Internetientsüklopeedia Wikipedia defineerib varjuteatrit kui visuaalse kunsti vormi, mis sündis Aasias rohkem kui 1500 aasta eest: «Varjuteater kasutab suurt pooleldi läbipaistvat ekraani ja lamedaid värvilisi marionette, mida juhitakse peenikeste kepikestega. Marionetid surutakse tagantpoolt vastu ekraani ja nii nad nähtavaks saavadki.» President Vladimir Putini aegset Venemaa poliitilist areeni võib õigusega nimetada kaasaegseks varjuteatriks. Sellel laval ei ole näitlejad iseseisvad poliitilised figuurid ega satu nad ka teatritruppi poliitilise konkurentsi kaudu. Kremli Demiurg manab nad esile olematuse pilkasest pimedusest, jagab ära rollid ja surub kepikesega vastu pooleldi läbipaistvat ekraani. Just nii nad saalile nähtavaks saavadki. Seda truppi nimetatakse Vladimir Putini «Piiteri meeskonnaks».Meeskonna süstematiseerimiseks kasutatakse mitmesuguseid lähenemisviise (kursusekaaslased, Piiteri tšekistid, luurajad, Piiteri linnavalitsuse töötajad, tuttavad). Ent viimased, Anatoli Serdjukovi (kaitseminister), Vladimir Tšurovi (keskvalimiskomisjoni juht) ja Viktor Zubkovi (valitsuse esimees) kõrgesse riigiametisse seadmised sunnivad otsima teistsugust lähenemist, et põhjendada sedavõrd ettearvamatuid määramisi, mida mõistusepäraselt seletada ei anna. Siiski, Venemaa XX sajandi lõpu sõltumatu massimeedia on meile mõttearenduseks jätnud huvitavaid fakte ja tõendeid. Uurijad 10. jaanuaril 1992 alustas grupp saadikuid Leningradi linnanõukogu otsuse alusel Vladimir Putini tegevuse uurimist, mis puudutas välismaale tooraine ja värviliste metallide väljaveolitsentside andmist. Sama aasta 28. mail kinnitati ka linnanõukogu otsus, kus Peterburi linnapeal Anatoli Sobtšakil soovitati «uurida välissuhete komitee esimehe Vladimir Putini oma ametikohale sobivuse küsimust» ja «anda saadikutegrupi kogutud materjalid üle Peterburi prokuratuurile». Kogutud materjale asus kontrollima Venemaa julgeoleku ja siseministeeriumi Peterburi ja Leningradi oblasti allüksus, mida juhtis kindralmajor Sergei Stepašin. Stepašini asetäitjana töötas Viktor Tšerkessov, aga Putini kohta kogutud materjalide vahetu kontrollimisega tegeleva riikliku julgeoleku Piiteri valitsuse kaastöötaja nimi oli Nikolai Patrušev. Midagi kriminaalset Stepašin toona Putini tegevuses ei avastanud. Kui siis Vladimir Putin Moskvasse üle kolis, seejärel juba Kremlisse, asus Sergei Stepašin maksuameti juhi ametikohale, Viktor Tšerkessov juhtima riiklikku narkokontrolli, aga Nikolai Patrušev sai Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) direktoriks. Lisaks sai Nikolai Patrušev Venemaa kangelaseks ja teda autasustati ordeniga «Sõjaliste teenete eest». Hiljuti arvati tema vend Viktor, eeldatavasti osavõtu eest polaarekspeditsioonist, Sõpruse ordeni vääriliseks, aga 26aastane poeg Andrei sai «kauaaegse kohusetundliku töö eest» ordeni «Austuse märk.t» Suvitajad 10. novembril 1996. aastal asutati Leningradi oblasti Priozerski rajoonis (Solovjovka küla Karjala maakitsusel) suvilakooperatiiv Ozero. Kooperatiivi asutajate ringi kuulus vaid kaheksa meest: Vladimir Putin, Vladimir Jakunin, Vladimir Smirnov, Andrei Fursenko, Sergei Fursenko, Juri Kovaltšuk, Nikolai Šamalov ja Viktor Mjatšin. Kõik sellesse nimekirja kuuluvad mehed peale Vladimir Putini olid minevikus tehnikajüngrid. Tagantjärele on raske öelda, kus ja millal nad tutvusid ja miks otsustasid oma suvilad ühte kohta ehitada, eraldamata oma valdusi kõrgete taradega. Kohalike elanike jutu järgi sõitnud nimetatud suvitajad tavaliselt üheskoos puhkama. Kui siis Vladimir Putin Moskvasse ja seejärel Kremlisse asus, hakkas Vladimir Jakunin juhtima Venemaa Raudteed, Vladimir Smirnov juhtis esialgu kompaniid Tehsnabeksport (peamine tuumamaterjalide eksportija) ja on nüüd Atomenergopromi peadirektori nõunik, Andrei Fursenko hõivas haridus- ja teadusministri portfelli, tema vend Sergei Fursenko sai Lentransgazi (Gazpromi hiigelsuur allüksus) peadirektoriks, Juri Kovaltšuk dirigeerib siiani Rossija panga direktorite nõukogu, aga tema poeg Boriss, kes