Tõnu Kaljuste on ühes varasemas intervjuus nimetanud Naissaart pealinna kõrval asuvaks teatraalseks, eraldatud, paljudele veel avastamata saarekeseks. Kogu asi algabki saarest, mererallist saarele ja atraktiivsest Omari küünist. Küün ja kõik selle juurde kuuluv on sümpaatselt öko. MoedemmidEnne etenduse algust jõuan vaimustuda näiteks vana värava külge ehitatud vägagi toimivatest käepesukraanidest. Need detailid loovad sobiva eelhäälestuse. See tripp viib vaataja-kuulaja Eesti vanade runolaude põhjal loodud naiste maailma. See on iidne ja samas ajatu maailm. Lavastaja kontseptsiooni kohaselt asume meretagusel saarel, kus pole mehi ega elektrit ja kus ei osteta ka uusi asju. Seletamatul põhjusel korraldatakse selles saareriigis ometi moedemonstratsioone. Enda ja suguõdede rõõmuks ehitatakse vanadest kardinatest, laudlinadest ja muust kättejuhtuvast kraamist uusi kehakatteid, näidatakse neid siis üksteisele ja ollakse ilusad. See on intiimne seisundietendus, milles tehnikat peaaegu ei kasutata. Prožektorite asemel on kasutuses küünlad ja taskulambid. Orkestri rollis inimhääled. Selles etenduses moodustubki koorist midagi orkestrilaadset, mis täidab tihkelt ja tihedalt kogu suletud ruumi. Hääli ja valguslaike tuleb pea igast saali otsast, kaugelt ja lähedalt, vaikseid ja tugevaid. Mõned kujundid joonistuvad jõuliselt ja selgepiiriliselt välja, teised peavadki taustale jääma. Ei jõudnud ära imestada, kui võimsana kõlas selles süsteemis kõige noorema solisti (umbes nelja-aastase tüdruku) lapsehääl. See, mis kellelgi seljas on, on selle etenduse puhul vägagi oluline. Olulisem kui teatris tavaliselt ja palju-palju olulisem kui tavalisel moedemmil. Muusikaline ja kostüümiline kosmos mängivad siinkohal koos. Runolaulude ja kostüümide koostöös üritatakse erinevate naisetüüpide sisekosmosi lahti muukida. Ja muugitakse päris edukalt, kuigi esmapilgul võivad abstraktselt vanamoelise ja koduse välimusega heledad kehakatted üsna sarnased tunduda. «Jaa, see pidigi selline koolitatud ooperihäälega linnapreili olema » ütles kostüümikunstnik Reet Aus pärast etendust ühe osatäitaja kohta. Tegevus tundub toimuvat millalgi minevikus, aga täpseid daatumeid siin ei anta. Seetõttu võib tegu olla ka tulevikuvisiooniga, mis erineb kardinaalselt küproki, isemõtlevate kangaste ja kõrgtehnoloogia maailmast. Alternatiivse oaasiga kauges tulevikus? Päikseline vaade Seda, et lavastuses lähtutakse ökonoomsuse ideest ja ökoloogilistest printsiipidest ja et kõik rekvisiidid ja kostüümid on tehtud taaskasutatud materjalidest, võib lausa kavalehelt lugeda. Ökonoomsuse printsiipi järgib ka see, et kõik etenduse jaoks tehtud kostüümid müüakse pärast etenduste lõppu maha. Lavalaudadel nähtud kehakatteid tasub seega pärast jaanipäeva Müürivahe tänavale Reet Ausi nime kandvasse poekesse otsima minna. Veel ökonoomsem ja isikupärasem on muidugi ise pööningul või second hand’is pisut ringi tuuseldada ja samast ideest lähtudes miskit kokku keerata. Seda, kui kinnisesse süsteemi tegijad publiku mässida on suutnud, tajusin kõige selgemalt etenduse lõpu eel, kui saali otsasein avanes ja sealt paistis selge, päikseline loodusvaade, mis mõjus justkui ilmutusena teisest galaktikast. Sel hetkel oli saal nii vaikne, et nööpnõela põrandale kukkumine tekitanuks metsiku lärmi. See polnud koorietendus, see polnud ka moeetendus ja see polnud lihtsalt teater. See oli kvintessents neist kõigist. Midagi palju võimsamat kui igaüks eraldi. See oli tripp teise reaalsusse. Uuslavastus «Eesti naiste laulud» Autor Veljo Tormis Muusikaline juht Tõnu Kaljuste Lavastaja Peeter Jalakas Laulab Nargen Opera koor Solistid Kädi Plaas, Iris Oja, Celia Roose, Maret Mursa, Anne Türnpu, Lidia Mägi, Kärt Johanson, Ingrit Vaher, Riina Maidre, Veronika Portsmuth, Meelika Hainsoo Nargen Opera ja Von Krahli teatri ühislavastus Naissaarel, esietendus 15. juunil |
kõik galeriid
