Teie erakonda seostatakse viimasel ajal paljude tehingutega. Et aga saates «Pehmed ja karvased» iseloomustatakse teid kui huumorisõpra, siis alustakski millegi lõbusamaga. Milline oli viimane naermaajav anekdoot?

VIIMASED KOMMENTAARID Erz "Muudame kõik  tähtsamad riigi- ja  vallateed tolmuvabaks,  suurendame  kütuseaktsiisist  kohalikele... ei rahvaliitlastele Rahvaliidu  valimislubadusi  lugedes peaks küll iga  lugeda oskav kodanik  aru saama, et see kõik  on su... Teised kommentaarid

Viimase rääkis hea võitluskaaslane Mati Kepp. Peres on viis poega, kõik Toomase-nimelised. Hea lihtne kasutada. Kutsud: Toomas, sööma! Ja tulevadki kõik sööma. Ütled: Toomas, magama! Ja kõik lähevad magama. Aga kuidas koolis poistel vahet teha? Ainult isanimede järgi.

Valimiste eel on poliitikutel kindlasti palju ringikäimist. Milline oli põnevaim küsimus valijalt ja mis oli teie vastus?

Põhiteema on olnud regionaalareng, tervishoiu, hariduse, lastekasvatamise ja vaba aja veetmise võimalused. Ning muidugi pensioniaastate arvestus, mis on selgelt ebaõiglane. Omal ajal, 2000. aastal, juhtisime tähelepanu, et hakkame tootma vaeseid pensionäre. Siis ei saanud paljud sellest aru. Nüüd on vaja uues riigikogus asja sättima ja muutma hakata.

Kui poliitikud üritavad näidata, et Eestil läheb väga hästi, siis kuidas elu maal paistab?

Eks iga inimese õnn ja õnnetus ole omamoodi, nii küll pole, et valitsus teab: nüüd on kõik õnnelikud. Rahvaliidu saadikud on rahva seast, meie saadikuturismi ei harrasta. Seetõttu oleme ka maal toimuvaga kursis.

Loomulikult hinnatakse seda, mis on tehtud, ja tunnistatakse, et elu on paremaks läinud. Kuid on ka palju asju, mis vajavad lahendust. Selge, et elanikkond maal on vähenenud ja vananenud. On palju terviseprobleeme ja muresid: kuidas arstiabi saada, eriti eriarstide juurde pääseda?

Mainisite just, et elanikkond on maal vähenenud. Kas on tõepoolest näha, et inimesed lähevad maalt ära?

Seda on tunda. Kui Jõgeva- ja Tartumaal oli varem kaheksa mandaati, siis nüüd on seitse. Viljandi- ja Järvamaal oli üheksa, nüüd kaheksa. Liigutakse Tallinna suunas, kus noortel avaramad võimalused. Meie loosungi «Võrdsete võimaluste Eesti» mõte ongi seda protsessi tasakaalustada.

Mida siis teha, et inimesed maale tagasi läheksid?

Kõige kõvem liigutus oli, kui tegime KMÜ (1995. aastal riigikogu valimised võitnud Koonderakonna ja Maarahva Ühendus – toim) valitsuse ajal ettevõtete investeeringud väljapoole Harjut ja Tallinna maksuvabaks. Paraku tehti see kõik ümber.

Regionaalpoliitika pole paljas sõnakõlks. Praegu võib öelda, et on käivitatud palju suuri projekte: keskkonna-, kooli- ja sotsiaalprojektid. Põhiline, mis inimest kohapeal hoiab, on aga see, et tal oleks tööd. Et ta saaks lapse lasteaeda ja kooli panna, talle huvitegevust leida. Et oleks turvaline, oleks tervishoidu, kultuuri jne.

Rahvaliidul on julgeid plaane, näiteks tudengipalk ja Saaremaa sild. Riigi võlakirjade emiteerimine Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamiseks pole tõenäoliselt popp idee. Millist lubadust teie programmis on kõige raskem ellu viia?

