Sajuses ja tuulises Soome pealinnas möödunud nädalal kergejõustiku maailmameistrivõistlustel pildistades jäi mulle meelde, et tihti jätsid selles piirkonnas elavad väikerahvad MM-kulla pälvinud spordisangari teenimatult tähelepanuta, keskendudes oma iidolite tunnustamisele.

Näiteks kaugushüppes maailma hooaja tippmargiga 8.60 võitnud ameeriklane Dwight Phillips tegi auringi peaaegu osavõtmatutele tribüünidele. Samas ähvardas kolmandaks tulnud soomlase Tommi Evilä lipuparaad vana olümpiastaadioni vundamenti mõrad lüüa.

Midagi samalaadset oli toimunud mõni päev varem meeste kettaheite finaali ajal, kui meie, eestlased, hõiskasime Gerd Kanteri hõbedavõidu puhul leedulased poolkurdiks.

Soome meedia kruvis enne meeste odaviske finaali Tero Pitkämäki võiduaktsiate kursi nii kõrgele, et vaene mees murdus väljakäidud vekslite koorma all.

Ometi on see kõik inimlikult mõistetav, sest publik ja meedia ongi kindlad osalised kangelase loomisel. Ent sportlased ise saavad omavahelises staadionivõitluses lähtuda tehtud tulemusest ja saavutatud tiitlist.