Päev hiljem jõudis karjääri teise suurtriumfini Andrus Veerpalu, manas näole varasemast tuttava firmanaeratuse ning viibutas ülemeelikusest isegi pisut kätt.

Ajalugu kogu raha eest

Mõlemad sportlased tegid ajalugu rohkem kui miljoni krooni eest. Veerpalust sai läbi aegade esimene mees, kes 15 km klassikadistantsil võidutsenud kahel olümpial järjest, Šmiguni nimetatakse juba enne 24. veebruaril toimuvat 30 km ühisstarti Torino mängude suusakuningannaks. Maadleja Kristjan Palusalu ja trekirattur Erika Salumäe kõrval on nad ainsad eestlased, kes kahe olümpiakullaga uhkeldada võivad.

Ometi jääksid sporditeadlased Šmigunist ja Veerpalust ideaalse suusataja koondportreed luues esimese hooga hätta. Kuidas mahuksid ühele pildile ränkrasket mäge alistama särtsakas ja aval Šmigun, kes veel mõned aastad tagasi ei häbenenud võidu järel tuhandete televaatajate ees tunnistada: emme, ma armastan sind! Ning ehtsa eesti mehena endasse sulgunud, karuse olekuga Veerpalu?

Olnuks Veerpalu teha, piirdunuks ta ilmselt pärast eilset võitugi matialaveriliku kommentaariga: pole paha! Sest ajakirjanikega suhtlemine näib spordisangarilt neelavat rohkem energiat kui Tehvandi tõusud.

Šmigun ei püsi seevastu triumfi järel pudeliski, suisa püüab kaasmaalaste jumaldavaid pilke. «Öelge mulle lihtsalt Kiku,» soovitas ta Torino medalipeolgi ehtsa «rahvamehena» president Arnold Rüütlile.

Ent erineva temperamendi kõrval on Šmigunil ja Veerpalul ka palju sarnast – meeletu töökus ja tohutu tahtejõud, eesmärgikindlus ning jonnakus tagasilöökidega võitlemisel.

Veel 1990. aastate keskel sõitis Veerpalu koos teiste koondislastega vaevu koospüsiva väikebussiga võistluselt võistlusele. Nad elasid peost suhu, keetsid ise süüa ja putitasid kahe treeningu vahel autot. Tasuks saadud 50ndad ja 60ndad kohad olid kõike muud kui innustavad, luuseriteks ja peksupoisteks suusatajaid toona spordiringkondades peetigi.

Raskused karastavad

Mitmeid karisid tuli ületada ka kogu perekonna kaasalöömisel tippu pürginud Šmigunil. Olgu tegu 1998. aastal palju kõneainet pakkunud rangluumurru või 2001. aastal ekslikult positiivseks osutunud dopinguprooviga, meelekindlust suusaleedi ei kaotanud.

Lõpuks vormiski põhimõte – kõik mis ei tapa, teeb tugevaks –, aga samuti aastatega kogutud tarkus Šmigunist ja Veerpalust võitjad. Sündis ime, sest eilse seisuga oli väike Eesti olümpiamängude edukaim murdmaariik.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.63