Kõige raskemalt näib minevat Saaremaa sillaga. Millegipärast jätsid asjatundjad ta transpordi arengukavast välja, tegelikult on see saarlastele päris tõsine löök. Aga Rahvaliit ei käi kunagi välja ideid, mis pole teostatavad.

Ja näiteks tudengipalk – see pole üksnes teostatav, vaid ka vajalik. Tuleb endale selgeks teha, et väikese rahva pojad ja tütred peavad saama rahulikult kõrgharidust omandada. Väga paljudel emadel-isadel pole anda lapsele rahakotti puuga selga. Ja mis siis, kui lapsi on kaks või kolm!? Kui noor inimene peab samal ajal õppima, tööd rabama ja ehk ka peret looma, kannatab loomulikult õppimine.

Mis Tallinna-Tartu maanteesse puutub, siis oli mul hea meel lugeda oma hea sõbra Hans H. Luige mõtteid 28. detsembri Ekspressist, kus ta väidab, et viis aastat tagasi pidanuks riik mõned miljardid laenu võtma. Siis olnuks seda teed odav ehitada ja praegu odav tagasi maksta. Meie olime need, kes ütlesid, et tuleb investeerida.

Kas teid ei kuulatud?

Nojah, ega nad pole ju majanduses suured asjatundjad ka – Isamaad ja Res Publicat on ainult ämbrikolin saatnud. Nüüd, jah, räägivad nad, et raudtee müük oli vale, elektrijaamade müük oli vale. See oli kohe alguses näha, et on vale! Aga kus nende silmad siis olid? Või pimestas neid miski? Seda ei tea, ja nad ise ka ei taha rääkida, mis lahti oli.

Olen alati toonud näiteks Tartu valla, kus omal ajal otsustati kaheksa miljonit krooni laenu võtta ja ehitati suurepärane Lähte spordikompleks. Ka siis leidus neid, kes osatasid, et laen pole hea. Kokku läks kompleks maksma 12 miljonit krooni. Need, kes nüüd midagi sellist ehitavad, maksavad 30–35 miljonit.

Aga ega selles kõiges tegelikult midagi keerulist ole. Kes kunagi õpikut on lugenud ja natuke ka aru saanud, teab, et investeering hakkab tulevikku teenima. Kui riik võinuks laenu võtta, ei tahetud seda mingil juhul teha. Nüüd on kõik ehitused topeltkallid, see kõik on otsustamatuse vili.

Kuid praegu räägitakse pidevalt ülejäävatest miljarditest, mille kulutamisega riik hakkama ei saa. Milleks siis laenud?

Praegune aeg sunnib peale, et riik peab lisaressurssi võtma, sest ehitus on sedavõrd kallimaks läinud. Ega me saa tee-ehituse projekti seisma panna.

Omal ajal rääkis Jaak Allik ka vajadusest, et riik hüvitaks huviharidust, kuid öeldi, et raha ei ole. Nüüd jutustavad sellest kõik erakonnad. Me oleme alati teistest natuke ees käinud.

Ikkagi, kui palju oma praegustest ideedest loodate järgmise nelja aastaga ellu viia?

Oleneb, mida valija tahab. Kui tahetakse teostatavaid ideid, siis neid me pakume. Lennukaid ja kauneid valesid ei paku. Ausalt öeldes ei saa me seda ka teha. Teised tulevad valimisteks kandideerima, siis kiirustavad Tallinna tagasi ning käivad vaid aeg-ajalt vaatamas ja peol. Meie peame kohapeal elama.

Ka 2003. aasta valimiste ajal pakkusime elluviidavaid ideid. Rääkisime, et 3000 krooni pensioni on võimalik. Teised ütlesid, et pole. Kuid nad ei arvestanud ühte lihtsat tõika, millega meie arvestasime.

