Eesti haritlased näivad pronkssõduri teemal üksteisest mööda rääkivat. Niisugune tunne tekkis üle-eelmise nädala Areeni ja Postimeest lugedes.

Pronkssõdur on aga erijuht. Ja mitte sellepärast, et seisab pealinna käidavas kohas. Kui palju tuleb korrata, et praeguses olukorras pole (esmajoones) tegemist langenute mäletustega? Üldse ei ole tegemist ajaloo, vaid oleviku ja tulevikuga, Holbrooke’i tsiteerijad!

Kogu uue iseseisvusaja seisis pronksmees oma kohal ega seganud peaaegu kedagi. Ka mind mitte. Ja ta olekski võinud sinna seisma jääda, kui mõned aastad tagasi 9. mail ei oleks ta muutunud Eesti riigile (pool)avalikult vaenulike meeleavalduste sümboliks.

Seega on mõttetud etteheited varasematele valitsusele, et miks nad monumenti ise ära ei koristanud. Selle järele ei olnud ju mõjuvat vajadust.

Rein Veidemann tsiteeris oma Postimehe-loos Marek Tamme, kes ütles Areenis, et «Minevikukäsituse kujundamine valitsuse määruste ja parlamendi seadustega on ühtaegu nii kulukas kui ka viljatu» (EE, 8.02.). Muidugi on. Aga sama viljatu on seda teha ka kantslist, uue ideoloogilise doktriiniga tähendusi omistades.

Aga sisuliselt just seda tahavad teha kõik need, kes pakuvad välja võimalusi monumenti n-ö ümber profileerida. Olgu selleks siis koju tulnud sõduri pilgu kaldenurga tõlgendamine või kuju pühendamine kõikidele sõjas langenutele. Kahjuks avaldas ligilähedast seisukohta ka president Toomas Hendrik Ilves.

Niisugused uued tõlgendused ei lähe aga käibesse, neid ei võeta omaks. Tähendused kollektiivses teadvuses – see, mida rahvas ühe või teise asjaga seostab – kujunevad peaaegu alati altpoolt, tihti stiihiliselt-spontaanselt. Tähendused on muidugi ajaloos muutunud. Näiteks kirikupühad ja maarahva pühad hakkasid «samastuma». Aga üldjuhul toimus see ikka nii, et kirikupühad nihkusid sinna, kus juba midagi varem ees oli, kus oli pühade aeg. Praegu aga tahetakse vastupidist. Vallutaja tegi enne oma püha ja «maarahvas» mõtleb selle nüüd oma pühaga asendada. See on nonsenss.

Me võime pronkssõduri juurde kohustuslikus korras hakata vedama bussidega lapsi ja neile rääkida, et see on «kõigile langenutele». Aga see sõnum ei mõju, muu taust on tugevam. Ja näiteks rahvuslikult meelestatud inimesed ei hakka pronkssõduri juures kunagi käima, liiati kui lähedusse tuleb vabadussammas.

Me ei sõdi kujudega, nagu arvas Jaak Allik. Me kaitseme oma riiki ja ühiskonda. Meile on mitmest allikast sallivuse eeskujuks toodud Treptow’ pargi monument, mida ei ole demonteeritud. Jaa, aga et olukorrad oleks võrreldavad, tuleks kujutleda, et Ida-Saksamaale jäi elama seitse miljonit venelast, kelle järeltulijate kamp hakkaks nüüd Treptow’s koos käima, agiteerides Saksamaa Liitvabariigist lahkulöömist ja DDRi taastamist.

Tõsi, võimalik, et ka siis ei võetaks toda sammast maha. Küll Saksa politsei oskab saksa korralikkusega valitsevat korda kaitsta, olgu too milline tahes.

Jah, politsei… Jaak Allik ütles oma kirjutises, et piisab, kui rakendada olemasolevaid seadusi, mis ei luba avalikult laaberdada ega lehvitada keelatud sümboolikaga. Võib-olla tõesti.

Aga võib minna ka hoopis teisiti. Kujutage ette, et sinna koguneb tuhandepealine punalippudega rahvasumm. Ja mitte tudisevad vanakesed, vaid tursked kaagid. Kas paarsada märulipolitseinikku hakkab neilt punalippe jõuga käest rebima? Siis läheb löömaks ja verevalamiseks. Ja kui siiani oli Eesti mainet kahjustav infomüra ehk maailma lehtede 7-8 leheküljel (äsja küll Euronewsi päevaküsimusena), siis nüüd võivad pildid kokkupõrgetest jõuda isegi esikaanele. Ja suure tõenäosusega tõlgenduses à la Eesti vabariigi politsei ründas antifašiste.

Sven Mikser ütles ühes «Foorumis», et Venemaa hõõruks käsi, kui me sõduri jõuga teisaldaksime. Sest siis saab Eestit veel kõvemini tõrvata. Täitsa nõus. Aga Venemaa tõrvab meid ka siis, kui kuju paika jääb. Tõrvab igal juhul ja alati. Võimatu on loota, et kuju paika jätmisel on Venemaa tänulik, näiteks allkirjastab piirilepingu. Kogu uuel iseseisvusajal pole ühelegi meie järeleandmisele järgnenud vastusammu. Moskva lihtsalt näeb, et meid võib lõbusalt edasi kottida.

On sügavalt arusaamatu, miks Lihula sambaga oli võimalik talitada kiiresti, nii et meediagi sellest haisu enne ninna ei saanud, aga pronkssõduriga ei saa? See jätab saamatu mulje. On päevselge, et niisuguse asjaga tegelemine ei ole parlamendi pädevuses, see on kohaliku omavalitsuse asi.

Kui kuju jääb paika? Midagi väga hullu ei juhtu, sest mõistagi on valdavale osale eestlastele tähtsam emapalga pikendamine, pensionitõus jne. Ja maailmas ei ole sel kõigel Põhja-Korea tuumareaktorite ja Iraani kõrval muidugi mingit tähtsust.

Aga põlisrahvale natuke tähtsust siiski on. Kaks asja, Lihula sammas ja pronkssõdur on väga pikaks ajaks rahva teadvuses ühte kimpu köidetud. Kuidas siis nii, küsib kodanik, kelle poolt on siis meie valitsus tegelikult? On kaks võimalust, kas vabaneda sambast või vabaneda neist, kes seda kuritarvitavad. Siin ilmneb veel kord kurb tõsiasi. Meil puuduvad kohalike venekeelsete seas arvestatavad dialoogipartnerid, üldtunnustatud liidrid, keda vene kogukond usaldaks ja kelle sõna ka pärast kuulataks.

Selleks ei saa olla «öine vahtkond», ei saa olla Dmitri Klenski. Meie venekeelsete seas pole oma Mahmud Abbasi ega suurajatolla Sistanit, mõõdukaid inimesi, kellele oleks võinud näiteks selgitada, et eestlastel ei ole plaanis rüvetada kellegi mälestust. Kui me kohalike liidritega jõuaksime kokkuleppele, ükskõik kas siis teisaldamise või

9. mail kombekohase käitumise asjus, oleks pool muret murtud.

Kui pronkssõdur jääb, siis kunagi, ükskõik kas kümne või kahekümne aasta pärast, tuleb ta niikuinii uuesti päevakorda. Allesjätmine on edasilükkamine, kripeldus ja pinged jäävad.