Alo Lõhmus: Vaikiv Päts
19.06.2007 00:01
Alo Lõhmus, Postimees
|
| |
|
 |
Alo Lõhmus |
|
|
Vaidlus Konstantin Pätsi rolli üle ajaloos on saanud uue hoo. Viimase kümnendi jooksul on avalikkuses kinnistunud kujutelm Pätsist kui reeturist või vähemalt võimuahnest ja korrumpeerunud sahkerdajast, kes lõpuks sahkerdas maha nii demokraatia kui ka Eesti riigi. See ettekujutus põhineb suures osas ajaloo instituudi nüüdse direktori Magnus Ilmjärve pikaajalisel uurimistööl, mille tulemused on avaldatud teoses «Hääletu alistumine».
Kui üritada mõnda lausesse kokku võtta ligemale tuhandeleheküljelise raamatu mõtet, siis väidab Ilmjärv, et Päts sattus ärihuvide tõttu venelaste lõa otsa juba 1920. aastatel ning kooskõlastas ka 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde kava Nõukogude saatkonnaga.
Ebademokraatlik riigipööre lõpetas avalikkuse kontrolli Eesti välispoliitika kujundamise üle. Välispoliitika tegemise usurpeerinud ringkond orienteeris Eesti peagi hitlerliku Saksamaa suunas. Ka Molotovi-Ribbentropi pakti elluviimisega olevat Eesti vaguralt leppinud just Saksamaa soovil ja Saksa relvade peatse võidu ootuses.
Ajaloolase Jaak Valge nüüdne kriitika Ilmjärve töö pihta on üsna tõsine. Valge väidab sisuliselt, et 12. märtsi sündmuste venelastega kooskõlastamise osas on Ilmjärv faktid laest võtnud või vähemalt dokumente lubamatult vabalt tõlgendanud.
Ka Pätsi majandusliku sõltuvusega Nõukogude Liidust on Ilmjärv Valge meelest kõvasti liialdanud. Akadeemia viimases numbris kirjutab Valge, et ärikontakte Venemaaga arendas Päts avalikult ja Eesti majanduse edendamise heas usus ning et ka süüdistused venelaste kasuks tehtud kuluaaritöös on alusetud. See kõik aga tähendab, et reeturi-märk on Pätsi otsaette ülekohtuselt kleebitud.
Muide, Valge pole seejuures mingi Pätsu-mees. Oma uurimuses «Lahtirakendamine» kirjeldas Valge värvikalt, kuidas Pätsi ärisõprade ringkond tühjendas vabariigi algusaastail riigipanka.
Tõde peab selguma vaidluses. Kui Ilmjärv on tõesti teadlikult dokumente väänanud, ei saa suurt osa tema uurimusest enam tõsiselt võtta. Kuid Päts jääb ikkagi valitsejaks, kelle käe all suri demokraatia ning kaotati iseseisvus. Miks ja kuidas see juhtus, jääb eestlasi kauaks painama. Kahju, et meil pole Pätsi mälestusi. Päts jäi ilma pensioneerunud riigimeeste privileegist – memuaaride kirjutamise võimalusest. Nii valiv kui inimese mälu ka pole, pakuksid tema meenutused siiski võtme toonaste sündmuste mõistmiseks. Paraku vaikiva ajastu arhitekt vaikib. |
|
|
|
|
