| Plaaditehases Baltic Disc laulis enam kui kolmveerandsaja-aastane Uno mõned laulud ja puhus juttu ümber lugude oma duettideplaadil «Viimane suudlus». Oma plaati teha polevat kuigi keeruline. «Kui idee innustab ennast ja teisi, tuleb välja küll,» arvab laulja. «Viimane suudlus»«See plaat ei ole eesti muusikas midagi pöördelist, aga ta on vanade asjade kokkuvõte. Tema väärtus minu ja paljude teiste arvates on selles, et need muusikapalad pole mitte uuesti lindistatud süntesaatori ja rütmimasinaga, vaid on ehtsad algsed salvestused, suurte orkestritega. Sattus nii, et lood on salvestatud 15-aastases ajavahemikus, 1964–1979. Mitte et mul enne ja pärast poleks duettide salvestusi, aga need osutusid kõige paremaks nii vokaaltehniliselt kui ka muusikalises mõttes.» Dueti valu ja võlu «Mulle on ansamblilaul – kas duetina või suurem koosseisuga – hoopis huvitavam kui üksi laulmine. Kuigi solistina tuntakse mind vast rohkem, olen ikka otsinud võimalust kaasa lüüa ansamblites. Juured on selgelt lapsepõlves. Emaga laulsin kodus palju duette, kuigi ma lugusid enam ei mäleta. Isa saatis kitarril. Sealt ongi kõik pärit. Kuigi õppisin muusikat, pole ma ometi õppinud ei laulmist ega kitarrimängu, kuigi olen mõlemat palju harjutanud ja võtnud eratunde. Laulmine on mulle endastmõistetav osa elust, ilma selleta oleks väga raske olla. Ükskõik kellega koos laulmine tähendab enda sulatamist teisega nii vokaalselt kui vaimselt, et lauldava pala juures tekiks ühtlane muusikaline tunnetus. Eriti märkasin seda meeskvartetis lauldes 60ndatel. Sa pead väga suures protsendis loobuma olemast sa ise, tuleb püüda ennast ansamblisse sulatada. Ühega sobib laulda, teisega mitte. Aga kui vaja, siis vahel pannakse sobima ka. Sellisel juhud peadki endast suure tüki ära andma. See on valu, mis tegelikult polegi valu, vaid huvitav proovilepanek. Iga asjaga tuleb vaeva näha. Ma pole ju sündinud laulja, mu hääleaparaat pole päriselt laulmiseks loodud.» Lautekstides on sõnum «Sõnadel on laulu juures tähtis roll. Nendega edastub sõnum, mille laulja esitab. Vahel kuulan ja vaatan mõnd laulu, kus pole ei meloodiat ega sõnumit, ning mõtlen: kahju, et inimene oma energiat tühjalt raiskab. Ballaadid «Plaadil on mitu kaunist ballaadi – kuulamise muusikat, mis ei pea kedagi naerma ega karglema panema. Seal on tähtis ilus sisu ja hea korrektne esitus, et laul üldse pääseks kuulajale oma mõju avaldama. Ta ei pea olema niisugune... mis hüppab näkku, röögib kõrva ja mille tekstis pole mõtet.» Laulmata laulud «Kui omal ajal sain arvestatavaks lauljaks, hakkasid eesti heliloojad mulle palju laule kirjutama. Muidugi polnud mul selle vastu midagi, sest see oli kui meelitus. Ent enam polnud aega laulda enda laule, mida on sahtlisse kogunenud päris palju. Mitte kunagi pole mind kutsutud laulma ainult bossanoovasid. Kui publik on kontserdi lõpus heas hoos, hakatakse vahel hüüdma, et laulaksin bossanoovat. Aga see on peen ja kammerlik muusika, mida ei sobi lärmi peale laulda.» Midagi endale «Alati on nii, et esinemistel laulan natukene publikule ja natukene endale. Aga eriti hea on siis, kui publik tuleb sinuga samale lainele. Aplaus