Allkirjakogumise eestvedaja, põlise Ruhnu saare suvitaja ja taluomaniku Kristiina Tuulbergi selgitusel on jääpangal saarele triivinud pruunkaru käpajäljed tulnud külale üha lähemale. Mõmmiku väljaheidete järgi käib metsaelukas aga täpselt samadel radadel, mida mööda inimesed randa jalutavad.

«Randa, kus turismiperioodil käib päevas kümneid inimesi, tekib paari päeva tagant üha uusi käpajälgi, mis on nii suured, et võtavad kõhedaks,» lausus Tuulberg eile.

Taluomaniku sõnul on enamik saareelanikke tõsises mures. Kui varem uitasid lapsed omapäi looduses ja käisid rannas jalutamas, siis nüüd ei lasta neid majade juurest kaugemale.

«Minu oma abikaasa nägi teda möödunud laupäeval metsas. Passisid ligi 80 meetri kauguselt tubli mitu minutit tõtt, ei kartnud ta midagi, tatsas lihtsalt lõpuks metsa,» jutustas Tuulberg. «Mehe jutu järgi oli ta suur kui kurat, vähemalt 200-kilone.»

Oht turistidele

Kui seni pole karu veel elutegevust saarel ohustanud, siis Tuulbergi hinnangul võib olukord juba varsti muutuda. Nimelt on algamas turismihooaeg, mis toob suveks saarele tuhandeid külalisi, ja saare asunike arv kasvab hoobilt kümnekordseks. «Juba 1. juuni praamile on tehtud ligi 70 broneeringut,» märkis Tuulberg.

Et turistide meelistegevusi on saarele jalutades ring peale teha, rannas päevitada, telkida ja piknikku pidada, siis võib karu paratamatult ühel hetkel nende teele sattuda.

Kuna kuu aja jooksul ei ole suudetud karu tabada, teda uinutada ja saarelt ära toimetada, siis algataski Tuulberg kampaania, kus palutakse keskkonnaminister Reiljanilt kiiret tegutsemist.

«Saare põliselanike ühiskiri ei soovi otseselt karule surma, vaid loodusametnike otsustavat tegutsemist. Kui aga muud moodi karu saarelt minema ei saa, siis tuleb ta meie arvates elimineerida ehk siis kahjuks hukata,» selgitas Tuulberg.

Eilseks olid ruhnlaste ühiskirjale allkirja andnud kõik saare ligi 40 põliselanikust.

Abi Hiiumaalt

Riikliku looduskaitsekeskuse peadirektori Jaanus Tuusti sõnul seiratakse koostöös piirivalvega jätkuvalt mõmmiku seikluseid ning üritatakse iga hinna eest teda uinutada ja mandrile sõidutada. Seni ei ole aga karupüüdjaid edu saatnud.

«Mõistan saareelanike muret ja eks meilgi on kiire, kui metsad üha rohelisemaks ja tihedamaks lähevad, ei ole võimalik teda enam nii kerge sealt kätte saada,» möönis Tuusti.

Nii võetakse Tuusti sõnul peagi kasutusele uus abivahend. Nimelt ühe Hiiumaal elava soomlase kogenud karukoer, kes elu jooksul on aidanud peremehel nurka ajada paarkümmend mesikäppa.

«Toome koera saarele, et ta aitaks meilgi kurikuulsa päntjala parajasse kohta ajada, kus saaksime talle piisavalt kauguselt uinutava lasu teha ning nii saare elanikud hirmu küüsist päästa ja mõmmiku enda elu säästa,» lausus Tuusti.

Kuidas käituda karuga kohtudes?

• Karuga kohtudes tuleks end teha võimalikult suureks ja koledaks ehk siis tõsta käed üles, kätega – võimaluse korral mõne esemega – vehkida ning teha kõva häält. Karu on üldiselt arg loom ja läheb seepeale ära, tõenäoliselt ehmatab ka kõhu lahti.

• Karuga kohtudes on mõistlik ennast suureks tehes samal ajal ka tasakesi eemalduda, hoides loomaga silmsidet.

• Ära joosta ei tohi! Kiskjatel on refleks kiiresti eest jooksjale järele joosta, käpp peale panna ja siis vaadata, millega tegemist on.

• Karule on raske juhuslikult peale sattuda, ta on väga hea haistmisega. See võib juhtuda, kui ilm on sant ja tugev tuul karu poolt.

• Karu ronib puu otsa kui orav, ujub vees kui hüljes ning jookseb kiiresti: vedurimehed on rääkinud, et karu on jooksnud rongi ees kümme kilomeetrit kiirusega 70 kilomeetrit tunnis.

Allikas: Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal