Liisi Koikson

Liisi Koikson (22) näib tagasihoidlikkuse kehastusena sessinatses hukkaminevas maailmas. Tema eelmise aasta lõpus ilmunud plaat «Väike järv» on Eesti oludes ülimenukas – algul oli seda plaanis anda välja 2000, siis tõsteti arv 3000-le ja lõpuks on CD-sid läinud müüki juba 5000 –, ent Koikson ei aja põrmugi nina püsti ega lähe tähtsust täis. Vastupidi.

«Ma ei tea, miks kõik arvavad, et see on minu plaat, et ma olen öelnud, kuidas peab kitarri või klaverit mängima,» ütleb ta. «See on koostööna valminud plaat. Ei olnud nii, et mina ütlesin kõik ja ongi Liisi Koiksoni plaat seepärast.»

See, et kahe aasta pikkune töö plaadi kallal viimaks vilja kandis, ei tõsta teda samuti lendu. «Kui plaat on valmis, siis on mingi märk jäetud,» möönab ta, ent lisab: «Aga seda võidakse täiesti maha teha ja see ei pruugi midagi head teha.»

Kriitika on võtnud «Väikse järve» vastu üllatavalt positiivselt. Ent mainige seda Koiksonile, ja ta tormab eufooriat jahutama: «Positiivse üle on muidugi hea meel, aga ma ei taha seda nii võtta, et nüüd ongi kõik positiivne, sest kindlasti on ka negatiivseid arvamusi.»

Selline ta paistabki, Eesti muusika üheks imelapseks peetud Liisi Koikson: kahe jalaga kindlalt maa peal, absoluutselt kõike muud kui puhevil või ennast täis. Pigem tagaplaanile tõmbuv kui end esiritta suruv.

Eks veenduge ise!

Kui raske oli Kilingi-Nõmmest suurde maailma murda?

Ei saa öelda, et see on olnud raske. Olin juba kaheksa-aastaselt televisioonis. Mingid tädid meenutavad siiamaani, et oi, ma jälgisin sind juba väiksest peale.

Teil on imelapse kuulsus, vähemalt Kilingi-Nõmmes.

Ei ole nii, et kõik käivad ja ülistavad mind tänava peal. Ma ei tea, mis kodus räägitakse, aga välja küll ei näidata, et midagi lahedat oleks.

Lähikonnas pöialt siiski hoiti?

Eks koolis ikka. Lillesülemeid ei olnud kindlasti. Mul on tagasihoidlik pere. Meid ei ole kasvatatud nii, et oleme maailma parimad ja peame läbi lööma.

Kas väiksena mõtlesite üldse sellele, et võiksite suuremale lavale lennata?

Arvasin, et lähen edasi mujale kooli. Aga polnud ambitsioone, et tahaks õudselt staariks hakata ja laulda. Lihtsalt laulmine oli tore. Ja tore, et läks niimoodi hästi.

Oli hirm, et jäätegi kodulinna?

Pigem oli hirm Tallinna tulemise ees. Siin on hoopis teine keskkond.

Mis Tallinnas kohutas?

Suur linn ikkagi, mingid pätid ja kaabakad. Kilingi-Nõmmes käid öösel pimedas ringi, absoluutselt midagi ei pea kartma. Aga siin kuulen kogu aeg selliseid jutte.

Kuidas tunnete end väikse tüdrukuna suures linnas?

Praegu pole enam väga vigagi. Aga päris kodu siia rajada ei tahaks. Pole vist võimalust ka, hinnad on nii metsikud. Üürin korterit.

Ega see odav ole. Vanemad toetavad? Või saate ise hakkama?

Saan hakkama. Eks nad ütlevad ikka, et kui on vaja, siis toetame. Aga praegu pole vaja. Vahel elan ainult makaronide peal ka, aga vahel on jälle natuke parem aeg.

Lauljana suudate end majanduslikult pinnal hoida?

Mingil perioodil suudan küll. Jõuluaeg on [töö poolest] tihedam, praegu elan sellest. Aga aasta algus on vaiksem.

Jõulude eel ilmus ülevaateid, kui palju maksab ühe või teise artisti esinemine. Kui palju teie tunnipikkune kava maksaks?

Kui bändiga tuleksin, oleks vist 15 000 krooni. Bändis on neli liiget, paremal võimalusel viis, pluss mina.

Tallinna noored naised saab jagada teatud tüüpidesse, näiteks ambitsioonikad eurobeibed, tšillivad tšikid jne. Kuidas end klassifitseeriksite?

Arvan, et ma pole üldse Tallinna naiskonna liige. Olen külalisesineja. Vastasvõistkonna külalisesineja.

Mis seda vastasvõistkonda iseloomustab?

Tartu vaim. Olen pigem Tartus kui Tallinnas. Tahaksin saada killukeseks Tartu kogukonnast.

Mis on see, mis Tartus võlub?

Seal on vaiksem. Inimesed mõtlevad õigemate asjade peale.

Kroonikas oli usutlus «Lihtsa elu» Sillega – jube intervjuu, kus noor inimene rääkis ainult sellest, et tahab pidutseda ja šopata. Mida arvate tibidest, kes sisulist juttu rääkides kõmisevad vastu nagu tühi tõrs?

Ega ma saa ka enda kohta öelda, et olen hirmus ajugeenius ja õudselt midagi tean. Ma ei oska nende tšikkide kohta midagi öelda. Kui inimene tunneb end hästi, las ta siis olla. Mulle meeldib ka vahel poes käia.

Aga kas saate sedalaadi inimeste mõttelaadist aru?

No vahel, kui näen väga-väga miniga naisi külma talveilmaga väljas jalutamas, siis mul vist tuleb loll nägu pähe. Siis inimesed vaatavad mind, ja mina mõistatan, et miks. Kui on külm ilm, siis mina paneksin hoopis karupüksid jalga.

Aga ööklubides hängiv elustiil?

Ööklubides ma tõesti ei käi. Ainult siis, kui mõni tuttav seal esineb või kellelgi on sünnipäev.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.57