Öösel pärast teisipäevast kontrolletendust Tallinna poole tagasi sõites, läbi pimeduse vihma ja välgusähvatuste kulgedes, tiirlesid peas hüpnootilised viisikeerud, sisesilmas liikusid varjudena «Eesti ballaadide» lavakujud ja kangastusid lauljate näod. Saadud energialaeng särises ülepingega.

Samal teemal: Täieline teatritipp! Veljo Tormise triumf (20)

Oli toimunud midagi erilist – midagi raputavat ja kirgastavat ja kainestavat ühtaegu. Pea veerand sajandit tagasi tehtud ja siis ka ooperilavale jõudnud Tormise «ballett-kantaat» vanadest regilauludest oli elustunud uue ja kõnekana – tõusnud kui uhke fööniks unustuse tuhast.

Kui väga suurelt üldistada, siis «Eesti ballaadid» kangastab kujutisi meie kui rahvuse arhetüüpidest, kõneleb ühisidentiteedist ja sellest gravitatsioonijõust, mis on ühendanud üht rahvakildu ja loodetavasti suudab seda veel nüüdki. See on ka individuaalse olemise ja kõiksusega suhestumise lugu, siin- ja sealpoolse olemise lugu, mida kätkevad vanad regivärsilised jutustused.

Muusika kõneleb

Kui Tõnu Kaljuste räägib, et muusika uus esitus erineb oluliselt sellest, mille ta tegi 1980. aastal 26sena Estonias, ja et kuulajal on võimalus nüüd viibida orkestri kõlapildi sees, siis on ta tegelikult väga tagasihoidlik.

Ta salvestas poole aasta vältel kõik pillid ja partiid ükshaaval, suhtles iga muusikuga eraldi. See, mida kuuleb etendusel viibija, ei ole aga orkester tavapärases mõistes, vaid otsekui unenäoline kollektiiv, millele lisab mõõtmeid etenduse kvadroheli.

Moodustuv helipilt erineb oluliselt kontserdisaalis või ooperis kuuldavast. See muusika elustub nõnda kirkamana ja temas on hoopis rohkem tasandeid, õhulist läbipaistvust, värvivarjundeid ja ka tähendusi.

Oluliseks teeb orkestraalse tähendusnihke asjaolu, et kandev roll on häältel – lauljatel. Nemad jutustavad neid naiste lugusid, nende häälega tekitatu on esiplaanil.

Kui Tõnu Kaljuste valis lauljateks enamikus rahvamuusika esitajad, siis astus ta suurima sammu kunagisest esitusest eemaldumiseks. Ta mängib häälevärvide ja tüpaažidega, loob uut muusikalist dramaturgiat, mis veelgi tundub võimendavat Veljo Tormise esialgseid kavatsusi.

Helilooja on neid oma loomingut läbivana kirjeldanud kui rahva ürgpärandi jäädvustamist helikunsti vahenditega, muusikalise emakeele otsingut.

Priit Pedajas ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja Toomas Tohert esitasid superpartii loos «Naisetapja». Rütmiliselt pulseeriva regilaulu kordustes aeglaselt kuhjuv energia kerkis altpoolt, läbistas keha ja meeli, kuhjus peenelt punutud ekstaasini ja tekitas katarsislikke vallandumisi.

Kunstmuusika on niisugust rockifännidele teada animaalset energiat põlanud ja eelistanud normeeritud vaimulisust. Tormis aga on kogu oma loominguga püüdnud neid kahte kuidagi ühendada. Tõenäoselt pole ühtegi teist esitust, kus see seos avalduks nii selgesti ja mõjuvalt kui seal, Soorinna küla küünis toimunud etendusel.

Pea kõik lauljad olid häälte ansamblisse kuuludes olulises rollis. Tuule Kann ja Iris Oja punusid jäägitult haarava ja pikalt paisuva tundepuntra loos «Eksinud neiu», Liina Vahtrik säras laulus «Mehetapja». Veel laulsid Kadri Hunt, Celia Roose, Meelika Hainsoo, vennad ja õde Johansonid ning teised.

Usku sisendav sündmus

Me olime tunnistajaks millelegi väga erilisele. See puudutas nõnda, nagu iga tõeline kunst on mõeldud puudutama. Ja see oli suuremalt jaolt oma, mitte laenatud või kopeeritud või sulandatud.

Kui raua sisse on kunagi loitsitud vägi, siis püsivat see seal üle põlvede. Vaja on vaid usku, et see vägi toimib. Ka muusikasse sisestatud energia kandub läbi aja. Veljo Tormise muusika kõneles.

«Eesti ballaadide» etendus on kui kutse meile kõigile. Usku sisendav sündmus.

Arvamus

Juhan Ulfsak , Von Krahli teatri näitleja:

See on meie «Grease». Von Krahli esimene suvelavastus. Vat siis, mis välja tuli. Proovidest rääkides – me tegime proove väga pikalt, alustasime butoh-trennidega.

Ja lavastus sündis puhastumise käigus, suurest materjalihulgast jõudsid lavale kõige täpsemad asjad. Me püüdsime leida uusi lähtekohti ja tähendusi.

Kadri Kõusaar , kirjanik:

Sain tagasi usu teatrisse. See etendus on igas mõttes suur. Muusika, koreograafia, lavastus – kõik toimib, ühes mingi ootamatu vindiga. Kummastav ja kaunis kogum eesti muusikast ja jaapani butoh-tantsust.

Anne-Ly Sova , Eesti Näitemänguagentuuri dramaturg:

Teos «Eesti ballaadid» oli lummav kogemus – regivärsilise rahvalaulu ühtesula(ta)mine jaapani butoh-tantsuga mõjus ürgkoduselt ja kaasahaaravalt. Lihtne, võimas ja väega.

Tagantjärelegi. Selle suve suurim elamus, mille järel tahaks väga valjult ja väga paljudele öelda – rohkem kodumaist teatrit!

Meis on see olemas, laskem ta siis endast välja!

Anu Tonts , Vanemuise kirjandusala juhataja:

Mind jahmatas ja puudutas lavastus väga sügavalt. Sain elamuse, mida lähiminevikust ühegi teisega võrrelda ei oska ega tahagi. Eraldi tahaksin tänada kõiki lavastuse sünni juures olnuid nii ebakommertsliku materjali valiku eest.

Kui ma lugu iseloomustama peaksin, kasutaksin sõnu sünge ja šamanistlik – ja ometi teeb see kõik tagantjärele meele väga rõõmsaks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4