PASTACAS

Tsaca tsap (Kohvirecords)

«Ütlematagi on selge, et andunud austajate kõrval ei ole puudust olnud kiivastest põlastajatest,» on öelnud klassik. Eesti eksiil-folktroonikul Pastacalgi jagub parasjagu esimesi ja omajagu teisi algusest peale. Aga kui meie mail avalike Pastaca-taunijate hulk konstantne püsib, siis austajate arv pigem kasvab ka kaugemais kantes.

Siinkribija, saagu öeldud, ei oska-tea-saa olla täieliselt ammendav suuvooder ei pöidlahoidjatele ega -väänajatele. Sest kõige «andunumad» oma vaikses austamises pole kuigi agarad argumentidega vehkima ja põhjendama, neile lihtsalt meeldib, et meeldib, ja fännidelt rohkem juttu tavaliselt ei tule. (Ole siis nii suuvoodriks, eks! :)

«Kiivad» aga, kelle enam ehk vähem vaimukas virin on sõnaohtralt saatnud pea kõike Pastaca kirjutatut-mängitut-lauldut-puhutut ja kes miskipärast just Pastaca vokaalile ja flöödile iseäranis allergilised on, ajavad imelikult kitsaülbalist joru. Virila koorukese all olev iva, nagu mina aru saan, tsirka sihuke: Pastaca koduse kõlaga troonika põle mitte mänglev ja kerge, vaid jusku kahtlaselt kohtlane ja kerglane. (Ja sellele ma hoopiski ei kirjuta alla.)

Pastacas ja laulusõna – Pastacas ja sõnad üldiselt – on tegelikult intrigeeriv teema küll. Eriti sel plaadil. Võõrad värsid, Loreida Eisen & Valner Valme, jäävad terveks. Oma sõnad – mida nagu polegi kokku eriti palju – hakib kas päris peeneks või tükeldab mõõdukalt, seab endaga jupiti kaanoneid laulma ja puistab sinna-tänna üle plaadi. Laiali arvutiseeritud õhkpatjadele. Mida või kelle eest Pastacas siin peidab, ma ei tea. Aga mulle tema trihvaa... meeldib.

Tiit Kusnets

••••

NEIL YOUNG

Greatest Hits (Reprise)

Minu sõprus Neil Youngiga algas 93, mil murdsin jalaluu ja istusin pikki päevi kodus MTVd vaadates, käes puust kark Vene värviteleri kaugjuhtimispuldi ülesannetes ja diivanilaual pidevalt salvestusvalmis kassettmakk. Selliselt relvastunud, õnnestus linti saada ka Youngi «Unplugged». Jupp aega oli raske kellelegi selgitada, miks see mulle meeldib – tutvusringkonnas levinud suhtumine oli pigem biitlid-või-marillion-mis-vahet-seal-on-tüüpi, teisisõnu, oma turvalist, habrast ja pisikest muusikalist minapilti kaitsev hoiak, mis kõik rokipeerud igaks juhuks välistas. Aga minu südant oli miski puudutanud – viledakskulunud vanamehenäss laulmas heleda häälega kõige lihtsamaid ja ilusamaid laule, aeg-ajalt tagasihoidlikult kitarristatiivi taha peidetud poolikust pudelist õlut rüübates.

Järgmine pauk oli maailma parimaid filme «Dead Man» ja Neil Youngi geniaalne saundträkiulm. See võttis paljudelt kõhklevatelt tuttavatelt pidureid vähemaks. Aeg oli küps, et neile kassetilõppudesse salamisi ka muid Youngi lugusid sokutada.

Nii, samm-sammult masseerides, on nüüdseks õnnestunud enamik sõpru Neili ingellikkusse uskuma panna. Ja võib-olla just selle töövõidu tähistamiseks on ilmunud käesolev kogumik vana hipi kuulsamatest lugudest. Pole ühtegi pala siin plaadil, mida ma ei soovitaks; samas on siin lugusid, mida soovitaks kohe kahe käega; fännina on muidugi ka kahju, et puuduvad mõned vähemtuntud, kuid ülivõimsad laulud, mida soovitaks võimalusel nii umbes kolmel käel.

Virtuoosne ja täpsete tunderõhkudega muusika, mis ometi nii maalähedane ja kompostilõhnane – sellest ei saa iial küll. Nukker ülevus, mis justkui ütleks: «Ka ausalt on võimalik.»

Ants Tõnisson

•••••

THE JACKSONS

The Very Best Of (Epic)

Väikeste rõõmsate pruunide jacksonipoiste hitid läbi kolme dekaadi. Esimene plaat hõlmab laias laastus nende Motowni perioodi ning teine hilisemaid ja sellevõrra küpsemaid Epic-aastaid. Kohustuslik kuulamismaterjal igale algajale soul’i-, popi-, urban’i- ja discohuvilisele. Poppi rohkem kui soul’i, aga no mis selles siis ikka halba. Esmakordselt The Jacksons ja Jackson 5 koos ühiste kaante vahel. Praegu üsna liigutav kogumik oma retrokõlade ja sini-, vabandust, pruunisilmse relvitukstegeva vitaalsuse ning lustiga.