ei pruugi olla tugev, aga tunne, et publik võtab vastu ega plaksuta ainult viisakusest, on hea tunne. Uno Loobi meenutusi duettidest, mis kõlavad plaadil «Viimane suudlus» «Nii on ikka olnud see» (1967, koos Heidy Tammega) «Heidy Tammega oleme aastate jooksul kõige rohkem koos töötanud ja ka koos salvestanud. Kunagi oli üks kontsertfilm «Uno», kuhu miskipärast vajati duetti, sest re˛issöör Elmo Lööve nõudis. Mul parajasti polnud midagi, aga vaja oli just uut. Siis tegin ühe oma soololoo ümber. See oli üks esimesi bossanoovasid, mille ma üldse kirjutasin – Uno Naissoo ja Aleksander Rjabovi mõjul, kes olid meil selle muusika maaletoojad. See, et pidin laulma oma laulu teisiti kui harjumuspärane, oli mulle väljakutse. Mäletan, et oli väga põnev.» «Suvi Talves» (1972, Marju Kuudiga) «Marju Kuudiga tegime Dave Grusini «Suvi Talves» ära nõnda, et me stuudios teineteist ei näinudki. Tema oli oma partii varem sisse laulnud, mida pidin kohanduma tema esitusega. Mäletan, et probleemiks oli ajanappus. Lugu salvestati Riias sealse raadio orkestriga, Aleksander Rjabov juhatas. Muusika mõttes oli Marjuga kerge salvestada, muus mõttes mitte alati. Lugu oli pärit tema repertuaarist, temal oli seal mõistagi juhtroll. Rjabov muidugi seletas, kuidas tuleb laulda. Tema aitas lauljaid üldse väga palju.» «Septembrikuu päevad» (1975, Aleksander Rjabov) «Aleksander Rjabov rääkis pidevalt, kuidas laulda mõnda sõna nõnda, et see kõlaks hästi artikuleeritult ja sobiks muusikaga, kusjuures tal endal oli vahel aktsendiga probleeme. Me laulsime koos ühe dueti, Tom Jonesi repertuaarist – «Septembrikuu päevad», hästi tuntud meloodia. Ei mäleta, mis projekt see oli, aga Rjabov juhatas siis keelpilliorkestrit ja tahtis ka ise laulda. Lugu, mis mõnusalt välja tuli, läks ühte kontsertfilmi, mida ma pole siiani oma silmaga näinud. Olen seda üksinda ka laulnud, aga nii pole see kaugeltki huvitav.» «Muusika on rõõmu jaoks» (1965, Leida Lukk) «Kui Vello Orumets oli 60ndatel sõjaväes, vajas ansambel Laine meessolisti ja nõnda laulsin nendega oma poolteist aastat. Oli huvitavaid ringreise küll Venemaale, küll välismaale ning sellest ajast on plaadile saanud ka kaks lugu. Optimistliku ja rõõmsameelse «Muusika on rõõmu jaoks» laulsin koos Leida Kääniga (praeguse nimega Lukk), kes oli tollal üks Laine altidest. Laulan seda siiani oma kontsertidel, aga kahjuks üksinda, sest minu eas on väga raske leida hästi laulvat ja ka silmailu pakkuvat duetipartnerit.» «Me pole enam väikesed» (1971, Heidy Tamme) «Laulsime seda Heidy Tammega isegi võistluskontserdil. Praegugi leidub laulule esitajaid ja ma ise esitan seda oma kontsertidel, kuigi laulu kvaliteet üksi lauldes ei ole see. Kõik laulavad tuttavat lugu kaasa. Võib-olla ei peagi laulude kõla enam olema see, mis vanasti. Publik on teine ja ilmselt ka mõtleb teistmoodi. See, et minu maitse on kujunenud teisel ajal, ei loe. Muidugi kirtsutan nina, kui kuulen, et on valesti lauldud ja isegi viisiga eksitakse. Aga teised ei nurise. Kui just küsitaks, mida ma sellest arvan, ütleksin välja küll.»
Uus plaat
Uno Loop
«Viimane suudlus. Duetid aastatest 1964–1979»
Uno Loop, 2006 |
