jaan Varts (vasakult), Hans Luik, Taavi Vunk, Jaagup Tormis ja Robert Vaigla – poisid, kes lubavad, et pole nii tigedad kui nende muusika.

Viiest äsja täisealiseks saanud või saavast noormehest koosnev kollektiiv on «pannud kinni» mitmeid noortebändide võistlusi, kogub ühel õhtul saali pool tuhat fänni ja andis just välja plaadi «Incomplete Schizophrenia» (e.k puudulik/mittetäielik skisofreenia - toim.).

Erinevalt tolles vanuses tehtavast kergemast muusikast algab Vanalinna Hariduskolleegiumis õppivate poiste debüütplaadi avalugu saatanliku mörinaga.

Seda hirmsat häält teeb meediamagnaat Hans H. Luige poeg Hans Luik, heledapäine ja muidu vaikne noormees. Peale vaadates ei usuks iial, et sellisest leebe olekuga noorukist väljuks klaasepurustav möire.

See-eest bändi «vaiksemad» liikmed - kitarristid Jaan Varts ja Robert Vaigla - on ülimalt jutukad. Neist kumbki ei eita, et muusikutest isade (Ain Varts ja Raul Vaigla) mõju on tuntav juba lapsepõlvest.

«Kui ma olin kaheksa-aastane, viis isa mind Manowari kontserdile, ma arvan, et see mõjutaski mu edasist muusikavalikut,» räägib Varts, kellele sekundeerib kohe Vaigla, kes lisab, et tema «töllerdas» isaga kaasas kõikidel festivalidel.

Samas lisavad poisid, et isade kuulsuse tõttu on neil nii mõningaidki eeliseid, kuid samas kohtab ka palju eelarvamusi.

Varts jutustabki, kuidas inimesed kahtlustasid, et telesaates «7 vaprat» esitatud loo mängisid sisse poiste isad. Samuti visatakse tihti nina peale, et tänu isadele on bändil kõik olemas ja rohkelt raha. «Tegelikult nii ei ole,» hüüavad nad läbisegi, «me oleme ikka kõvasti vaeva näinud.»

Maksimaalne toetus, mida noorukid isadelt tegelikult saavad, on märkused muusikalise kvaliteedi osas ja õlalepatsutus.

Recycle Bin sai alguse põhikooliaegsest teatritükist, kus poisid tegid näitejuhi soovitusel sutsu rokkmuusikat. Edasi läks kõik juba omasoodu.

«Kuna Ats (Hans Luik - toim.) käis laulukooris, siis mõtlesimegi, et võtaks tema laulma,» räägib Vaigla (sõprade jaoks Robi). Tema sõnul oli laulja koht viimane, mis täitmist vajas. «Kitarrid, trummid ja basskitarr võeti jube kiiresti ära,» lisab ta naerdes.

Ometigi ei hakatud odava populaarsuse kiuste «lahjat» muusikat tegema, vaid valiti «tige» žanr. «Me ise kindlasti nii tigedad pole, kui muusika kostub,» sõnab Varts, ainus bändiliige, kes on ainsana praeguseks keskkooli lõpetanud ja õpib pedagoogikaülikoolis ajalugu.

Kui poisid metal-muusikat tegema hakkasid, teatati isadele vaid, et nüüd tuleb üks karm bänd ja kõik. Luik muigab selle peale kavalalt ja sõnab, et tema ei öelnudki midagi, lihtsalt hakkas laulma.

«Isad on meil samas kõige suuremad muusikakriitikud, stiili poolest on neil suva, aga kvaliteedi osas mitte,» kirjeldab Vaigla lapsevanemaid.

Kui nüüd võiks arvata, et noori metalliste on enim mõjutanud suured raskemuusika korüfeed, on see ekslik. Kõige rohkem on siiski hinge läinud omamaiste ansamblite nagu Kasekese ja Seitsmenda Meele muusika.

Eelmainitud kollektiivid mõjutasid just Recycle Bini meloodilisemat osa. Kärisevamat muusikat jällegi metallimaailmas tuntud Korn ja Deftones ning eestimaistest Carnifex ja Echosilence.

Plaadil kõlavast muusikast võib igaüks isemoodi aru saada, kuid hullumaja kujutav kaas on üheseltmõistetav. «Plaadi nime järgi tuli ka kujundus,» räägib Vaigla ja demonstreerib kaanel kujutatud, pooleldi valmis terve näo ja pooleldi lõpetamata skisofreenilise näoga meest.

«Minu arust on need lood skisofreenilised, sest vahelduvad äkiliselt ja neis on mitu elementi, mitu nägu,» ütleb Luik plaadi kohta. Nii pididki «õiged» hevimehed muusikat kuuldes muigama - pole päris vana kooli värk.

Aga ometi on poistel lööki. Esikohalt ja esikolmikuis figureerimas on poisid tabanud end näiteks Alo Mattiiseni muusikapäevadelt, konkursilt Noortebänd või Safari Rock. Ja nüüd on käsil kontsertringreis, kus sõidetakse läbi üksteist Eesti linna.

Hoolimata edust ei taha nad siiski välismaale «õnne otsima» minna. «Pole mõtet,» leiavad nad argumenteeritult, et nendetaolisi bände on näiteks Ameerikas tuhandeid ja unistus saada plaadileping saab täituda vaid juhuslikult.

«Meil on siingi hea,» otsustavad noored bänditegijad veendunult.

Plaat

Recycle Bin

«Incomplete Schizophrenia»

Wave Records, 2003

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.92