Louvre’i üks saalisarnastest ruumidest, kus algavad filmivõtted, et «Da Vinci kood» juba 2006. aasta 19. mail kogu maailmas põnevusfilmina ekraanile tuua. Foto: AFP/SCANPIX

Ütle kõigepealt, mida teadsid varem sellisest autorist nagu Dan Brown? Kunagi oli hea tava kirjutada järelsõnu, nüüd ei tea lugeja suurt midagi autorist, rääkimata juhistest, kuidas nii komplitseeritud teksti lahti muukida.

Ma ei teadnud seda inimest varem ega taha teda ilmselt ka hiljem teada, sest selliste raamatute autorid jäävad tavaliselt ühe-teose-kirjanikeks. Isegi Umberto Eco «Foucault’ pendel» läks küll keerulisemaks kui «Roosi nimi», aga mitte paremaks.

Mulle tundub, et «Da Vinci kood» on tänuväärt fenomen postmodernistlikus kirjanduses, kui see üldse kirjandus ongi. On ta osalt faktidele tuginev teaduslik uurimus, on ta fiktsioon, kriminaalne seiklusjutt või veel midagi muud?

Kõige täpsem nimi sellele oleks «poolharitlase Eco». Umberto Eco ikka tundis asju, millest kirjutas, «Da Vinci koodi» seos faktidega jääb aga põgusaks.

Täiesti ilmselt on tegu ajakirjanikuga, kes siit-sealt mõningaid teadmisi hankinud, et põnevik kokku kirjutada. Ta on lugenud mingi hulga templirüütlite-teemalist (kõmu)kirjandust ja teab sedakaudu näiteks Rennes-le-Château abti Saunière’i nime, aga ei tunne eriti sügavalt ajalugu, kunsti, kirjandust, keeli, krüptograafiat ega isegi mitte geograafiat.

Ajaloost võiks ju teada, et «paavstiriigi» tähenduse omandas Vatikan alles 1870. aastal, nii et rääkida «saladusest, mida Vatikan püüdis juba neljandal sajandil maha matta» (lk 265) on sama hea, kui kõnelda «Kremli sekkumisest muistsete eestlaste vabadusvõitlusse».

Leonardo «Püha õhtusöömaaeg» ei ole mitte «fresko» (lk 246), vaid tempera- ning õlimaaling, mistõttu ta hävinebki.

Voltaire pole mitte kunagi oma loominguga vääristanud jambilist pentameetrit (lk 316).

«Roos» ei tulene mitte kreeklaste «Erosest» (lk 266), vaid on üks vähestest kadunud kreeta keele sõnadest maailma keeltes.

Kuldlõiget ei näitlikusta enamik inimkehi. Krüptograafilised mõistatused lahenduvad Browni raamatus liiga labaselt: Fibonacci jada on läbinähtav; Newtoni haualt puuduv kera võinuks olla hoopis Etienne-Louis Boullée’ konstrueeritud kenotaaf, mitte mingi õunapabul (lk 441).

Ja kes tahab jälgida autopõgenike teekonda Louvre’i Denoni tiiva juurest läbi Rivoli tänava Champs Elyséele, see peab unustama kõik oma mälestused Pariisi tänavavõrgust. Kole lugu.

Ega raamatu väljaandjad paremad ole. Prantsuse nimesid ei oska hääldada tõlkija ega toimetaja – seetõttu on need sageli valesti käänatud (omastavas Saunière’, Fache, Sophie’, Fragonardi jm värdkujud).

Tõlkija peab vajalikuks rahvale teatada, et «Apple on inglise keeles «õun»» (lk 441), aga ei seleta, miks suurmeistreid kutsuti «les nauton(n)iers» (lk 340).

Toimetaja ei paranda ära «secretarius Vaticana’t» (lk 182). Eesti raamatutegijate niisugune rumalus mõjub solvavalt.

Mis žanrisse puutub, siis – minu meelest on meie ees ajakirjanduslik järjejutt, mingi verbaalne koomiks, mitte päriskirjandus.

Kas pole just sellises mitmekihilisuses põhjus, miks «Da Vinci kood» juhib ka Eesti raamatupoodide läbimüügitabeleid? Siit saavad kõik oma: kes tahab kriminaalset süžeed, kes intellektuaalset mängulisust.

«Roosi nime» puhul võeti kasutusele «massi-eliidikirjanduse» mõiste. «Da Vinci koodist» aga vaimueliidil midagi märkimisväärset ammutada pole. See jääb pelgalt massikultuurinähtuseks.

Kas «Da Vinci koodi» võiks kasutada näiteks loengumaterjalina või on ta selleks liialt ulmeline ilukirjandus?

Akadeemilises käibes tuleks see teos paigutada keelatud raamatute nimekirja.

Sigmund Freud pidas üheks oma paremaks uurimuseks Leonardo lapsepõlvemälestusi. Pidanuks ta sinna lisama põneva loo, et tema uurimus oleks sama menukas raamat nagu Eco või Browni omad?

