Silvi Vrait Foto: Marina Puškar

Kohtume Silvi Vraidiga lörtsisel talvepäeval ühes Prantsuse Lütseumi soojaks köetud keelteklassis – koolis, mis on lauljannale olnud teiseks koduks juba kaksteist aastat. Istun viksilt esimesse pinki (nagu oma kooliajalgi, mõtlen õlgu võdistades) ning uut õpilast hindava pilguga seirav õpetajanna võtab koha sisse oma laua taga.

«Ega ma ise ka ei usu, et olen nii kauaks õpetajaks jäänud... Aga mulle meeldib see töö, see konkreetsus, see rutiin,» muigab Vrait, kui jutujärg tema elu valikuteni jõuab. Juba kolm aastakümmet kannab ta endas vähemalt kaht «mina» – laulja ja pedagoogi oma. Samal ajal on ta pidevalt vastu võtnud pisikesi väljakutseid, sest leiab, et igav ei tohi kunagi hakata ja tegevusetus mõjub lihtsalt tervisele.

Kas te ohjate oma õpilasi hästi? Saate nendega hakkama?

Absoluutselt, no problem. (Naerab kohe alustuseks oma nakatavat hea nõia naeru.) Võib juhtuda, et alati see tunniga alustamine ei õnnestu. Kui nad on millegipärast elevil. Siis tuleb lihtsalt aeg maha võtta alguses. Seisavad Sina ootad, kuni kahin lõpeb.

Kaardikepiga ikka virutate?

Kaardikepid on geograafiaõpetajatel. Igatahes ei mäleta, et oleksin kedagi lausa löönud. Kui ma 70ndate keskpaigas, sügaval nõukaajal päris noor õpetaja olin, siis oli mul kuuendas klassis küll üks tüdruk, keda õppetöö absoluutselt ei huvitanud: istus esimeses pingis, tegeles oma salmikute ja laulusõnadega. Siis virutasin talle küll raamatuga pähe. (Teeb ingli nägu.) No saate aru, loeme mingit teksti, aga tema ei tee minust väljagi.

Nüüdisajal võetaks teid vist vastutusele – füüsiline vägivald õpilase kallal.

Eh, kui ta oleks sellest välja teinud Aga eks ta sai ise ka aru, et tegi midagi valesti. Olin siis alles teist aastat õpetaja.

Elu valikud on huvitavad. Teie olete valinud korraga kaks ametit: õpetaja ja laulja oma, nii et tegutsete kahel täiesti erineval elualal.

Tegelikult on kokkupuutepunktid täiesti olemas.

Oskus auditoorium kuulama panna?

Kas või see. See on oluline asi ning laval olen saanud seda palju harjutada. Ega ma klassi ees seistes ei esine, aga mingi publikule esinemise paralleel tekib. Teiseks on laulmine ja õpetamine mõlemad loomingulised tööd. Kuidas õpilastele läheneda, kuidas end huvitavaks teha.

No publik ikka tahab kuulata, samas kui lapsed ei pruugi seda sugugi.

Reeglina küll, aga ega sa ei tea kunagi, mis saalis tegelikult toimub. Igatahes on mõlema töö puhul võtmesõnaks loomingulisus. Kui ma siia tulin, olin kindel, et ükskord saab see otsa. Mõtlesin, et kindlasti siis, kui poeg kooli lõpetab Ja et hakkaks ikkagi aktiivselt peamiselt laulmisega tegelema. Ent nüüd

Kui aus olla, siis pole mul koolist lahkumine mõttessegi tulnud, sest see on äärmiselt kindel ja turvaline töö. Mul on konkreetne aeg ja ülesanded. Olen vist inimene, kellel rutiin aitab elada. Mõnele on rutiin ennekuulmatu, ta ei taha kuuldagi, et peab varahommikul kindlal kellaajal tööle minema. Mulle meeldib.

Kuidas kaks erinevat mina enda sisse ära mahuvad?

Varnast võetav vastus oleks, et mul on näitlejaannet. Suudan sekundipealt ümber kohaneda. Näiteks torman tunnist ja pean mingi teise asjaga tegelema hakkama – sageli pole aega kodustki läbi minna. Intervjuu andmine on ka ju omamoodi näitlemine, ümberkehastumine. Mõnele on intervjuu andmine ka väga raske roll. Aga on mingid rollid, millega olen otsustanud hakkama saada. Midagi sellist, mis mind üldse ei huvita või külmaks jätab, ma küll teha ei taha.

Üks näide sellest, mis mulle siiralt meeldib: Läksin iseendalegi üllatuseks jõusaali. Otsustasin, et see, mida ma enda kehaga teha tahan, peab toimuma asjatundja pilgu all, mitte et ma üritaks omal käel ühte ja teist ning lõpptulemusena rikun oma organismi.

Perfektsionismi-soov?

Seda ka, aga lisandub väike annus sünnipärast laiskust. Ega ma alati suuda perfektsionist olla.

Kas võib öelda, et Silvi Vraidi elu on läinud perfektselt?

Ma ei tea Ma ei usu, et kõik on perfektne olnud, mõelge, kui igav see oleks. On muidugi olnud perfektseid ajahetki, aga et mõni aasta oleks kuidagi perfektne olnud Aga ma arvan, et saan öelda, et mu elu iseenesest on läinud õiges suunas.

Nõukogude ajal sai teie kohta öelda «staar».

Kui te arvate, et see teadmine mind praegu rõõmustab, siis eksite. Ma arvan pigem, et tahan elu lõpuni staar olla. Selles mõttes olen küll auahne ja tunnen end väga halvasti, kui laulmist on vähe. Eelkõige tänapäeva ühiskonnas. Sa pead olema suhtlemisaldis ja ise väga paljusid asju algatama.

Teie žanriskaala lauljana on olnud väga lai: poprokk, bluus, šansoonid, džäss... Kas see eksperimenteerimisvaim on endiselt alles? Võtame või Uno Loobi, kes klubimuusikat vihub.

Eks noored ise ole Loopi kutsunud, ta on sattunud õigel ajal õigesse kohta. Ma ei ole vist sattunud olema õigel ajal õiges kohas, kui rääkida noortega suhtlemisest. Ma arvan, et see viga – jutumärkides! – on mõlemapoolne.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4