Pirita kloostri varemed on sama geniaalne kontserdipaik kui Tallinna lauluväljak. Väiksem, aga seda parem. Kasvavale külale on kena jõekäär ja iidsed müürid ideaalsed piirid. Paremat festivalipaika kui pealinna jõukas eeslinn ei oskaks soovida. Ajastus on viis pluss, sest enamik inimesi ei koli maale enne jaani. Nädalalõpp värskes mereõhus täiel rinnal muusikat hingates võiks ju olla hea idee? Reedeõhtune lugu sai alguse Metsatöllust, torupillist ja kastist õllest. Vist. Üllitati regivärsid, võeti üles regiviisid, ületati uudiskünnis. Raiuti raud rajuks. Nobedalt nopiti noodid. Ruttu mindi rauda needma, rammusa RAMiga rinda pistma. Rammu katsuma Tormise endaga. Vissis polnud keegi Reklaam oli kohale meelitanud paari-kolme tuhande pealise eestlaste väe Rohuneemelt, Tallinnast ja kaugemalt. Õhtu oli sume, meeleolu ülev ja publik heatahtlik. Neljandast loost läks asi enam-vähem käima ja lisaloona esitatud «Raua needmine» oli juba päris veenev. Rahvahulk oli rahul seisukohtadega, kuulati püstijalu ja püstipäi, kultuurilised daamid-härrad õlg õla kõrval läbisegi näpuviskajate-lakakeerutajatega. Vissis nägusid ei torganud silma sellest hoolimata, et basstrummi tümakas nii mõnegi proua kübaraserva võdisema võttis. Meestelaulus oli metal sees ja rahvuskoori solistid räppisid ruuporitesse professionaalse sisseelamisega. Kontserdi meeldejäävaim hetk oli aga hoopis Metsatöllu lugu ilma tölludeta, mis Tauno Aintsi suurepärases seades kõlas kui Eesti koorimuusika klassika. Jätkuvalt nooruslik maestro Tormis jälgis toimuvat koos maestro Ojakääruga, kuid nende kahe ilmed ei reetnud emotsioone. Võib ainult aimata, mis kogu «gala» vältel nende kõrvade vahel toimus. Kontserdi lõppedes ilmus nägudele naeratus, millest võis lugeda kergendust. Kokkuvõttes oli kuumade metallisulatajate kohtumine mitmekümne teraskõriga midagi minilaulupeo ja keskpärase rocki-show vahepealset. Heas ja halvas. Lõpp hea, kõik hea. Romantilisest regirokast söödava saiani – see on reaalne! Folk-metal Rahvusjuured on Eesti rocki toitnud hallidest liidu aegadest peale, kuigi vähesed mäletavad ansambleid nagu Hõim või Pantokraator. Viljandi viljakast pärimusmuusika pinnasest on võrsunud Oort ja Tulli Lum. Otseselt või kaudselt on sealsamas sigitatud ka Metsatöllu seeme. Pole teada, kas Tormis oma isadust tunnistab, aga tahes-tahtmata on ta Karl Friedrich Kreutzwaldi ja Eduard Bornhöhe kõrval üks kindlamaid kandidaate. Folk-metal’ist on saanud fenomen. Idee ei ole halb ja nimed nagu Metsatöll, Loits, Raudants ja veel mõned räägivad tervest ideoloogiast. Ärksust on, sisu on. Näib, et isu on ka. Aga vorm jätab soovida ning kuuldu põhjal võiks enesekriitikat ennam olla. Prooviruumi ust ei tohiks nii kiiresti kinni lüüa. Et kitarrid suudaksid läbistada raudrüüd ja et kannelt ei trambitaks mutta omade jalge all. Jõusaal tuleks muuta kohustuslikuks, et vägi oleks reaalne, mitte verbaalne. Rahvusroki liidrid võiksid veenvalt esineda võõrsil, kui nende osavus relvakeerutamises paraneks enne kui liigvarajane «kuulsus» puuga pähe lööb. Loodan seda siiralt. Miski ei takistaks neil avada uks ning musta ja madala rehetoa lae alt välja astuda. Murda oma küla alt kaugemale, Soome, Saksa ja Venesse või lausa üle merede, näiteks Jaapanisse. Rammida edetabeleid isegi ilma RAMita ja elada raju rokkari mõnusat elu nagu miškad. Ainult enne kui viisud lauale võib lüüa, on vaja tööd teha. Oi kui palju tööd. Maailmaküla esinejate paraad oli uhke. Esimese korra kohta uskumatult kõrgel tasemel – kohal oli õige mitu väga mastaapset tegijat. Usun, et Rajasthani puhkpilli power, Kongo ja Kuuba vastupandamatud rütmid, Tuva ja Eesti enda «eksootika» ei jätnud kohaletulnuid ükskõikseks. Publiku seas võis silmata ka Eesti muusikuid, kuigi mitte just ülearu. Maailma muusikakarussellidel tiirlevailt bändidelt on mõndagi õppida. Siinkirjutajale ei ole teada, kui palju meie rahvusromantilise rockiliikumise liidrid kuulasid Maailmaküla teisi esinejaid. Metsatöllule oleks kindlasti ära kulunud in corpore ja kõrvad kikkis kuulata bände, kes muusikaliselt asuvad neile lähemal, kui nad arvavad, professionaalselt aga kaugemal, kui nad sooviksid. Näiteks (nõukogude taustaga) Haydamaky või (ugri taustaga) Värttinä. Nende bändide muusika põhineb samuti traditsioonidel, juurtel, pärimusel. Mis sellest, et pole metall – sulam on küps ja huvitav. Söödav kogu maailmas. Pikka iga! Eesti etno on alles «lokaalse tähtsusega», kui nii tohib öelda. Erinevalt teistest põhjamaadest ei ole meil ühtegi rahvusvaheliselt arvestatavat «maailmamuusika» artisti. Ühel päeval see muutub, kuid mitte iseenesest. Kui kuulama minnakse seda, mille taset teatakse, on hea. Oleme kuulnud RAMi Grammydest, oleme lugenud Metsatöllu müüti. Omadele elatakse kaasa ja kõik on hästi. Ometi, kui tuntakse uudishimu tundmatu vastu, on veelgi parem. Maailmaküla kolm päeva tõestasid taas, et paraku on uudishimutsejad kindla peale minejate suhtes kindlas vähemuses. Mida see näitab? See näitab, et muusikat minnakse tarbima, mitte avastama. See näitab, et meie silmapiir lõpeb ikka veel kuskil Petseri ja Porvoo kandis ja me ei soovigi kaugemale vaadata?
> Loe edasi |
kõik galeriid
