Graphis scripta eestikeelne nimetus on kirisamblik. Ta kasvab lehtpuude siledal koorel – varjukamates metsades, lepal, ja kasel, ja pihlakal, pärnal, saarel, vahtral. Ja nimi on tal selline, sest et valgel pinnal mustad peened jooned – sambliku viljakehad – on kirjatähtede moodi. Huvitav see, et liik on laialt levinud, aga üksnes metsades. Aedades ja parkides kirisamblikke peaaegu pole.

Mismoodi ta välja näeb? Võtke äsja ilmunud «Väike sammalde ja samblike raamat», leheküljel 117 on temast suurepärane foto.

Too väike raamat on üldsegi üks haruldus. 42 samblaliiki (530st Eestis kasvavast) ja 60 samblikuliiki (Eesti 950st) nii headel piltidel, et nende järgi tõepoolest saab nime ja näo looduses kokku viia.

Varasemaist on ehk sama suutnud üks sammalderaamat – 1970. aastal Maaülikooli poolt (A. Kalda eestvedamisel) välja antud «Sammalde määraja näidiste järgi». Haruldane herbaarium-raamat. Piltide asemel olid tolles raamatus vabad kohad, mida raamatu kasutaja kuivatatud samblanäidistega ise täita sai.

Vähetuntud elanikud

Samblad ja samblikud on niisugused Eesti metsaelanike rühmad, kelle kohta ülevaatlikud eestikeelsed raamatud esimest korda alles viimasel aastakümnel on ilmunud. Samblikud kahe raamatuna («Eesti suursamblikud» 1994, «Eesti pisisamblikud» 2004), «Eesti sammalde määraja» ühes köites (1998).

Nende eristamise ja äratundmisega ongi üksjagu tegemist, ning põhiliselt seepärast, et nad kaunis tillukesed on. Paljude liikide eristamiseks on head suurendust vaja, ning vahel ei aita seegi. Tunda võib ometi hulka enamat kui toda seitset protsenti, mis ses raamatukeses toodud.

Niisiis – kui teise trüki tegemiseks läheb (usutavasti peagi), siis kuluks raamat poole paksemaks teha. Isegi linnalooduses on hulk samblaid-samblikke, mida tunda veel tahaks.

Mõttetud mõõdupuud

Juba Gustav Vilbaste, kui ta rahvapäraseid taimenimetusi kogus, pani tähele, et eestlaste seas on metsakirjade paremad tundjad ikka naised. Üldse looduse paremad tundjad. Kui aga märgata, kuidas on ameteid eesti loodusteaduses jagatud, siis tuleb küll tunnistada, et naistele tehakse väga liiga.

Ülikoolide bioloogiliste õppetoolide juhatajate seas pole naisi peaaegu üldse. Mõttetud mõõdupuud on meeste säetud, ja ikka enda järgi. Modernismiperioodi lõppedes on aga muudatusi oodata.

Tiina Randlane on kahtlemata parim samblike tundja Eestis. Aino Kalda on aga meie samblatundjate ema. Nemad selle «Väikse sammalde ja samblike raamatu» kokkupanijad ongi. Kokku on raamatu koostamisel osalenuist seitse naist ja üks mees.

Looduse tundmine tõuseb usutavasti uuesti ausse. Pealegi on oskus kaasmaalastel vahet teha võrratu ikka. Mitmesugusus on aga väärtuste alus.

Raamat

Aino Kalda, Tiina Randlane

«Väike sammalde ja samblike raamat»

Avita 2004, 224 lk

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5