Postimehes 14. oktoobril ilmunud arvamusloos kirjeldab Triin Oppi juba Euroopasse jõudnud immigrantidest rääkides, kuidas öösiti prügi ning uriini järele haisevatel Brüsseli kõrvaltänavatel tülitavad möödakäijat araabia päritolu mehed ja eemal räuskavad aafrika juurtega noored. Kohalik elanik olla sel ajal oma turvaliseks mõeldud koduseinte vahel. Kirjeldus riivab silma, sest on ülekohtune ja asjatult halvustav. Kindlasti pole nende seas vaid araablased ja aafriklased, kes öösiti Euroopa suurlinnade tänavatele valguvad ning kelle ees kõhe hakkab. Igaüks on meist ehmatanud ka hilisõhtul tühjas prügikonteineris turniva kassi peale. Kujutlusvõime viljad Mitte et me kasse kardaks, vaid meie kujutlusvõime on sinna pannud varitsema narkomaani, kes meid kohe-kohe paljaks röövib ja kasutatud süstlaga veel pealekauba ka HIV-positiivseks torkab. Pimedus lihtsalt süvendab hirmu ja hirmul on suured silmad. Õhutada aga seda just välismaalaste ees on mõtlematu. Kui aga Oppi kirjeldust võtta metafoorina, kus öö tähistab sisserändajate nähtamatust, kõrvaltänavad nende isoleeritust ning pimedus nende tegevuste päevavalguse kartust, siis küünib ta üsna lähedale tegelikule olukorrale Euroopa linnades. Kuigi selline situatsioon pole sisserändajate enda valitud, vaid põliselanike poolt neile peale sunnitud. Esiteks on suur viga siduda kriminaalsust immigratsiooniga, sest peale selle, et sel puudub loogiline alus – pätte ja vargaid leidub iga riigi kodanike seas, ka Eestis, alustades koristajatest ning lõpetades poliitikutega –, teeb see karuteene meie enda elukeskkonna mugavusele. Päevavalgust kartvad tegevused kuuluvad siiski ainult osa paberiteta immigrantide eluolu juurde, kes on sattunud nõiaringi: elamisloata sind lepinguga tööle ei võeta, ent elamisloa saad siis, kui sul tööleping taskus. Töötute ja näljastena on nad kerge saak maffiatele, kes rakendavad neid tühiste eurode eest müüma piraatkaupu, narkootikume ja tegema jumal teab mida. See pole muidugi seaduserikkumiseks vabandus, ent toimuva tagamaid selgitab ikka. Ebaseaduslik riigis viibimine pole mitte vabatahtlik eelistus, vaid sunnitud olukord, millest pääsemiseks peab immigrandil olema väga palju õnne: kohtumaks abivalmis inimestega ning sattumaks õigel ajal õigesse kohta. Illegaalid on aga siiski vähemus. Nähtamatu klaaslagi Enamus ehk seaduslikud immigrandid on need, keda poliitikud vanasse ja rikkasse Euroopasse abistajatena ootavad, kelle peale vaadatavat soosivalt ning kellele on integreerumiseks kõik uksed valla. Ometi teevad hinnatud sisserändajad üldjuhul lihttöid, teenivad vähe ega saa endale paremat elamispinda lubada kui eeslinnakute paneelmajades. Kuigi neil on pealtnäha samasugused õigused ja kohustused nagu kohalikul, ripub ka nende kohal – eriti kui ollakse teisest rassist või teise usu kummardaja – ikka veel nähtamatu «klaaslagi». Termin tuleb soolise võrdõiguslikkuse temaatikast ja kirjeldab ülempiiri, mida ametlikult pole olemas, sest oleks põhiseaduse vastane, ent mis ometi takistab naisi karjääriredelil teatud pulgale jõudnutena edasi tõusta. Juriidiliselt on kõik korras, ent praktikas on asi teine. Ja siis kurdab Euroopa Liit, et immigrandid ei sulandu ühiskonda, tee või tina, et nad eelistavad eralduda ning tegutseda omaette. Triin Oppi arvab, et tundliku probleemi lahendamiseks tuleks tagaselja otsustamise asemel küsida arvamust sisserändajatelt endilt, kuidas neid ühiskonda tuua. Kas aga kohalik elanik tahab seda kuulda, ja kui tahab, siis kas ta võtab seda tõsiselt, et situatsioon muutuks? Sest teate, mida ütleb sisserändaja, kui talt teema kohta aru pärida? Tema ütleb, et ta on siin võõras. Ja et ta jääbki a l a t i võõraks, sest kohalikud elanikud ei lase tal seda mitte kunagi unustada. Mitte et nemad siia tulles tunneksid end nii väga kehvemate ja alamatena, vaid meie paneme neid end sellistena tundma. Oleme loonud lausa negatiivse alatooniga, odavat tööjõudu tähistava sotsiaalse klassi, et nende marginaalseisundit kinnistada. Võimatu on tahta sulanduda ühiskonda, kes peab sind alamaks ja kes sind tegelikult enda sekka ei taha. Isegi siis, kui küürid nende tänavaid ja peldikuid, ehitad 15-tunniste tööpäevade jooksul neile uusi euroremondiga kortereid, tõstes riigimajanduse kasvuprotsendi pilvedesse ja sünnitad neile riburada pidi tulevasi maksumaksjaid, et heaoluühiskonnal kuldne pensionipõlv nägemata ei jääks. Selline väljatõrjutuse tunne aga saadab neid põlvkond põlvkonna järel, sest meie suhtumine neisse ei muutu ka aastakümnete möödudes. Pigem halveneb, nähes Euroopas lokkavat ultra-parempoolsust ja natsionalistide loomalikke demonstratsioone. Õppida elama koos Mida teha? Vanale koerale uusi trikke ei õpeta, seega on meie lootuseks lapsed. Õpetada ühises klassiruumis immigrantide ja kohalike lastele nende lähiümbruses eksisteerivate erinevuste normaalsust ja austamisväärsust. Täieliku integreerumise, segunemise, ühtse halli massi saavutamise utoopia asemel on hoopis tähtsam õppida kõrvuti, koos elama. Harjumuse puudumise tõttu pole see muidugi sugugi kerge, aga on hädavajalik, sest immigrante on siin juba üle 40 miljoni ja nende vool ei lakka enne, kui nende päritolumaad saavad jalad alla. Ent niikaua kuni meie endiselt arvame ja õpetame seda ka oma järeltulijatele, et asume kõrgemal lihtsalt seepärast, et oleme valged, lipsustatud ja ülikonnas eurooplased, käriseb kahe maailma vaheline kuristik ilmatuma suureks. Ja kui me ei proovi seda kaugenemist peatada nüüd – ehitada ühendavat silda, muuta oma suhtumisega käega katsutav vaenulikkus koostööks –, siis ükskord see kõik plahvatab ning värvilise, eduka viljaaja asemel istume mustaks söestunud surnuaial. |
kõik galeriid