Margus Haav

••••

SEAL

Best 1991 – 2004 (Warner)

Aastat 15 tagasi brit-soul’i lainega kerkinud nigeeria päritolu laulja (Sealhenry Olusegun Olumide Samuel) on olnud teerajaja ja suunanäitaja paljudele popparitele. Ainuüksi 1994. aasta tundlik-tundeline hitt «Kiss From A Rose» vääristab kogumiku. Kõik muu on kas selle tuletis või järellaine. Üllatav on seejuures teada, et mees on tosina aastaga välja andnud vaid neli plaati. Armilise näoga Seali häälde on teatava meelelaadiga inimestel kerge armuda. Sellepärast tervitab see seltskond suurepärase laulja kogumikalbumi ilmumist kindlasti täiel meelel.

Immo Mihkelson

••••

TINA TURNER

All The Best (EMI)

Korrapärane plaat. Meeldetuletamise mõttes. Pole mõeldud mitte neile, kel särtsaka Tina plaadid ja kogumikud juba olemas, vaid pigem inimestele, kel veel pole. Duubelplaadi 33 laulu teevad tõepoolest kiire ekskursiooni (nagu muuseumis) ümber popstaari parimate lugude. Ei mingit kronoloogiat ega aastanumbreid plaadiümbrisel, nelja aastakümne lood paiknevad ühel tasapinnal, legend on kompaktne, Turneri hääl kõikjal ühtmoodi kare-käre ja lopsakas. Kui läheneda eelarvamuseta, kuulete siin kõrgest klassist popmuusikat, mis omamoodi ajatu ja eatu.

Immo Mihkelson

•••

FILMIHELI

Bridget Jones: The Edge Of Reason (Universal Island)

Kes filmi on näinud, vangutavad pead – esimesele osale jääb film vaimukuselt ja originaalsuselt alla. Sama ei saa kohe kuidagi öelda filmi saundträki kohta, kust leiab ridamisi vanu tuntud hitte hoopis uues kuues. Sam Browni omaaegse menuloo «Stop» laulab värskeks mustanahaline noorik Jamelia, Mary J. Blige võtab ette Elton Johni kunagise menuki «Sorry Seems To Be The Hardest Word», Will Young eksperimenteerib sametihäälse Sade hitiga ja nii edasi. Äratundmisrõõmu on küll. Parim pala on hõbekõride Rufus Wainwrighti ja Dido duett, mille laulis aastate eest sisse Wainwrighti ema, folgilaulja Kate McGarrigle. Igav ei hakka.

Andri Maimets

•••••

GOTAN PROJECT

Inspiracion. Espiracion (Ya Basta!)

Eelmisel aastal Eestis päris hea kontserdi andnud prantsuse neotangobänd ühe oma põhimehe Philippe Cohen Solali miksis. Miks sisaldab Gotani lugudest tehtud remikse ja, nagu plaadi nimest ehk välja lugeda võib, tangouuendajaid inspireerinud palu. Remiksijateks väärikad nimed: Peter Krüder ja Antipop Consortium näiteks, lisaks teeb spagettivesternkantribänd Calexico kaveri palast «La Del Ruso», mis läheb tangost päris psühhedeel-mariach’iks kätte ära. Inspireerijate poolelt muidugi paradiisi läinud mehi: Astor Piazzolla, aga ka Chet Baker, kelle muusikasse bänd peenetundeliselt sisse sõidab. Räpparitest lisaks Antipopile ka päris krõbe tango-hop Al-Shidilt. Jätkuvalt sümpaatik projekt.

Valner Valme

••••

XZIBIT

Weapons Of Mass Destruction (Sony)

Xzibit oli aastaid Lääneranniku lubavamaid räpptähti, aga tõeliselt suurt albumit ei ole ta siiani teinud, ei ole seda ka tema viies soolokas, kus ta on sisult kuri ja poliitiline, vormilt tundlikult läbi-, aga mitte üleprodutseeritud. Õrnalt, krõbisevalt funky, souline. Plaat algab George W. Bushi kõnega, kust on võetud ka plaadi pealkiri. Ei taha seda Bushi igale poole, aga no neelame jälle alla. Ehkki Xzibit ei hiilga maailma preapokalüptilisest olekust rääkides originaalsusega, on tuldpurskavad riimid siiski sümpaatsemad kui üks-ühele, irooniamomendita ette kantud kesktee-bailamine. Ses mõttes: maitsekas plaat, aga mitte midagi erilist.

