Revolutsionäär, sotsialist, rahvuslane ja Tööerakonna esimees. Läbirääkija, reaalpoliitik ning rahvatribuun. Advokaat, ajakirjanik, linnavolinik, kohtuminister ning asepeaminister. 29 aastat kestnud elu kõrghetkel oli Jüri Vilms mees, kes võis oponeerida kellele tahes. Kui asi seda nõudis, hakkas ta turja ka Pätsile ning Tõnissonile endale. Pärnu punane agitaator «Pärnu punane agitaator» pealkirjastab tabavalt Soome ajaloolane Seppo Zetterberg peatüki Vilmsi tegevusest Pärnu Poeglaste gümnaasiumi päevil. Olgugi et kõigest 16-aastane, oli Vilms üks aktiivsemaid 1905. aasta revolutsiooni ideede levitajaid Pärnus. Vilms oli küll sotsialist, kes töötas kaasa Vene revolutsioonile, kuid teritas julgelt hambaid nii kohalike kui ka Peterburi enamlaste peal. Poliitilise karjääri arenedes kujunes Vilmsist rahvuslane, kes jäi oma vaatelt siiski pahempoolseks. Tema loodud Tööerakond saavutas märkimisväärse populaarsuse, mis kestis veel aastaid pärast Vilmsi kadumist. 1917. aastal valis eesti rahvas Vilmsi ühena kuuest meie saadikust Vene Asutava Kogu liikmeks.
Vilmsi tööd Eesti Vabariigi nimel, mille eest teda võiks tõsta ühele pulgale Pätsi ja Tõnissoniga, kui mitte kõrgemalegi, on raske üle hinnata. Kaasaegsete hinnangul oli Vilmsil lisaks vaimustavatele oraatoriomadustele reaalpoliitiku vaist ja käekiri. Ta kõneles hulkadele, kirjutas massidele, kuid oli tugev ka poliitiliste aktsioonide korraldamisel.
Reaalpoliitikuna oli ta valmis kompromissideks oma aadete piires. Kui Päts loobus 1918. aasta märtsis ette võtmast riskiderohket reisi, et äsja väljakuulutatud Eesti Wabariigile välisriikide seast tunnustust leida, oli Vilms vabatahtlikuna nõus ohtliku, kuid hädavajaliku reisi enda peale võtma. Nii sai julge pealehakkamine ning alatine valmisolek talle omamoodi saatuslikuks.
Kuuludes Tallinna autonomistide ringkonda, oli tal oluline roll Eestile sisulise autonoomia väljanõutamisel Vene Ajutiselt Valitsuselt. Täielikult on Vilmsi teene Eesti polkudele Petrogradis eluõiguse saavutamine. Tollane Vene sõjaminister ja hilisem peaminister Aleksandr Fjodorovitš Kerenski, kellega Vilms oli tuttav juba varasemast ajast, muutis oma esialgset otsust ning andis pärast Vilmsi korduvat pealekäimist loa Eesti 1. jalaväepolk formeerida. Hukkamise müüt Kui võtta tõsiselt Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi uurimustööd Vilmsi surmast (kusjuures ei ole põhjust seda mitte tõsiselt võtta), siis ei saa me üldse rääkida meie kangelase mahalaskmisest Helsingis 13. aprillil 1918, mis oli Eesti Wabariigi ametlik tõde. Tagasihoidliku ja objektiivse ajaloolasena annab Zetterberg teoses põhjaliku ülevaate oma uurimustööst, kuid järelduse jätab lugeja enda teha. Lugenud läbi Zetterbergi, tunduvad järgmised konstrueeritud väited nagu «Vilms kukkus Soome lahel jääprakku», «Vilms ja kaaslased sattusid röövimise ohvriks» või «Vilms tabati jääl ning eskorditi Peterburi» vähemalt sama tõenäolised kui ajalooraamatuisse jõudnud ametlik tõde tema hukkamisest.
Nii on Zetterberg purustanud Vilmsi hukkamise müüdi ning viinud meid teadmisele, et me ei tea Vilmsi kadumisest ja hukkumisest tegelikult suurt midagi. Et ta aga millalgi 1918. aastal hukkus, on samas siiski üpris tõenäoline, sest küllap juba oleks Vilms elavana leidnud võimaluse kaasvõitlejatele endast märku anda.
Ajaloolise müüdi (Vilmsi hukkamine sakslaste poolt) purunemine on Zetterbergi uurimuse virtuaalne tulem. Hoopis reaalsemana tekkib küsimus, kes on Vilmsi pähe maetud Pilistvere surnuaiale. Kas mõni juhuslik bolševik, kelle innustunud Eesti valitsuse esindajad Soomest 1920. aasta detsembris kaasa tõid? Maetu DNA võrdlemine Vilmsi sugulaste omaga võiks sedagi küsimust selgitada. Et mälestus ei tuhmuks «Jüri Vilms ei ole surnud, vaid elab edasi eesti rahva südames aegade lõpuni.» (EW riigitegelane Ants Piip 1928. aastal). Kadriorust leiame J. Vilmsi nimelise tänava. Pärnu Kuninga Tänava põhikooli (kunagine Pärnu Poeglaste gümnaasium) ehib Vilmsi pronksbüst, Pärnu maantee 10 asuvale majale Tallinnas, kus Vilms aastatel 1915–1918 elas, on paigaldatud mälestustahvel. Tänamist väärt on kõik need inimesed, kes on aidanud Jüri Vilmsi mälestust säilitada.
Tuleval kevadel möödub 90 aastat Jüri Vilmsi kadumisest ning 2009. aasta märtsis 120 aastat EW rajaja sünnist. Kuidas neid tähtpäevi tähistada? Rahvusvaheline konverents järgmisel aastal poleks paha mõte. Mõne arvamuse järgi võiks 1000-kroonist rahatähte (kui selline peaks enne eurot meie rahakottidesse jõudma) kaunistada just Jüri Vilmsi kui «äärmiselt väljapaistva mehe» portree. Vilmsi infokeskus (internetisait) ootab ülespanemist. Riigiarhiivis leidub väärtuslikku materjali Vilmsi mälestuse komiteelt, mis koguti Aleksander Looringu eestvedamisel Eesti Wabariigi aastatel – need materjalid ei tohiks samuti jääda ainult arhiivi raskete uste taha. 120. sünniaastapäevaks on Tallinna linn võtnud plaani püstitada Vilmsile pealinnas väärikas mälestusmärk.
|
