Aastal 1992 alanud omandireformi tulemusena on Eestist kujunenud Euroopa riikide seas erandlik riik, kuna väga suur osa eluruumidest kuulub eraomanikele. Avalikule sektorile kuulub praegu vaid 4% elamufondist ja see ei ole õiguslikult piisav ega täida sotsiaalseid ootusi.

Petlik mulje

Kiire majanduskasvu tingimustes võib jääda mulje, et ehitus- ja eelkõige elamuehitusturul läheb praegu väga hästi – arendatavaid elamupiirkondi kerkib lausa üleöö ja mingeid muresid ei paistagi olevat.

Paraku pole näiline olukord nii ühene, sest sisimas on Eesti elamuturul hulk probleeme, mille lahendamiseks oodatakse riigi tähelepanu ja abi.

Riigi tegevuse üldeesmärk elamumajandusvaldkonnas on tagada eluaseme valiku võimalus kõigile Eesti elanikele. Eluasemega seonduv on alati tundlik ja emotsionaalne, sest kõigil inimestel on seoses koduga oma soovid ja ettekujutused. Et eluasemeturg ei toimi nagu tavaturg, pole see kahjuks ka kõigi ühiskonnaliikmete jaoks alati efektiivne, mistõttu on riigil oluline hoida silma peal selle sektori arengutel ja vajadusel ka sekkuda.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel ja partnerite abiga on välja töötatud ja vabariigi valitsusele kinnitamiseks esitatud uus eluasemevaldkonna arengukava aastateks 2007–2013, mis püüab näha eluasemevaldkonda laiemalt – sotsiaalset, ehitustehnilist, elukeskkondlikku jne aspekte üheskoos. Samuti tahame eluasemevaldkonna paremat kooskõla töö- ja hoolekandepoliitikaga. Eesmärgiks on ju ikkagi inimene, mitte ainult ehituse või renoveerimise kasvumaht.

Arengukava jaguneb kolmeks valdkonnaks, mis kõik teenivad ühist pikaajalist üldsihti: kõigile Eesti elanikele on tagatud eluaseme kättesaadavus; kvaliteetne ja jätkusuutlik eluasemefond ning eluasemepiirkondade mitmekesisus, tasakaalustatud ja säästev areng.

Esimese suure valdkonnana on arengukavas pööratud tähelepanu eluaseme omandamisvõimaluste parandamisele, eluruumide kohaldamisele füüsiliste puuetega inimestele ja vanuritele ning sellele, et ka toimetulekuraskustes inimesed suudaksid oma eluasemekulud katta.

Samuti pööratakse tähelepanu munitsipaal-üürielamufondi suurendamise toetamisele, et aidata kaasa kohalike omavalitsuste kohustusele majutada sundüürnikke, riigi tegevuse tulemusena erastamisõiguseta jäänud isikuid ja majanduslikult vähekindlustatud inimesi ning aidata kaasa regionaalse tööhõive kasvule.

Teine prioriteet on korterelamute seisukorra parandamine ning kvaliteedi ja energiasäästlikkuse tõstmine. Praegune eluasemefondi juurdekasv on liiga väike. Arenenud majandusega heaoluriikides peetakse elamufondi taastuvvajaduseks vähemalt neli protsenti aastas. Eestis on see näitaja alla ühe protsendi aastas.

Energiasäästlikkus

Lähiajal jõuab suur hulk korterelamuid vanusesse, kus nende planeeritud eluiga peaks normatiivide järgi lõppema. Nende elamute rekonstrueerimist tuleb kiiremas korras toetada, sest amortiseeruvates majades elab umbes 70 protsenti Eesti elanikkonnast. Kaasaaitamine elamute eluea pikendamisele ja vastupidavamaks muutmisele on üheks riigi prioriteediks.

Samuti on oluline toetada nende elamute energiasäästlikkuse suurendamist, et üha kasvavate hindade juures elanike kulutusi energiale vähendada. Elamute tarbitavat energiahulka (soojus, vesi, ventilatsioon, elekter) arvestades on energiatõhususele panustamine riigile tohutult suureks ressursisäästuks keskkonna säilitamise mõttes – nn ökoloogilise jalajälje vähendamisel.

Kolmandaks ja seni vähe tähelepanu saanud valdkonnaks on eluasemekeskkond ja selle kvaliteedi tõstmine. Viimastel aastatel on hoolimatu planeerimise tõttu elurajoonid linnaruumi sobitunud kaootiliselt.

Eluasemepiirkondade planeerimisel, ehitamisel ja rekonstrueerimisel on oluline tagada antud piirkonnas elanikele nii mugav ja efektiivselt toimiv elukeskkond kui ka võimalused peamiste sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks.

Ka olemasolevate korterelamupiirkondade õuealade korrastamise toetamine on strateegias üks riigi vahendeid, et tagada elanikele esteetilisem ja funktsionaalselt toimivam keskkond.