Ei olnud tegu nagu millegi geniaalsega, kindlasti aga mitte ka millegi nõrgaga. Näinud ära aga ka ülejäänud lavastused, tõusis «Oidipus» siinkirjutaja jaoks üheks põnevamaks teatrikogemuseks sellelt festivalilt.

Just visuaalselt põnevaimaks, sest suur rõhk oli lavakujundusel ning näitlejate üliekspressiivsusel.

Samal teemal: Kuldse Maski aukülaline Lev Dodin: mu tudengite vanemad on stalinistid (5)

Kuigi nii kivisust ja liivasust rõhutav lavakujundus kui ka näitlejate kreekalik välimus ning olemus tuletasid permanentselt meelde kõne all olevaid antiikaegseid sündmusi, polnud tegu siiski pelgalt kivistunud teksti lihtsalt ettekandmisega.

N-ö võõristust pakkus ikka ja jälle tänapäevase tantsumuusika saatel (pseudo)erootilisi tantsunumbreid pakkuv kolmik. Kahtlemata oli üks lavastuse eesmärke mängida klassikat, rütmiline kõne ning sügavad (kohati vast isegi õõnsad) stseenid leidsid aset.

Siiski tundub, et see õuduslugu oligi valitud just selleks, et seda töödelda ning nüüdisajastada-parodiseerida. Ja laias laastus tehti seda maitsekalt ning noortepäraselt üleskrutitud tempoga.

Kui nüüd lavastuse eespool mainitud kontekst kõrvale jätta (et kui sellise «Oidipuse» nägemine poleks olnud väärt ühekordne kogemus jne), siis peaks kohe mõtlema, et kas pigem vaadata parema meelega sellist «kuuma» ja mänglevat ihuteatrit või mõnda sisutihedat ja sisuga mõjuvat lavategevust. Valiksin (teatri)mängleva sisuteatri.

Festivalietendus

Sophokles «Kuningas Oidipus»

Lavastaja Andrei Prikotenko Mängivad Ksenia Rappoport, Tarass Bibitš, Igor Botvin

Teatri Liteinõil stuudio, Sankt-Peterburg

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0