Ühingu Loomade Nimel juhtfiguur Maaja Mäll on Tartu Ülikooli teise kursuse sotsioloogiatudeng. Praegu viibib akadeemilisel puhkusel, peab kodus kolme kassi ja kaht koera. Neiu on kindlameelne ja südi. Teab vastust igale küsimusele ja rööpast välja ajada ennast ei lase.

Samal teemal: Kes mässab kasti sees?

«Kui liha sööd, ei tähenda automaatselt, et toitud tervislikult,» väidab Maaja. «Minu poolõde elab Soomes ja on olnud 22 aastat taimetoitlane ning tema laps on olnud kogu elu taimetoitlane ja arst ütleb, et ta on väga hästi arenenud 5-aastane tüdruk.»

Pärisnahast kingi ja riideid neiu ka ei kanna. Kunstnahk peab tema sõnul hoopis kauem vastu kui karusnahk. Näiteks kiidab neiu, et ema 25 aastat tagasi ostetud kunstnahast mantel teenib tedagi siiamaani hästi. Ideaalne olekski Maaja arvates see, kui inimesed ostaksid rohkem vanu kasutatud kunstnahast riideid. Kui mõni loomakaitsja on siiski suutnud endale nahast kasuka osta, siis seda loomaõiguslased tal seljast ei rebi.

«Ma ei leia, et peaks mantli ära viskama, kui see juba ostetud on. Inimene ei ole ju sündinud loomakaitsjaks.» Seda aga, et keegi, kes juba nende ühingusse kuulub, kipuks näiteks nahast kinga jalga ajama, Maaja ei usu.

Tüdruk nõustub, et enamikul inimestel pole Eestis raha, et osta täiskarusnahast tooteid, kui see ei tekita nende ühingust tema arvates veel pseudoprobleemiga võitlejate punti. Kanda ei tohiks ka jänese sabatuttidega ehitud salli või karusnahast kraega jopet.

«Paljud arvavad, et see on ülejääk, aga tegelikult läheb uurimuste järgi umbes pool kogu maailma karusnaha toodangust detailide valmistamiseks,» pillub Maaja teadmisi. Kõikide loomakaitset puudutavate arvude, protsentide ja uurimustega laias maailmas on Maaja üllatavalt hästi kursis.

Nõrkade õiguste eest võitlemisega alustas neiu juba koolieas. Näiteks korraldas ta Tartu Descartes’i lütseumis õppides kolm aastat järjest korjandust kodutute koerte varjupaigale.

Ühiskonna vastu mässas ka.

«18-aastaselt olin punkar, isegi hari oli peas,» tunnistab ta. «Aga ma pole mitte kunagi olnud vägivaldne.»

Ühing Loomade Nimel tekkis selle aasta suvel. Erinevalt prussakovlasest pole tegu mitte pikaaegse sõpruskonna, vaid ühise eesmärgi nimel võitlejatega, kes said alguses kokku erinevates internetifoorumites. Siis tekkis idee ka väljaspool võrgumaailma kokku saada ja midagi reaalselt korda saata. Enamik loomaõiguslastest on tudengid, mõned ka abituriendid. Tuumikus on neli naist ja kuus meest.

Maaja kinnitab, et kindlasti kuuleme Loomade Nimel võitlejatest ka tulevikus. Kuigi ta ise vägivaldseid aktsioone, näiteks karusloomade vabastamist, ette ei võtaks, ei välista neiu, et seda võivad teha mõned radikaalsemad inimesed. Vastu ta sellele poleks.

«Kui näiteks keegi laseb tõesti rebased vabadusse ja see tekitab karusloomakasvatusele nii suurt kahju, et see tuleks kinni panna, siis ma ei mõistaks seda hukka, sest loomad saaksid ju nii ehk naa surma,» räägib Maaja.

Tüdruk loodab, et kunagi saab loomade õiguste eest võitlemine tema põhitööks ja kinnitab, et jaksu protestida jätkub tal surmani.

Kes?

Me oleme loomaõiguslased.

Kokku on meid umbes 10.

Mille nimel?

Loomade nimel. Tahame inimesed teadlikumaks muuta. Meie ülim eesmärk on, et inimesed liha tarbides mõtleksid, et kust see tuli ja kelle elu hinnaga. Mulle ei meeldi kodus niisama istuda ja mõtelda sellest, milline maailm peaks olema.

Mis maailmas tänu teile paremaks läinud on?

Arvan, et inimesed on pärast paraadi teadlikumad. Mitmed inimesed möödusid ja liitusid meiega. Täiesti võõrad inimesed. Ja kõigile soovijatele jagasime lendlehti.