Viimasel ajal produtsendina loorbereid lõiganud Peeter Urbla väntab alates eilsest Tallinnas uut täispikka mängufilmi «Stiilipidu». Tegu on filmiga naistest, ent «enama kui naistekaga», ütleb pressiteade. Mis toimub, uuris Postimees lavastajalt vahetult enne võtete algust.

Peeter Urbla, viimati lavastasite mängufilmi 12 aastat tagasi, kui valmisid «Balti armastuslood» ja «Daam autos». Miks nii pikk paus?

Produtseerimise tõttu, see amet hakkas mind üha enam huvitama, rohkem kui mängufilmi tegemine. Uus asi ikkagi. Siis kui filmitegemise isu tagasi tuli, ei olnud see paraku kuidagi võimalik, arusaamatuste tõttu kiiresti vahetuvate filmiadministratsioonidega. Ja kui palju neid filme siis 1990ndate teisel poolel ikka tehti... üksikuid.

Kas käsi ei värise?

Ei, olen ju iga jumala päev filmi sees olnud. Kuus-seitse aastat ilma normaalse puhkuseta. Nädalalõpud kaasa arvatud.

Millega «Stiilipidu», mis on tegelikult ju Valentin Kuigi idee ja tema kirja pandud, teie tähelepanu köitis?

See on päris tavaline lugu, mitte midagi imelist ja hullumeelset, vaid just igapäevane lugu Eesti inimestest, kes jäävad ühel heal päeval ilma tööta, võtavad siis jõu ja julguse kokku ning hakkavad ise enda peremeheks.

Põnevad karakterid ja põnev teema, inimeste riietamine ja identiteet, mida selle kaudu muuta võib. Et inimene võib üheks õhtuks muutuda kellekski teiseks. (Filmi sünopsis ütleb, et kolm tegusat naist asutavad üheskoos kostüümilaenutuse, inimesi riietades avavad nad nende varjatud olemust ja ergutavad fantaasiaid – toim.) Ka Eesti otsib identiteeti, nagu inimesedki...

Eesmärk oleks film, mis ei ole stiliseeritud, mis ei ole ajalugu, vaid pärit otse elu keskelt. Ja veel see asi ka, et naistest pole ju päris pikka aega filmi tehtud...

Film naistest, mida teevad mehed...

Seda küll. See vajab justkui seletust, aga teisest küljest, ega siin midagi seletada olegi, ega siis naine pärine teisest loomaliigist... On loomulik, et üritatakse elu näha ka naise vaatepunktist. Pealegi on kaasstsenarist ju naine (Mo Blackwood Suurbritanniast – toim). Nii et eks ta ole mingil määral ka austusavaldus naissoo vastu.

Kas peategelaste – Maarja Jakobsoni, Anne Reemanni ja Evelin Pange – leidmisega oli palju vaeva?

See läks imelihtsalt. Kes siis veel? Me tegime küll palju proove, aga see oli pigem selleks, et veenduda – paremaid ei ole.

Eesti filmiametnikel on kombeks jagada filme rahva- ja festivalifilmideks. Kumba kategooriasse võiks paigutuda «Stiilipidu»?

Üritame ühendada üht teisega. Tahame olla võimalikult tõetruu, aga samas otsida kujundit ja tuua sisse kunstilisi elemente, ent mitte nii, et see prevaleerivaks muutuks. Ütleme nii, et sügavmõttelisus, mis seal sees on, ei trügi esiplaanile, vaid peaks tekkima loomuliku kulgemise foonil.

Loodame, et sellest tuleb liikuv ja kerge, ent mitte kerglane film. Usutavate karakteritega. Kui see nõnda läheb, peaks ta leidma nii vaatajaid kui säilitama ambitsiooni jõuda mõnele tuntud festivalile.

Kas Tselluloosist, kus suurem osa võtteid toimub, võiks saada Eesti Hollywood?

See oleks lahe unistus, aga arvestades, et Eestis on lastud ka olemasolevad Hollywoodid lihtsalt ära mädaneda või võileivahinna eest maha müüdud, siis kahtlen... Kelles ikka oleks nii palju visionääri?

Üldse tundub, et filmitegemine on praegu endiste aegade kasuks. Olid ju ajad, kui võis leida mitme filmi jagu professionaale, kes olid kogu aeg asja juures. Nüüd saame selliseid ehk 15 inimest kokku, ülejäänud tegelevad filmiga muu töö kõrvalt.

Kui aastas tehtaks viis filmi, tekiks selline kaader ehk taas ja me saaksime jälle rääkida filmitegemise professionaalsest tasemest, praegu on see rohkem nagu klubiline tegevus. Nii kurb kui see ka pole.

Mida peaks teile võteteks soovima?

Karv kaadrisse!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3