Sigmund Freud on olnud püsivalt menukam autor kui Eco või Brown iial. Ning oma aja suurimad saksa prosaistid Thomas Mann ning Alfred Döblin tunnistasid Freudi 1928. aastal Nobeli preemia väärseks kirjanikuks – sinnamaani ei küüni Eco ega Brown mitte iial.

Freudi essee võeti kunstiteaduslikes ringkondades vastu ükskõiksusega, sest kunstiteadusel ei ole psühhoanalüütiliste motiividega vähimatki peale hakata. Kas tollest fellatsiooni-ainesest saanuks aga novelligi, jääb sama kaheldavaks.

Minu meelest on kõnesoleva raamatu huvitavam osa Leonardo loomingu põhiline psühhoanalüütiline sisu. Mis Sa arvad, kas näiteks Freudi versioon Leonardo tegelikult tõestamata homoseksuaalsusest on tõene või siis Browni spekulatsioonid Leonardo androgüünsusest, või on see üks ja see sama?

Essees «Leonardo da Vinci üks lapsepõlvemälestus» (1910) lähtub Freud Leonardo nägemusest, et sängi servale lennanud raisakull (kellest tõlgendaja teeb greifi) pistnud talle sabaotsa suhu ja löönud sellega mitu korda vastu huuli.

Seda seostab psühhoanalüütik Leonardo poolt emale omistatud isa sugutiga, fellatsiooniga, imetamise ning ema suudlusega. Nendest moodustuv ihade kompleks muutuvatki salapäraseks naeratuseks, mis lehvib kõigil Leonardo naisenägudel, eriti selgesti Mona Lisa palgel.

Michelangelo eluloost teame, et San Marco Platoni Akadeemia ja kogu Firenze haritlaskond suhtus homoseksuaalsusesse sallivalt. Üldteada on tema sõprus «lemmikõpilase» Salaïga (kes mitte kunagi ühtki teost ei loonud) ning see, et teda ei ümbritsenud naiste seltskond.

Gian Paolo Lomazzo dialoog seostab teda homoseksualismiga ja Freud püüab sellele pärimusele (niisiis mitte Leonardo homoseksuaalsusele) psühhoanalüütilist kinnitust leida.

Browni raamat sugereerib pigem Leonardo biseksuaalsust, lähtudes postulaadist, et isegi «Jeesus oli algfeminist» (lk 259), mistõttu igas inimeses peitub ka naisalge.

Leonardost räägib «Da Vinci kood» õieti väga vähe ega lisa mitte midagi uut.

Ma pole tugev salaorganisatsioonide ajaloos, kuid mulle tundub tõena Leonardo kuulumine ketserlikesse ühingutesse, mis androgüünsel moel püüdsid taastada tänapäeva mõistes feministlikku maailmapilti või vaidlustada kristliku kiriku kehtestatud seksismi. Võtsin pärast Browni lugemist ette «Püha õhtusöömaaja» ja nägin, et tema paremal käel ongi naine – Maarja Magdaleena.

Toon näite. Franjo Terhart räägib raamatus «Templirüütlite varandus. Peidetud aarete jälil» (2002, lk 50-51), kuidas ta 24. juulil 1983 leidnud «Journal de Varist» artikli «Templirüütlite varandus Verdonis», kus teatati Valcros’ lossi all toimetatavaist Alfred Weyseni otsinguist, mille ajendas Robert Charroux’ teoses «Maailma varandus» ilmunud lugu Stanislaw Marcolla esivanemate palveraamatust leitud dokumendi kohta, mis pärinevat templirüütlite ajast.

Niisiis: Terhart usub ajakirjanikku, kes usub Weysenit, kes usub Charroux’d, kes usub Marcollat... Ja meie peaksime uskuma Terhartit! Niipalju ketserlikest salaorganisatsioonidest ja Browni usutavusest.

Vastandada kristlus kui seksistlik religioon «matriarhaadile», nagu teeb Brown, argumenteerides, et «legendis oli kindlalt öeldud» (lk 213) või et «seda kinnitavad mõjukad ajaloolised tõendid» (lk 265) – see on kultuuriloolasele liig.

Kes vähegi tunneb keskaja rüütlikultuuri, sealhulgas ketserlikku, katarite oma, teab, et naisekultus ise oli läbinisti «seksistlik» fenomen. Ja kristlus, eriti idakirik on alati olnud rõhutatult naise-, Neitsi Maarja, Jumalaema-keskne.

Kirjutada siin feministlikule lipule Maarja Magdaleena nimi pole mitte vastuhakk ristikiriku «seksismile», vaid teatavatele dogmadele (õpetuslikele aluslausetele), millel püsib ristikirik tervikuna.

Leonardo «Püha õhtusöömaaja» praegune lagunemisaste võimaldab ehk tõesti näha õrnakeses evangelist Johanneses naisfiguuri, eriti kui «vihjamisi maalitud rinda» (lk 254) eelarvamuslikult otsida.