Teadsime, et Euroopa Liitu minnes tuleb suur surve palku tõsta, sest Euroopas on kombeks töö eest tasu maksta. Ilus komme, eks ole. Ja kui palgad suurenevad, tulevad tõusuga kaasa pensioni- ja haigekassa. Sellel äratundmisel meie lubadus põhineski, sest tavalised graafikud niisugust tõusu ette ei näinud.

Olete kindlasti päri, et Rahvaliit ega ükski teine erakond ei saa riigikokku

51 kohta. Seega oleks vaja vähemalt kahe või isegi kolme osalisega koalitsiooni. Kes need osalised on?

Oleme igasugustes rasketes olukordades koostööd teinud ja oma eesmärgid saavutanud. Oleme ainsad, kes on kõik oma lubadused täitnud! Me ei välista ühtegi võimalust. Kui kõrgem võim tahab, võime jätkata praeguse koalitsiooniga, kui tahetakse teisi asju teha, eks siis läheb nii.

Meie loosung «Võrdsete võimaluste Eesti» on raudselt parim ja tegelikult pole see lihtsalt loosung, vaid meie erakonna tööjuhis, meie missioon.

Valimiseelsetes küsitlustes on traditsiooniline, et Rahvaliit kõigub valimiskünnise juures või isegi allpool seda. Ometi on Rahvaliit olnud kaalukeeleks mitmegi valitsuse loomisel.

Tõsi ta on, et Rahvaliiduta ei saa, sest mis siin salata – endalgi on 12st poliitikas oldud aastast tulnud seitse ja pool valitsuses veeta. Olen rekordiomanik. Eks ta muidugi ebaaus ole, et mõned saavad valitsuses olla nii palju ja teised ei saa üldse (naerab – toim).

Mis küsitlustesse puutub, siis ka kohalike valimiste eel 2005. aastal oli meil nende järgi väga raske olukord, sest toetus peaaegu puudus.

Näiteks Jõgeva maakonnas näitas küsitlus meie toetuseks seitse protsenti. Ega ta valimispäevaks ka palju tõusnud polnud, ainult 50,8 protsendini. Läänemaal väideti, et meil pole üldse toetust, kõigest kahe protsendi ümber. Valimispäeval oli see aga 22,22 protsenti ehk 0,3 protsenti vähem kui Reformierakonnal.

Ka praegu näitavad küsitlused meie toetuseks kaks-kolm protsenti. Mina võin aga öelda, et selle toetuse oleme ainuüksi Jõgeva- ja Tartumaalt kätte saanud ja saame ka seekord. Meie nimekirjad on tugevamad kui kunagi varem, kampaania ettevalmistamine on olnud varasemast parem, meie töö riigikogus ja valitsuses on olnud varasemast parem ja lubadused on täidetud.

Erineme teistest erakondadest selle poolest, et oleme regionaalselt väljaehitatud partei ja regionaalset mastaapi on valitsusele vaja. Rahvaliit on mõistlik ja töökas partner. Me pole ka action’i-mehed, kes midagi sepitseks.

Riigikogu eelmistel valimistel 2003. aastal saite Jõgeva- ja Tartumaa ringkonna võitjana 5329 häält, neli aastat varem pälvisite taas esikoha 5252 häälega. 1995. aastal tuli teie kontosse lausa 6800 häält. Mis teeb Villu Reiljani Jõgeva-Tartumaal sedavõrd võimsaks?

Seda peab rohkem kohalikelt inimestelt küsima. Olen seal 32 aastat rahvast oma võimete ja tarkuse piires teeninud. Eks seda ole hinnatud ja olen selle eest tänulik. Pole kunagi olnud mõtet, et tuleks sealt ära. Oleme abikaasaga otsustanud, et vananeme Jõgevamaal. Tallinnas käin lihtsalt tööl ja kui rahvas mind taas siia saadab, siis tuleb tulla.

Riigikokku kandideerib

975 inimest. Kogenud poliitikuna selgitaksite ehk, mis tõmbab inimesi riigikokku, kuigi neid mahub sinna vaid 101?

