Juhan Peegel

Samal teemal: Uus eriala tuli stalinismi kiuste Repliik: Peegli valgus Ajakirjandustudengid õppisid inimeseks olemist Juhan Peegel jääb koju

Nüüdseks tunneb telepublitsist Vahur Kersnat terve Eesti, kuid tollal, aastal 1980, oli ta Antslast pärit eikeegi. Miks professor Peegel, kes teda mingil juhul tunda ei saanud, need sõnad lausus, see mõistatus on kummitanud Kersnat tänini.

Ehkki täna 85-aastaseks saavat Juhan Peeglit peab oma õpetajaks, innustajaks ja eeskujuks pea kogu viimase poolsajandi jooksul küpsenud ajakirjanike kogukond, jääb enamik neist Kersna kombel kimpu, kui paluda lahata Peegli igikestvat fenomeni.

Suurem jagu takerdub üldisustesse. Erakordne inimlikkus on esimene, mis vastusena huulilt lipsab. Südamlikkus ja ausus kõlavad teisena. Siis eetilisus ja huumorimeel.

«Peegli ümber lasub niisugune aura, mis ei lase teda rahulikult analüüsida,» tõdeb Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre. «Teda katab justkui jõuluvana imidž, millest ei saagi läbi tungida.»

Võimatud nõuded

Juhan Peeglit, kelle sõdurisinelit kandnud õlgadele jäi täpselt 50 aastat tagasi ajakirjandusõpetuse käivitamine tollases Tartu Riiklikus Ülikoolis, tuleb professor Marju Lauristini sõnul tänada selle eest, et eestikeelne ajakirjandus elas üle nõukogude rusutuse.

«Just Juhani olemasolu võimaldas tollal ajakirjandusosakonnal kujuneda omamoodi oaasiks keset nõukogude tegelikkust,» lausub Lauristin. «Just Juhan andis ajakirjandusosakonnale enesekindluse, mis lubas välja töötada oma eetikakoodeksi ja nõuda üliõpilastelt seda, mida ideoloogilise surve all oli ehk isegi võimatu nõuda.»

ETV kauane programmidirektor Voldemar Lindström, kes lõpetas õpingud 1957. aastal Peegli käe all esimese lennuga, mäletab tänini motot, millest noor õppejõud poststalinlikul ajastul juhindus. See kõlas umbes nii: ma ei taha teid kasvatada hobusevargaiks, vaid tõeotsijaiks, kes aitavad ka teistel inimestel tõde üles leida.

Seni oli enamik ajakirjanikke võrsunud parteikoolidest ja asunud ideoloogiavankri rakkesse. Ent Peegel õpetas oma õpilasi nägema töös ennekõike inimesi – ta ei lubanud kirjutada rahvamassidest, vaid käskis kirjutada inimestest –, süstis neisse eetikat ja kultuurilist missioonitunnet.

Peegli jüngrite lugupidamine oma õpetaja vastu on nii suur, et 1980. aastate algul nimetasid nad ajakirjandusosakonna tsunftisiseselt ümber Academia Peegelianaks. (Millele Peegel oma tagasihoidlikkuses vastu punnis, eelistades nimetust Academia Journalistica.) Ja esmakursuslaste rebaseks löömine ei käi mitte näiteks ajalehepakiga, vaid suure peegliga.

Olgugi et diplomi saanuilt ehk värsketelt kolleegidelt on Peegel nõudnud edaspidi argisuhtluses üleminekut vastastikusele sinatamisele, tajuvad tema jüngrid Edasi kauase ajakirjaniku Nasta Pino sõnul sellest hoolimata armastatud õppejõuga suurt vahet. Ehkki kutsuvad end Peegli lasteks.

«Ta on meile midagi erilist,» lausub Pino, kes lõpetas 1958. aastal teise lennuga. «Temas on mingi sisemine kõrgus.»

Idiootne bürokraatia

Seda, kuidas Juhan Peegel suhtub kõigisse võrdselt inimlikult, sai ajakirjandusosakonna noore laborandina 25 aastat tagasi tunda Katrin Lendok.