Kuidas Sa suhtud Kristuse mütologiseerimisse ja ajaloolisse tõesse? Kas Constantinuse poolt Rooma riigiusuks kuulutatud kristlus oli pelgalt olude sunnil poliitiline akt impeeriumi säilitamiseks?

Kristluse võrdsustamine muude uskudega ning usklikele ja kogudustele maa ja vara tagastamine keisri kulul (313. aasta Milano edikt) pidid jätkama ja toetama Diocletianuse administratiivreformi.

Aga Rooma riik ei olnud keiser Constantinuse ajal poliitiliselt nii hullus seisus, et pidanuks tuge otsima deklaratiivselt apoliitilisest ristiusust.

Tagantjärele on katoliku teoloogid (näiteks Saksa okupatsiooni aegne Pariisi peapiiskop Suhard 1947. aastal) koguni kahetsenud, et Constan-tinuse pöördega kaasati kirik ilmalike asjade otsustamisse.

Jeesus Kristuse kuulutamine Jumalaks esimesel oikumeenilisel kirikukogul 325 polnud muidugi mitte Constantinuse salaplaan, nagu sisendab Brown (lk 245), vaid lõpetas Nikaia usutunnistusega pikad kristoloogilised vaidlused (juba 245. aastal võttis Ephesose ja 258. aastal Rooma kontsiil seisukoha Notuse vastu, kes eitas isikute erisust Kolmainus; juba 264. ja 269. aastal astus Antiookia kontsiil välja piiskop Pauluse vastu, kes eitas Kristuse jumalikkust).

Uusariaanlus, mida esindab Browni põnevik, jätab teoloogiliselt primitiivse mulje.

Ma ei kahtle, et Jeesus Kristus oli reaalselt elanud prohvet, isegi Nõukogude ajaloolased kaldusid sinnapoole. Milline aga oli Sinu arvates tema poliitiline roll, tema pärijaskond ka füüsilises tähenduses, kui uskuda versioone, et tal oli Maarja Magdaleenaga laps, mida Vatikan on kogu aeg varjanud – Browni versiooni kohaselt seepärast, et kehtestada patriarhaat ja tsölibaat.

Patriarhaat kehtestus enne ristiusu teket ning hoopis fundamentaalsematel ühiskonnamajanduslikel põhjustel.

Tsölibaati aga ei maksa segi ajada «hoidumisega hooramisest (ld fornicatio)», mida kirik on alati tauninud. Tsölibaat ehk abielutus on kiriku majanduslik kaitsemeede, hoidmaks kirikuvarasid kiriku omandis ja mitte laskmaks neid preestrite järglastele pärandada, st laiali tassida.

See abinõu hakkas kinnistuma alles kõrgkeskajal, seega hoopis hiljem ja hoopis muudel põhjustel kui patriarhaat.

Jeesuse poliitilisest rollist meenutagem, et ta keeldus võtmast ilmalikku missiooni ja hakkama juutide Rooma-vastase ülestõusu juhiks (sõnaselgelt maavalitseja Pontius Pilatuse ees, Jh. 18:36: «Minu kuningriik ei ole sellest maailmast»), mida juudid talle nii pahaks panid, et lasid ta kättemaksuks roomlastel risti lüüa.

Kristoloogiliselt on Jeesus inimeseks saanud Jumala poeg. Seepärast kutsus ta kõiki kristlasi omaenda ning oma Isa lasteks.

Kõik kristlased on lapsed, kes pärivad taevariigi. Mis tähtsust oleks selles kontekstis veel Maarja Magdaleena lapsel – kas ta sugulasena päriks mingi parema taevariigi või?

Jeesusel ei ole maiseid sugulasi. Meenutagem Markuse evangeeliumi (3:32-35): «Ja rahvahulk istus Jeesuse ümber, kui talle öeldi: «Vaata, su ema ja su vennad ja su õed otsivad sind väljas.» Ent Jeesus vastas neile: «Kes on mu ema ja vennad?» Ja silmitsedes neid, kes istusid ringis ta ümber, ütles ta: «Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.»»

Kas teate?

• «Da Vinci koodi» alusel vändatud film esilinastub 19. mail 2006. Režissöör on Ron Howard, peaosades Tom Hanks, Jean Reno, Audrey Tatou jt.

• Dan Browni romaan on tõlgitud 44 keelde ning 2005. aasta aprilli seisuga oli seda müüdud 18 miljonit eksemplari.

• Romaan on tänaseks Brownile sisse toonud enam kui 300 miljonit krooni.

• Eestikeelset versiooni on tänaseks müüdud 10 000 eksemplari.

• Lükkamaks ümber «Da Vinci koodis» esitatud väiteid ja selgitamaks kiriku tegelikku ajalugu, määras Vatikan oma eriesindajaks kardinal Tarcisio Bertone. «See raamat on juba kõikjal. Ja on tõsine oht, et paljud lugejad võtavad romaanis esitatud väljamõeldisi tõe pähe,» nentis kardinal Bertone ülesannet vastu võttes.

• Praegu kirjutab Brown «Da Vinci koodile» järge, mille tegevus toimub Ameerikas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.35