Eks see kandideerimine on nagu sport: olümpiamängudel teatakse ka, et kulla saab vaid üks, kuid osalejaid on oi kui palju. See, et inimene leiab endas motivatsiooni panna oma nimi hindamisele, asuda oma ideedega võistlema, on igati tervitatav. Iga kandideerija on väärtus ning lõppude lõpuks on iga hääl tähtis.

Mulle teeb muret hoopis fakt, et valimas käib alla

60 protsendi inimestest. Kas ülejäänuid ei huvitagi Eesti riigi tulevik? Tegelikult saab igaüks meist asju muuta. Mida vähem inimene arvab, et tal on mingi mõju, seda kindlamalt peab ta valima minema. Riiki on kõige rohkem vaja neil, kel on mingi probleem: kas pole tööd, on palju lapsi, mees laste juurest ära läinud, pole kodu, on puue jne.

Ja kui on mure, tuleb küsida. Muidu on nii, et ühest ajalehest kuuleb ühte juttu, teisest teist, siis tulevad veel raadio ja televisioon oma jutuga ning ajavadki inimese segadusse. Seepeale otsustab ta, et läheb valimispäeval parem õlut jooma.

Üks teie praegustest oponentidest Mart Laar on öelnud, et Eestit ohustab enim klikivõim ja semukapitalism ning et praeguse valitsuskoalitsiooni säilimine oleks ohtlik. Kuivõrd oleks vaja praeguses võimuliidus verevahetust?

Seda otsustavad valijad, mida teha Mart Laari ja mida Villu Reiljaniga. Ma ei loe oluliseks, et võimuliit peab ilmtingimata olema kogu aeg ühesugune. Kuid ta peab olema tegus ja suunatud põhiprobleemide lahendamisele. Julgen öelda, et praeguste osalistega koalitsioon on olnud tegus.

Mingit klikki praegu küll ei ole. Igal erakonnal on väga selgelt oma nägu, koalitsioonilepingust peetakse kinni. See, et tuleb ette väikesi erimeelsusi ja skandaalikesi, pole mingi üllatus.

Aasta on olnud Rahvaliidule raske. President Arnold Rüütli peret raputanud lastelaste pidudeskandaal, presidendivalimised. Õlireostustki üritati teile kui keskkonnaministrile kaela määrida. Lisaks maavahetusskeemid. Milline on teie vastus kõigile neile ja veel teistelegi süüdistustele-etteheidetele?

Mis õlireostusesse puutub, siis inimestele ei meeldi karm tõde. Kuid toona ma ütlesin, et viga peitub mereinspektsiooni laialipeksmises 2000. aastal, edasises piirivalve alarahastamises ning probleemide lahendamata jätmises. Meie sellega seotud polnud. Aga Eesti sai vajaliku äratuse, õnneks lõppes kõik õnnelikult.

See, et meile kiputakse naha vahele, tuleneb varem öeldust: meil on teistsugune arusaam Eesti arengust. Meie räägime tervest Eestist, pole teiste kombel Tallinna-kesksed.

Maavahetusest olen palju kordi rääkinud. Täna on juba mitmes-mitmes veebruar ja kohe tuleb märts, kuid kas keegi on nendele meestele süüdistuse esitanud? Ei ole. Väga hakkab meenutama 1937. aastat, kus kõigepealt pannakse vangi ja siis hakatakse uurima, mille eest.

Mina võtsin maavahetustehingutega seoses poliitilise vastustuse (Reiljan astus keskkonnaministri ametist tagasi mullu oktoobris – toim) ja õigesti tegin. Nüüd on kõik protsessid peatatud, inimesed on ära hirmutatud, keegi ei julge isegi kohtumispaika telefoni teel kokku leppida. Saavutatud on palju, kuid sellel pole midagi pistmist õigusriigiga.