Õhtul enne kojuminekut avastas ta, et rahakott on kadunud. Selles oli 12 rubla. Suur raha verisulis töötajale. Otsis tengelpunga siit ja sealt. Ei kusagil.

Peegel, kes noore kolleegi õnnetut nägu kõrvalt nägi, võttis lõpuks oma rahataskust 12 rubla ja ulatas Lendokile, lisades vaiksel häälel: «Minu kateedris läks kaduma...»

(Hiljem selgus, et üks kolleeg, kel oli samasugune rahakott, oli Lendoki rahakoti kogemata kaasa võtnud.)

Kogu välise rahulikkuse paistel oli üks asi, mis Juhan Peeglit kurvastas: idiootne bürokraatia. Tema vastumeelsus ametlike aruannete vastu tipnes Lauristini sõnul sellega, et ükskord pistis ta sinna sisse tüki ajakirjanduslikku teksti. Peegel oli veendunud, et keegi seda ei märka, sest ega keegi ju aruandeid nagunii loe.

«Tõesti, nii see oligi,» kinnitab Lauristin. «Kõik läks läbi, keegi ei märganud midagi.»

Küll aga tuli Juhan Peeglil žurnalistika kateedri juhatajana klaarida sageli tudengite patte. Ent sedagi tegi ta suure kärata, oma tasasel moel. Näiteks selle asemel, et keerutava-vingerdava tudengi vassimisele kärehäälselt lõpp teha, lausus ta sügava ohkega: «Teie jutt on nagu pardisitt tiigi peal.»

Või teine intsident, nagu seda mäletab Mart Juur, Eesti Ekspressi toimetaja. Oli üks tudeng ühiselamus koristaja ämbrisse junni lasknud. Tegu tuli arutusele osakonna üldkoosolekul.

«See oli kõigile piinlik, kõigil oli nõme olla,» räägib Juur. «Aga Peegel vaatas sel ajal aknast välja. Tema näol oli absoluutne tüdimus ja põlgus. Oli näha, et see arutelu oli talle täiesti jäle.»

Ajakirjanike autoriteet

Ehkki kõrgemalt kui praktilisi näpunäiteid hindavad Peegli lapsed temalt saadud sõnulseletamatut inimlikku hoiakut, säilitavad nii mõnedki tema loengus kogutut kui reliikviat. Neil kordadel, kui Eesti Naise peatoimetaja Katrin Streimann on kolinud või võtnud ette suurpuhastuse, on ta hoidnud kui silmatera Peegli ainete vanu konspekte. «Mulle on need olulised,» sõnab ta.

Isegi need, kes pole oma nooruse tõttu kordagi Peegli loenguis istunud, tunnetavad tema kõikehõlmavat aurat ja autoriteeti. Eesti Naise tegevtoimetaja Esta Härm täheldas 1990. aastate keskel ajakirjanikuks õppides, kuidas õppejõudude omavahelistes vaidlustes kadusid lahkhelid niipea, kui keegi kergitas küsimuse: aga kuidas Juhan asjasse võiks suhtuda?

Ja kui Juhan Peegel soostus arvustama Härmi bakalaureusetööd ning kiitis tema tublidust, hakkas Härm ka ise uskuma, et küllap ta siis ongi tubli. Nii palju maksis hea sõna vanalt mehelt, keda ta oli vaid paar korda kohanud.

Kersna, kes seniajani lahendab mõistatust, mis sõnum peitus ülikooli avaaktusel Peegli puistatud lühikeses lauses, on jõudnud esialgse oletuseni. Ilmselt käivitas lugupeetud õppejõud temas – ja küllap ka teistes tudengihakatistes – oma sõnadega alateadvusliku programmi, mis tekitas sisemise vajaduse saada kellekski.

«Ta on kuramuse tark vanamees,» nendib Kersna.

Elutark, kui Mart Juurelt täpsustus laenata.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.13