Austraalia teadlane Ian Findley võttis oma teooria tõestamiseks appi oletatava mõrtsuka poolt Londoni politseile saadetud kirjad, kust ta sai kirjale jäetud DNA jälgi.

DNA profiili uurimine näitas, et isik, kes tappis ja vigastas 1888 aastast alates vähemalt viit naist, võis ka ise naine olla.

Findley ütles Austraalia riiklikule raadiojaamale antud intervjuus, et tema loodud tehnika võimaldab kuni 160 aasta vanusest rakust või juuksekarvast DNA eraldada. Tavapärane DNA uurimismeetod nõuab vähemalt 200 rakku.

Findlay uuris Suurbritannia rahvusarhiivis Rappija-Jacki looga seotud dokumente.

19. sajandi sarimõrvariga seotud dokumente hoiti kuni 1961. aastani Scotland Yardis. Nende dokumentide hulgas olid ka kirjad, mis kandsid allkirja Rappija-Jack. Paljusid neist peetakse võltsinguteks, kuid on ka mõned mõrvari käega kirjutatud kirjad.

Findlay võttis nende kirjade pinnalt proove. Erilise tähelepanu all oli Openshaw kiri, mis arvatakse olevat Rappija allkirja kanvatest kirjadest kõige autentsem.

Oma teooria tõestamiseks eraldas teadlane kirja pinnalt võetud proovidest DNA.

Findlay hinnangul ei paku saadud tulemused lõplikku lahendust ja pole kohtumeditsiiniliselt usaldusväärsed, kuid võimaldasid tal luua võimaliku tapja profiili, mis viitas naissoost isikule.

Rappija kõik ohvrid olid prostituudid, kes tapeti ja sandistati Londoni Whitechapeli linnaosa udustel tänavatel.

Kuid see, kuidas mõrvar oma ohvreid tappis ja vigastas, viitas sellele, et tal olid mingid kirurgilised teadmised.

Peamised kahtlusalused olid mehed - kohalik advokaat, poolakast kingsepp ja vene päritolu kelm.

Rappija juhtumi uurimist juhtinud detektiiv Frederic Abberline arvates võis tapja naine olla. Seda põhjusel, et viiendat ohvrit Mary Kelly't nähti mitme tunnistaja poolt mitu tundi pärast tapmist elusana. Abberline`i arvates põgenes võimalik mõrvar Kelly riietes.

Ainus naissoost kahtlusalune Mary Pearcey, kes tunnistas oma armukese abikaasa Phoebe Hoggi tapmist 1890. aastal, poodi üles.

Toimetas Inna-Katrin Hein