Ma ei karda ühegi allkirja pärast. Ajalehest ja televisioonist saan teada, et mind hakatakse justkui kinni panema või midagi küsima. Kuid keegi ei taha mulle anda ühtegi vihjet, et kui mind tahetakse vangi panna, siis kas ma pean ise avalduse kirjutama või saan kuidagi teisiti kaasa aidata.

Jaak Allik kutsus mind Viljandimaale esinema. Ütles, et siis sealsed inimesed näeksid – ma olen vabaduses, mitte vangis. Ning see tõstaks Rahvaliidu usaldust sealkandis.

Kiusajate ja lööjate eesmärk peab olema haiget teha. Valimisteni on kaks nädalat aega, kas see eesmärk on saavutatud?

Arvan, et vastastel ei saa räpasuste sarv veel tühi olla ja nende üllas püüdmine peab mingit tulemust andma. Aga nad tegelevad natuke vale subjektiga. Mina olen Jõgeva- ja Tartumaal inimesi 32 aastat teeninud, sealt on antud mulle kolm isikumandaati ja sealsed inimesed teavad, kes ma olen.

Loomulikult tehakse haiget, pere, sõbrad ja lähedased on mures. Ent mulle meeldib mind poliitikasse meelitanud Juhan Telgmaa õpetus: kui keegi sulle kurja või halba teeb, siis kannata ära. Istu jõe kaldale ning kui oled piisavalt kannatlik, siis näed, kuidas vaikne vool vaenlase laiba sinust mööda kannab.

Minul pole olnud aega jõe kaldal istuda ja ausalt öelda, ega mul sellist vaenlast ka pole.

--------------------------------------

Rahvaliidu valimislubadusi

• Muudame kõik tähtsamad riigi- ja vallateed tolmuvabaks, suurendame kütuseaktsiisist kohalikele omavalitsustele teeremondiks suunatava osa 30 protsendini.

• Ehitame hiljemalt 2015. aastaks valmis Tallinna-Tartu neljarealise maantee.

• Rajame Saaremaaga püsiühenduse loomiseks silla.

• Teeme ettepaneku panna rahvahääletusele põhiseaduse parandus, mis annab rahvale õiguse Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiseks.

• Toetame Eesti ühinemist eurotsooniga ainult tingimusel, et kroonid vahetatakse eurodeks praegu kehtiva kursiga.

• Tõstame politsei-, pääste- ja kiirabitöötajate palga nelja aastaga kahekordseks.

• Investeerime politsei- ja päästeteenistuse tehnilise varustatuse parandamiseks igal aastal vähemalt 300 miljonit krooni.

• Kindlustame 2–7-aastastele lastele tasuta lastesõime- või -aiakoha, maksame lasteasutuse keskmise pearaha ulatuses hüvitist vanemaile, kellele kohalik omavalitsus ei suuda lastesõime- või -aiakohta pakkuda.

• Toetame koole 2000 krooniga aastas õpilase kohta tasuta spordi- ja esinemisvarustuse ning spordi- ja kultuuriürituste pakkumiseks.

• Hüvitame õpilase poolt valitud ühe vabaaine õppemaksu kõigil põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastel.

• Tõstame vanemahüvitise alammäära miinimumpalga tasemele ja pikendame hüvitise maksmist lapse kaheaastaseks saamiseni.

• Toetame puudega inimeste toetuste suurendamist vähemalt kahekordseks.

• Tõstame keskmise vanaduspensioni 2011. aastaks 6000 kroonini kuus ning töövõimetus- ja toitjakaotuspensione samas tempos vanaduspensioniga.

• Rakendame tudengipalga kõigile nominaalajaga riiklike koolitustellimuskohti omavate õppekavade järgi õppivatele üliõpilastele. Bakalaureuseõppes on see 2000 krooni ja magistriõppes 3000 krooni kuus, kutsekooliõpilastele tuleb maksta õppetoetust kuni poole miinimumpalga ulatuses.

• Tõstame õpetajate keskmise palga nelja aastaga kahekordseks.