| |
|
 |
Eestis on selline pilt tavaline – Pavel Loskutov rühib kõige ees, rivaalid üritavad tempot hoida. Foto: Toomas Huik |
 |
Teadlased paljastasid jooksmise saladuse
(28)
18.07.2005 18:02
PM Online
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Teadlased avastasid, et enamik jooksmisel
kasutatavast energiast ei kulu sugugi mitte jäsemete liigutamisele ning lõid
lihtsa valemi, mille abil saab valida enese pikkusele ja kaalule vastava
ideaalse jooksudistantsi, kirjutab Nature.
Pole mingi saladus, et pikamaajooksjad on sprinteritest saledamad, ent seni
ei ole sporditeadlased põhjalikult uurinud, kuidas ja miks on inimese kehakaal
talle sobiva jooksudistantsiga seotud.
Nüüd teatasid Peter Weyand Rice'i ülikoolist ja USA spordispetsialist Adam
Davis, et tegid selle kindlaks.
Weyand ja Davis selgitasid, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei kulu
enamus jooksja energiast jäsemete liigutamisele.
«See on oluline ja mõnevõrra vaidlusalune küsimus,» kinnitas Weyand.
Ta lisas, et inimkehal on ühtlase jooksutempo ja tasase maastiku puhul omad
«mehhaanilised nõksud,» mille abil jäsemete liigutamiseks vajalikku energiat
samm sammu järel korduvkasutatakse.
See tähendab, et enamiku jäsemete liigutamise tööst teevad ära kõõlused, mis
lubavad vajaliku kiiruse saavutanud sportlasel energiasäästlikult joosta.
Sel viisil säilitatakse umbes 90 protsenti jäsemetesse suunatud energiast,
kinnitas Weyand.
Teadlase sõnul kulub suurem osa jooksmisele kulutatavast energiast hoopis
keha maast lahti tõukamisele ja keharaskuse tasakaalustamisele.
«Gravitatsioonist hoidumiseks ei ole mingisuguseid nõkse,» sõnas ta.
Mida kiiremini inimene jookseb, seda rohkem jõudu ja seega ka energiat
kulutab ta enese maast lahti rebimiseks ning tippkiirusel põrutavad sportlased
vastu maapinda oma kehakaalust umbes 2,5 korda suurema jõuga, selgitas
Weyand.
Uurijate kinnitusel selgitab jooksmise ajal kulutatava energia jaotumise
eripära, miks kiirendamiseks palju «toorest jõudu» vajavad sprinterid on
reeglina jõulised ja suurte lihastega ning pikalt ühtlast tempot säilitavad
pikamaajooksjad omakorda lühikesed ja kõhnad.
Weyand ja Davis lõid ka üsna lihtsa valemi (vajalik on kehamassi indeks ehk BMI), mille
abil saab jooksualadest huvituv inimene oma pikkuse ja kaalu põhjal välja
selgitada enesele ideaalse jooksudistantsi.
Uuringul on oma mõju ka vaidlustele paljude suurte loomade ja sealhulgas ka
dinosauruste jooksuvõime küsimuses.
Varem arvasid teadlased, et lisakilod on igal juhul jooksmisel
takistuseks.
2002. aastal tekitas palju meediakära teadlaste väide, et 6000 kilogrammi
kaalunud Tyrannosaurus rex ei suutnud oma suure kaalu tõttu ilmselt
üldse joosta ja talle valmistas raskusi isegi kõndimine.
Weyandi sõnul tuleb suurte loomade jooksuvõimega seotu nüüd ilmselt ümber
hinnata, sest suure lihasmassita on suure jooksukiiruse saavutamine praktiliselt
võimatu.
|