Möödunud aastal otsustas üks Moskva tuntumaid erakirjastusi Ves Mir avaldada vene keeles minu memuaariraamatu «Peaminister». Raamat anti retsenseerida ühele endise N Liidu poliitikategelasele, kellelt see sai etteoodatult negatiivse hinnangu. Toimetaja ütles: «Meie arusaam N Liidu lagunemisest on hoopis teistsugune, meile ei pruugi meeldida see raamat, aga loomulikult me avaldame selle.» Raamat oleks pidanud juba sel sügisel müügilettidele tulema, aga on minu enda ajapuuduse tõttu (sooviti spetsiaalset uut eessõna Vene lugejatele) veninud. Küllap ta järgmisel aastal ka ilmub. Ning võib-olla nimetavad Rogozini, Zjuganovi või Žirinovski poolehoidjad ka seda propagandakirjanduseks või millekski veel hullemaks, sest see ei lähe kindlasti kokku nende vaadetega. Seda enam, et ka Venemaal algab järgmisel aastal valimiseelne torm. Kellelt küsida Andrei Filatov on mõnevõrra sarnases olukorras. Ta sponsoreeris ühte filmi, mida ei tehtud, tõsi küll, mitte Venemaal, vaid ühe Eesti Vabariigis asuva MTÜ poolt. See film osutus väidetavalt ideoloogiliselt kallutatuks. Vastust küsimusele, miks see film tehti ja mida sellega öelda taheti, ei tuleks küsida muidugi mitte Filatovilt, vaid nendelt, kes filmi tegid – s.o autoritelt. Ma ei ole seda filmi näinud ega oska seetõttu ka öelda, kas see film oli rohkem või vähem kallutatud kui see, mille tegi Arnold Rüütlist samuti üks MTÜ ja kus meie riigipead halastamatult mõnitati. Paraku ei teadnud meie kultuuriminister selle filmi sisu ning eraldas selle tarvis lausa Eesti riigi raha, mis vaheorganisatsioonide kaudu jõudis ka filmi autoriteni. Kas nüüd peaksid need, kes selle filmiga rahul ei olnud, nõudma ka Palmarult kodakondsuse äravõtmist? 14. detsembri Postimehes on Mart Laar moraliseerinud teemal «Eesti kodakondsusega ei tohi äritseda». Temal on küll kõige vähem õigust sel teemal sõna võtta. Liiga palju on tema ajal antud kodakondsust inimestele, kelle puhul näeb isegi palja silmaga julgeolekuriski või labast äri. Ainult paar näidet. 1993. aastal sai eriteenete eest kodakondsuse üks hämara taustaga relvaärifirma Koneston juhte Julius Gertzmann. Ei saanudki nüüd tagantjärele selgeks, kes ja mis põhjustel selleks ettepaneku tegi, aga otsustas selle küsimuse Laar, tollane peaminister. Otsad on vette peidetud. Tolleaegne seadus ütleb, et kodakondsus eriliste teenete eest antakse inimesele, kes on «tuntud oma annete, teadmiste või tööde poolest». Milline neist omadustest tegi relvaärimehe Laari silmis kodakondsuse vääriliseks? Laar pole rahunenud Paraku pole mees aja jooksul taltunud. Näiteks 2002. aasta 23. jaanuaril andis ta teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni ettepanekul kodakondsuse eriliste teenete eest Risto-Mikeal Teinonenile, tuues põhjuseks, et viimase «tegevus on tõstnud Eesti rahvusvahelist tuntust ning ta on aktiivselt kaasa aidanud Eesti Vabariigi taastamisele» ning saanud selle eest isegi V klassi Maarjamaa Risti. Ma ei tea, millised olid Teinoneni teened Eesti iseseisvuse taastamisel, aga Eesti rahvusvahelist tuntust on ta tõesti suurendanud. Meedias on viidatud sellele, et tegu on ühe fašistliku liikumise juhiga Eestis. Võitluskaaslased austavat teda füüreritervitusega ning ta töötavat agarasti pruuni värvi ideede levitamise nimel noorte seas. Tegu ei ole riigi julgeolekule kõige sobivama isikuga. Miks otsustas Laar talle eriliste teenete eest kodakondsuse anda, on mulle tänini arusaamatu. Ülaltoodud näited sunnivad tähelepanelikkusele. Andrei Filatovi kodakondsustaotlusele on oma toetavad kirjad lisanud Transiidi Assotsiatsioon, AS Tallinna Sadam ning ASid E.O.S. ja Trendgate. Viimati nimetatud firmade juht, tuntud ärimees Arnout Lugtmeijer kirjutab: «Härra Filatov on olnud üks peamisi uue transiitkaubanduse strateegia väljatöötajaid ja elluviijaid Eestis. Paljuski tema ideedele tuginevalt on tagatud Eesti transiitkaubanduse pidev ja jätkusuutlik areng viimastel aastatel ning uute tehnoloogiliste ja logistiliste lahenduste rakendamine Eesti sadamates.» Toetus Filatovile Lugtmeijeril on õigus. Valdkonnas, mille eest mina valitsuses vastutan, on Andrei Filatovil kindlasti suuri teeneid ja mul ei olnud põhjust see taotlus valitsusele esitamata jätta. Loomulikult palusin seejuures teha ka vajaliku julgeolekukontrolli, mille tulemustega tahan tähelepanelikult tutvuda. Nimekirjas on teisigi, kelle puhul mul on sama soov. Rustam Aksjonenko on esitatud sellesse nimekirja, kuna ta ostis ja andis üle Eesti riigile Mihhail Lotmani väärtusliku arhiivi. Kindlasti oluline teene. Aga ma panin hiljuti ühel Vene veebileheküljel tähele ka pealkirja «Aksjonenko ostis endale Eesti kodakondsuse». Aksjonenko elab Šveitsis. Ma ei tea, miks ei taotle ta endale Šveitsi kodakondsust. Olen ka kuulnud, et Šveitsi politsei ja prokuratuur on tundnud elavat huvi tema varanduse päritolu vastu. Sama toimuvat ka Vene õiguskaitseorganites. Kas Eesti riik ei võta enesele liiga suuri riske, kui tulevikus mõne kolmanda riigi õiguskaitseorganid nendesse asjadesse süvenevad ning siis on juba tegu Eesti riigi kodanikuga? Kindlasti on probleeme ka kodakondsuse andmisega Alla Dudajevale. Muidugi, ta on siin elanud ning Eestil on võlg tema mehe ees rasketest aegadest. Mind ei häiri Venemaa võimalik reageering. Venemaa jaoks ei ole Dudajeva ilmselt enam probleem. Meie aga peame arvestama, et tšetšeeni maailmas on tegu märgilise tähendusega inimesega koos kõige sellest tulenevaga. Nii et vastutus eriliste teenete eest kodakondsust andes on suur ja küllap ka ministrid kaaluvad neid küsimusi enne otsustamist põhjalikult. Mina olen põhimõtteliselt valmis kõiki kolme toetama, aga kindlasti ei soovi ma otsustada kinnisilmi. |
kõik galeriid
