«Lugu hiirest...» on just niisugune raamat, milles autor ei lasku jutustades kükakile, vaid tõstab lapse oma silmade kõrgusele, et väikese inimese eluvaatele avarust anda. Muide, ka täiskasvanul tekib lugedes tahtmine end kõrgemale küünitada. Tavatu esitusKate DiCamillo pälvis raamatu eest 2004. a Newbery medali. See on vanim lastekirjanduspreemia maailmas, mida antakse USAs alates aastast 1922. Tolle 18. saj Inglise raamatukaupmehe nimelise medali laureaatidest on meie lugeja tuttav Louis Sachar jutustusega «Augud». Pealtnäha on «Lugu hiirest...» muinasjutt nagu muinasjutt ikka. Kangelane armub kaunisse kuningatütresse, saab poolkogemata teada printsessi ähvardavast ohust ning päästab oma südamedaami väekama vaenlase käest. Ainult et... kangelane on hiir, tema armastatu inimene ja vaenlase rollis rott koos napiarulise köögitüdrukuga. Olgu peale, ka niisugused asjad pole muinasjutuilmas tavatud. Ent üpris tavatu on autori viis lugu esitada. Jah, ta jutustab printsess Herneterast, hiirepoeg Despereaux’st, kõrvalopsudega juhmiks taotud Miggery Ruigamist, punase laualinaga vangist, rott Roscurost, supi keelustamisest ja muust. Erinevalt muinasloost pole tolle loo käänud ettearvatavad. Vägivald ja julmus «See ei ole sugugi meeldiv lugu,» hoiatab autor. «Selles on vägivalda. Ja julmust. Kuid ka neil lugudel, mis pole meeldivad, on oma väärtus. Kõik, nagu sa isegi tead (olles juba mõnda aega siin maailmas elanud ja nii mõnestki asjast aru saanud), ei ole alati nii ilus ja armas.» (lk 181) Tõepoolest, tegelasi ähvardavad tõsiseltvõetavad ohud. Sugulus ei taga tingimusteta armastust, hoolimist, lojaalsust, aga tagab andestuse, mida andestajal on ehk rohkemgi vaja. Kate DiCamillo teeb risti vastupidi kõigile soovitustele, kuidas lastele mokkamööda ja kergelt seeditavat teksti tekitada. Autor laseb küll sündmustel tempokalt kulgeda, sõlmib seoseid ja vürtsitab neid ootamatustega. Kuid ta kasutab võõrsõnu ja ei seletagi neid sugugi iga kord lahti. Kui seletab, siis lihtsalt ning kujundlikult nagu näiteks sõna «empaatia» lk 96. Tema laused on pikad ja mõttekäigud kurvilised. Tekstis leidub lasteraamatu kohta tavatult palju filosoofiat, eetikat, moraali. See, millest jutt käib, ei ole mitte erandlike äriliste ohtlik elu, vaid vaprus, lootus, armastus, reetlikkus, andestus. Kõik kokku on kütkestav raamat, olemata samal ajal ülearu pidulik või läägelt moraalitsev või raske jälgida. Selles supis on kõike parasjagu. Lood on valgus Raamatus julgustatakse iseenese südame käskude järgi käima. «Lugeja, kas sa tead, et pea kõiki, nii hiirt kui inimest, kes ei kõnni tavapärast rada, ootab väga huvitav saatus /.../.» (lk 26) Suurekõrvaline hiirenääps mitte ei näri paberit, vaid räägib sellega. Nimelt hakkas ta eneselegi ootamatult lugema. Oma elus käitub ta muinasjuttudest korjatud tarkuse järgi, käitub ebahiirelikult ja heidetakse seetõttu hiirte hulgast välja. Lähedaste käe/käpa läbi ootab teda surm rotte täis keldris. Ometi ta pääseb, sest oskab rääkida lugusid. Vangivalvurile on lood valgus. Lugejal jääb vaid üle nõustuda, sest ka see jutt, mida ta parasjagu loeb, teeb hinge helgeks. Autor sõnab raamatu koodas: «Mõtle minust kui hiirest, kes sulle üht lugu jutustab, kes sulle sedasama lugu kõrva sosistab, et oma hinge ja ka sinu oma pimedusest päästa. ... Lugeja, ma loodan, et sa oled leidnud siit natuke valgust.» Lõpuks saab igaüks selle, mida on soovinud – kes maitsva supi, kes andestuse, kes sõbra kogu eluks. Koguni vaene Miggi saab printsessiks, mis sellest, et ainult oma isa jaoks. Tegemist on raamatuga, mis aitab kasvada. Ma arvan, et ka täiskasvanud lugejal. Raamat Kate DiCamillo «Lugu hiirest nimega Despereaux» illust Timothy Basil Ering tlk Leelo Märjamaa Draakon & Kuu 2006 Lugeja arvamus «Lugu hiirest nimega Despereaux» räägib väljanägemiselt väiksest, kuid sisemiselt suurest hiirest, kes päästab terve kuningriigi. Raamatus on küll ka kurjust ja vägivalda – seal ähvardatakse noaga, petetakse usaldust, raiutakse hiire saba suure noaga maha, petetakse ja röövitakse vaest vangi, isa müüb tütre orjaks jne, aga seda ei olnud hirmus lugeda. «Sari õnnetuid lugusid» mulle ülekohtu pärast ei meeldinud, aga see raamat meeldis. Lugu ei olnud ka liiga keeruline, näiteks oli kohe aru saada, mida tähendab, kui «süda on murtud ja valesti kokku lapitud». Peatükid oleksid võinud isegi pikemad olla. Rahel Eslas
10-aastane |