esialgu oli esimese asepeaministri Dmitri Medvedjevi abi, sai Venemaa valitsuse prioriteetsete rahvuslike projektide departemangu direktoriks. Nikolai Šamalovi isiklikku varandust hinnatakse 35 miljonile USA dollarile, aga tema poeg Juri Šamalov sai suurima mitteriikliku Gazpromi pensionifondi presidendiks. Viktor Mjatšinit nimetab Venemaa massimeedia mõjukaks ärimeheks. Ei saa välistada, et lähikuudel kedagi sellest nimekirjast ei seata mingile tähtsale riiklikule ametipostile. Alluvad Praktiliselt on kõik Vladimir Putini Piiteri linnavalitsuse aegsed alluvad üle toodud Moskvasse ja hõivanud võtmepositsioonid Venemaa võimuhierarhias – presidendi abi Igor Setšin, esimene asepeaminister Dmitri Medvedjev, finantsinspektsiooni esimees Viktor Zubkov jt. Välja arvatud Vladimir Tšurov, kelle järjekord jõudis kätte alles käesoleval aastal, kui ta valiti keskvalimiskomisjoni uueks esimeheks. Ent selleks, et füüsikuharidusega Tšurov paika panna, muudeti käesoleva aasta 19. jaanuaril seadusesätet, mis nõudis keskvalimiskomisjoni juhi ametikohale valitult kohustuslikku kõrgemat juriidilist haridust. Viktor Zubkov oli Vladimir Putini alluv aastatel 1991–1993. Juba toona tundus Zubkovi määramine veider: miks Peterburi linnavalitsuse välissuhete komitee esimehele on äkki vaja põllumajandusküsimustega tegelevat asetäitjat? Zubkovi kogu aparaat koosnes üksnes sekretärist, aga Viktor Aleksejevitši töö peensustest said teavet väga vähesed. Tolleaegsed Piiteri ajalehed kirjutasid, et Vladimir Putinile ja Anatoli Sobtšakile oli Zubkov vajalik üksnes krediitide kontrollimiseks, mida andis Saksamaa Lääne väegrupi ohvitseridele elamute ehitamiseks ja talumajandite organiseerimiseks. Saksa raha pärast algas jalamaid võitlus Peterburi linna ja Leningradi oblasti ametnike vahel. Sobtšak ei raatsinud vahendeid kellegagi jagada ja seetõttu loodi peagi farmerite assotsiatsioon eesotsas linnapea asetäitja Putiniga. Kurjad keeled oblastivalitsusest hakkasid Vladimir Putinit kutsuma «meie toitjaks», aga Putin vajas uuel ametikohal põllumajandusküsimustega tegelevat konsultanti. Just selleks meheks saigi Viktor Zubkov, kes oli põllumajandusega kursis ja kellel oli laialdasi sidemeid oblasti juhtkonnas. 1993. aastal määrati Zubkov Peterburi ülemmaksuhalduriks, 1999. aastal sai ta finants- ja maksuhalduse ministri asetäitjaks, aga 2001. aastal määrati rahandusministri esimese asetäitja ja finantsinspektsiooni juhi ametikohale. Siinkohal väärib jälgimist varjuteatri teise tegelase, professionaalse mööblikaupmehe ja Viktor Zubkovi ainsa tütre mehe, kaitseminister Anatoli Serdjukovi paralleelne karjäär. Ajal, kui Zubkov oli Piiteri ülemmaksuhaldur, istus Serdjukov tema asetäitja toolil. Siis kui Zubkov viidi üle Moskvasse juhtima finantsinspektsiooni, sai Serdjukovist tema järglane Piiteris. Pealtvaatajad Jälgides Venemaa poliitilise varjuteatri etendust, tuleb tunnistada, et näidendi tegelaskujude käitumise mõte käib meile üle mõistuse, sest seda teab ainult nukujuht. Selles peitub loo absoluutne lumm, sest võimalik on sündmuste mis tahes versioon. Meie versiooni järgi on olemas mitu isikute gruppi, kellele Vladimir Putin jagab kaalukamaid riigiameteid. Kusjuures tegelaste ühele osale, näiteks Viktor Zubkovi perekonnale, kukub uues valitsuses kaela kohe kaks võtmekohta – peaministri ja kaitseministri oma. Võimalik, et Putin kardab midagi ja on sunnitud ametnikele kinke jagama? On ka võimalik, et tema usaldusisikute nimekiri on liiga lühike ja seda defitsiiti tuleb kompenseerida lähisugulaste arvel? Selge on ainult üks asi, et me jälgime näidendi «Kuidas lahkuda, nii et kohale jääda?» esimest vaatust. Praegu ei suuda me ära arvata teise vaatuse sisu ega ka näitlejate koosseisu. Ent tunnetame ilmselgelt, et 2008. aastal alustab Venemaa oma poliitilise ajaloo pretsedenditut eksperimenti – riigi juhtimist kahest võimukeskusest: president, kelleks ei ole Putin, ja Putin, kes ei ole president. Ja üksnes Putin teab, kuidas tegelaskujud lavale seada sedaviisi, et võim peost ei libiseks. |
