Ene Ergma Foto: Peeter Langovits

Kuigi võiks arvata, et riigikogu esimehe Ene Ergma meelest on väga tähtis olla tõsine, pole kodumaa poliitilise mängu juht seda teps mitte. Otse vastupidi – ta naerab palju ning häid nalju raputab justkui varrukast.

Meie kohtumisel Tartus Wilde kohvikus räägib Ergma näiteks järgmise mõistuloo. Külmunud varblane potsatanud kord poolsurnult maha. Tulnud lehm, lasknud varblase peale sooja hunniku. Varblane soojenenud üles ja hakanud rõõmsalt säutsuma. Seda kuuldes hiilinud ligi kass, kraapinud varblase puhtaks ja pistnud nahka.

Loo moraal: mitte kõik, kes sind täis teevad, pole su vaenlased, ning mitte kõik, kes sind puhtaks kraabivad, su sõbrad. «Kuid mis kõige tähtsam – kui sind on täis tehtud, ära siutsu,» toob Ergma kuuldavale loo juhtmõtte.

Ja lisab, et inimene peab säilitama huumorimeele. «Kui ma peaksin muutuma tõsiseks ja tähtsaks, on käes aeg poliitikast lahkuda. Siis on midagi kapitaalselt valesti.»

Suur osa teie elust on möödunud Moskvas, kunagise võimsa planeedikuuendiku ülistatud metropolis. Mäletate veel esimest pilguheitu sellele linnale?

Väga hästi mäletan! Tulin metroost välja Universitetskaja peatuses, paigas, mis oli mulle tuttav filmist «Ma kõnnin Moskva tänavail» Nikita Mihhalkoviga peaosas. Mäletan, kuidas seal trepist üles läksin ja Moskva ülikooli peahoonet vaatasin aga eks ma olin selleks ajaks suurlinnades ikka käinud ka, näiteks Leningradis tennisevõitlustel.

Muidugi oli oma keskkonnast täiesti teistsugusesse minek raske.

Aga tudengiajal on lihtsam kohaneda, siis oled kõigiga sõber, tuttav ja semu. Sain tuttavaks paljude huvitavate inimestega nii teadusringkondades kui ka väljaspool seda, kuna mängisin tennist Teaduste Akadeemia tenniseklubis. Aga eks ma olin ikka nõksuke võõras.

Moskva pisaraid ei usu?

Kui tuled Moskvast välja nii, et sind pole maha tambitud, siis oled ikka natuke rohkem tegija kui teised.

Kommunistlikku parteisse kuulusite?

Ei. Ma olin väga kaval – et ettepanekut ei hakataks tegemagi, ütlesin pidevalt väga halvasti meie karjeristist partorgidaami kohta. Pärast seda sai ta aru, et ei peaks mind parteisse tassima.

Julgeolek tundis teie vastu huvi, takistas tegutsemist?

1980–88 kuulusin nende teadlaste hulka, keda Nõukogude Liidust välja ei lastud; ju mul olid mingid patud hingel Eks mul oli palju häid sõpru ja anekdoote rääkisin ka nii, et risti ette ei löönud oli karm Brežnevi aeg, aga meie irvitasime mõningate asjade üle päris avalikult. Me polnud dissidendid, aga ka mitte kukupaid – eks mõni hea inimene, kes nägi mulle välismaalt saadetud kutseid, kirjutas neile peale sooja soovituse mõnda kenasse asutusse.

Jumal tänatud, et ma pole oma toimikut näinud. Nii on parem, sest mul on tunne, et seda tegi keegi, keda ma väga hästi tunnen. Inimene ei suuda mõningaid asju andestada – pidin toona Soome sõitma, seal olid juba arvutid, oleks saanud paljusid asju teha aga kui sind ikka näoli porri lüüakse, muutud jäigaks. Mul tõmmati parimal ajal tool alt ära, kuid nagu öeldakse – mis ei tapa, see karastab.

Plaanisite te Eestisse naasta?

Ma teadsin alati, et tulen tagasi; kuid pidin seda tegema just siis, kui on õige aeg. Olen alati mõelnud, et mu suurim anne on hetke tabamine – olen ära jaganud, mida õigel hetkel teha. Paljud lasevad selle hetke mööda, kuid võimalusi antakse vaid kord elus.

Öelge, palun, miks on meil nii vähe naisfüüsikuid.

Neid on küll, aga nad pole tuntud. Kuid mehi on muidugi sel alal rohkem. Kõik saab alguse koolipõlvest – õpetaja vaatab, et poisid on füüsikas tüdrukutest nutikamad; samas on tüdrukud poistest hoolikamad. Kuid kui sulle juba alguses öeldakse, et sa ei jaga midagi, lüüakse pigem käega.

Öeldi teile ka nii?

Ei, mulle ei öeldud midagi. Kaheksandas ja üheksandas klassis oli mul füüsika kolm, ma ei mõelnudki seda edasi õppima minna. Kodus katseid ei teinud ega olümpiaadidel ei käinud, tegelesin hoopis spordi ja näitemänguga.

Näitlejaks saamisest ei unistanud, nagu teismelistele tüdrukutele kombeks?

Ei, ses mõttes tuli mul mõistus koju ja teadsin, et primadonnat minust ei saa.

Kuid tegelikult peab ka õppejõud teatud määral näitleja olema – auditooriumiga tuleb luua kontakt, muidu kukub loeng lihtsalt läbi. Keerulised maailmaasjad tuleb inimestele selgeks teha.

Aga kui teile pakutaks praegu väikest rolli mõnes lavastuses, teeksite kaasa?

(Naerab südamest, täiesti amüseeritult.) See on küll hea idee!

Ma ju teen praegugi iga päev etenduses kaasa. Parlamendis käib minu meelest täielik eluteater.

Komöödia või tragöödia?

Sõltub, kuidas keegi seda võtab. Poliitik peab olema atraktiivne – tuleb jõuda inimestega suhtlemiseni. Inimestel on vaja vahetut kontakti.

Kuidas teile tundub, on poliitikud Eesti rahvast kaugenenud?

See on paljuski meedia väljamõeldis. Mina küll pole seda tundnud, kui olen käinud inimestega suhtlemas.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5