Marek Strandberg Foto: Marina Puškar

Pilapilte ajakirjale Pikker hakkas Marek Strandberg joonistama varases koolipõlves. «Palju see laps ühiskonnast taipas – joonistas ikka seda, mis naljakas,» räägib Strandberg. «Hiljem hakkas vanemate juttude ja pööningult leitud raamatute lugemise tulemusena kujunema maailmapilt.»

Talle tundus toona, et täiskasvanute maailma toimimist saadab mingi arusaamatu pinge. «Lõpuks hakkasin taipama varjatud valet, mida oli väga palju. Õnneks oli inimesi, kes osutasid sellele, et kõiki asju pole mõistlik välja öelda.»

Strandbergi meelest ümbritseb hirm meid tänini. «Väärtus, mille poole liikuda, on sõna- ja mõttevabadus,» leiab ta ning vormib tähelepanekuid jätkuvalt karikatuurideks.

Teie väljaütlemised on kaunikesti ühiskonnakriitilised. Olete end teadlikult opositsiooni seadnud?

See on ekslik arusaam, mulle inimühiskond meeldib. Küll aga võin olla institutsioonikriitiline, kui institutsioonid, need ühiskonna osad, toimivad tervele mõistusele risti vastupidises suunas. Ühiskonnaga pole mul mingeid arveid klaarida.

Tihti pole ma ka mitte riigikriitiline, vaid kritiseerin mõnd valitsust või selle tegevust. Kui seda nimetada ühiskonnakriitiliseks, siis jah, ma olen ühiskonnakriitiline – monopoolsete ettevõtete ning valitsuste tegevust olen küll kritiseerinud.

Kui palju on püütud teid mõjutada? Teravatel väljaütlemistel võivad vahel olla ebameeldivad tagajärjed.

Eestis pole mehhanisme, mis suudaks sõna- ja mõttevabadust hävitada. Ühe Eesti päevalehe omaaegse asutaja ja kaasväljaandjana mäletan igasuguseid sel ajal käibinud paranoiasid – et meedia on kellegi kontrolli all, poliitikud ja ärimehed manipuleerivad meediaga jne. Võin aga kinnitada, et paljudel juhtudel on tegemist päris paraja paranoiaga. Kui aga paranoia levib, siis inimesed nii käituvadki, nagu arvavad end käituvat – kui usutakse nende mehhanismide olemasolusse, hakkab pinget tekitama sisemine enesetsensuur.

Küll aga on Eestis märke, mis viitavad sellele, et kui kodanikkond end lõdvaks laseb, tuleb vaikiv ajastu kohe tagasi. See on tulnud ilmsiks ka praeguse õli- või linnukriisi kontekstis – soov vaikida ja kõike mitte ära rääkida on olemas, kuid seda ei tohi lasta realiseeruda. Või siis Eesti Panga märketa rahatähtede skandaal – nad teadsid, et valerahad on liikvel, aga ütlesid: me teame, mis on rahvale hea. Vaikiv või suletud ühiskond sellest peale hakkabki, et keegi tuleb ja ütleb: ma tean, mis on rahvale hea.

Kui näiteks poliitik ütleb suures päevalehes, et ma ei saa teile kõiki asjaolusid avaldada, te ei saaks sellest aru, siis on see rahva alahindamine. Pole ju nii, et lehte loeb kaks-kolmsada tuhat täiesti kõlupäist inimest – inimesi ei saa käsitleda statistiliselt rumala massina. Mina usun inimesse kui iseorganiseeruvasse olendisse, keda pole vaja kogu aeg juhtida.

Olete põline linnapoiss ja ometi avalikkusele kõige enam tuntud kui rohelise, keskkonnateadliku eluviisi eestkõneleja.

Lapsest saati olen enamiku suvedest ja talvedest käinud vanaema ja emaga vanatädi juures Otepää kandis. Seal pandi laps ikka maatöid tegema.

Meeldisid teile need tööd?

Muidugi! Väga põnev ja vahva oli. Oskan hobust rakendada, vankriga sõita, ratsutada ja enamikku maatöid teha. Suviti ma valdavalt metsas elasingi; nii et mingeid elu juuri mul linnas küll pole. Kui laps kasvab üles looduse keskel, on see talle loomulik keskkond.

Ent kuidas on siis tekkinud olukord, kus me ei oska enam loodusega koos eksisteerida, ilma et seda keskkonda hävitaks?

Selline olukord on tekkinud seetõttu, et inimesed on ise õppinud keskkonda ja masinaid looma. Tehiskeskkonda pandud mõte erineb vahel päris märkimisväärselt looduse loogikast.

Kui masinaehitajate põlvkond taipab looduse loogikast päris palju, siis tehiskeskkonnas elavatele inimestele võib see märkamata jääda.

Mulle pole kunagi olnud probleemiks teadmine, kust tulevad munad ja piim.

Praegusaja lapsed seda enam ei tea?

Nii ongi, ka Eestis – arvatakse, et poest. Inimesed elavad enda loodud märkide keskel ning see toimib. Oskame maa seest kütust võtta ja tekitada illusiooni, nagu ei sõltuks elukeskkond millestki muust – illusioon, märgid õpetavad järgmist põlvkonda looma täpselt samasugust keskkonda kui see, milles nad elanud on.

Lahendus pole see, et üksikud inimesed üritavad linnast ära kolida, vaid hoopis keskkonnasäästlike märkide toomine linnakeskkonda.

Olete varem ühe soovitusena välja pakkunud, et prominendid võiks hirmkallite maasturite asemel väikeste keskkonnasõbralike sõidukite taustal klantsajakirjade kaanel figureerida.

Jah, kui nad demonstreeriks midagi muud ..

Prügi sorteerimist?

Prügi sorteerimine on juba tagajärje likvideerimine. On võimalik toimida ka nii, et seda prügi üldse vähem oleks.

Säästlik elulaad tänapäeva Eestis on tohutu pingutus. Vähe on ettevõtjaid, kes säästlikult pakendatud ja toodetud toitu pakuvad – nende toodanguga kogu oma toiduvajaduse katmine on tohutu piin.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4