Valner Valme

•••

ANNIE

Anniemal (679)

Anne Lilia Berge-Strand Bergenist. Kui teile Bergeni pop-liin meeldib (Röyksopp, Erlend Oye jt), siis ei ole teil sellest plaadist pääsu. Aga kui eelistate «päris» poppi, Madonnat, Aguilerat jt, siis peate vist tunnistama, et Annie teeb paremini. Võtame žanri «pop» alates ABC’st, Human League’ist Röyksoppi, Saint Etienne’i, Ladytronini, edevad tantsulised biidi- ja saundišnitid, Annie helge hääle ning saame maitseka albumitäie toniseerivat maandusmuusikat. Abiks olid maheduseprintsid Röyksopp ja r'n'b-valesuursaadik Richard X. Kolm aastat tagasi suri Annie partner muusikas ja elus Tore Korknes, mistõttu see soolodebüüt on aastaid edasi lükkunud.

Valner Valme

••••

TERRY CALLIER

Lookin’ Out (Universal)

Haarasin Terry Callieri uue plaadi toimetaja näppude vahelt täiesti puhtsüdamliku õhinaga, kuna veeläikeselt ausate silmadega soul-trubaduur on kahtlemata olnud üks suuri lemmikuid, kelle vanad laulud mul siiani peas on, hoolimata nende kummalisest ülesehitusest ja ootamatust dramaatikast. Valus on seda öelda, aga «Lookin’ Out» ei mahu selle härdameelse taadi parima loomingu hulka. Ega ma ei kahtlusta teda selles, et ta nüüd elusügisel pappi kokku tahaks krahmata või muud taolist, tema on neist madalaist asjust endiselt üle – aga laulud ei liiguta enam eriti, pruun rafineerimata suhkur on asendatud magusainetablettidega. Välja arvatud ehk tema tõelisi hiilgeaegu meenutav «Africa Now».

Ants Tõnisson

•••

LAMB OF GOD

Ashes Of The Wake (Prosthetic)

Iidse idee kordussooritus, kindlasti mitte enam uus kogemus. Juba 90ndate algul lainetas deathmetal just sellise tooniga ja Napalm Deathi eeskujul leidus sellele suunale määratul hulgal järgijaid. Karmi võimukujutise laulustamine võetigi üles Ameerikas (põhiliselt lõunaosariikides) ja see kestab tänini. Kas siin on näha usulis-poliitilise ebarealismi propagandat või kriitikat, antud juhul ei selgu, sest keegi ei tea, millest need laulud räägivad. Neil on arutu lüüriline paneel, mis sobib hästi vokaaliefektide läbimängimiseks. Silme ette tuleb imidž teismeliseks jäänud, tanke vihikusse joonistavast rokkarist, kelle rinnale on tätoveeritud tuumapomm ja seljale Rooma paavst.

Jaak Rand

••

ROBBIE WILLIAMS

Greatest Hits (The In Good Company)

Nüüd on see lõpuks välja antud: kõik Robbie hitid ühel plaadil, lisaks üks viimaseid tabelikunne «Radio». Pärast oktoobrikuist ilmumist asus album sooritama meeletuid topihüppeid enamikus maailmajagudes. Paadunud Robbie-fännidel on tema albumid ja laivversioonid ammu olemas. Sedapuhku on Euroopas kogumikku promov Robbie läbilõike karjäärist teinud ise. Kellele meeldib slõugan «kõik ühest kohast» või kes tahab staari heliloominguga alles tutvust teha, sellele sobib album suurepäraselt. Fännidel võib see olemas olla, kuid ega nad millestki ilma ei jää, kui «Greatest Hitsi» ostmata jätavad.

Andri Maimets

•••

ERI ESITAJAD

Jazz In The House.

Box Set 4 (Kickin Music)

Phil Asheri koostatud albumid on nimetet sarjas ennegi ilmunud. Sofistikeerit rütmimuusika, suur hauss väikesele jatsule uitamiseks. Trendikamais kohvikuis käinud on ilmselt kõiki lugusid kuulnud. Kogumik kui maailmamissivõistlus – üks heli-ilmum ilusam kui teine, treenerite ja stilistide ja meikijate voolitud kunstiteos. Aga mida rohkem neid saab, seda rohkem tunduvad nad kõik ühte nägu Üksiti oleks neis rohkem elu kui kokku üles rivistatuna. Näide: Mondo Grosso «Star Suite» püüab tähelepanu Blaze’i meigi abil – aga selleta oli tal rohkem öelda, ja kui kaunilt veel

Berk Vaher

•••

ERI ARTISTID

Earth (Good Looking)

Maailmas on varsti rohkem LTJ Bukemi plaate (a) kui puid (b), sest a kasvab mühinal, b kasvab mühinal üha harvem – aga ma ei tahaks nilbelt valulikuks muutuda, sest Bukemi ja tema kamba musast õhkub positiivsust ja selle atmosfäärilise, jazzilise, funky drum’n’bass’i kogumiku point on tabada looduse olekuid muusikaliste meeleoluvirvenduste kaudu. Ka heli on loodus / saab looduseks (olgugi, et need arvutid on mängus, ehehehe). Lisaks Bukemile Bluba Lu Bulgaariast, Makoto Jaapanist, Hiina päritolu Nookie, The Halftones Itaaliast jne. Mitte ainult taustaks.

Valner Valme

••••

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0