Venemaa vägagi tunnustatud lavastaja Lev Dodin (vasakul) ja Eesti lavastaja-kriitik-poliitik-teatrikorüfee Jaak Allik kohtusid üle aastate festivali avamisel Tallinna raekojas. Peeter Langovits

Te imestate, kuidas saab ühte lavastust 20 aastat elus hoida. Aga see pole kunagi olnud eesmärgiks omaette. Elus saab hoida vaid elusat. Surnult sündinut elus hoida ei saa.

Lavastused on erinevad – mõned neist on lihtsalt lavale seatud, mõned aga sünnitatud. Ka minul on juhtunud mõlemat.

Samal teemal: Provintsist ilma provintsi mekita Ihulik vaatemäng Vanast Kreekast Inimese olemine

Lavastuse sünd ja surm

On juhtunud sedagi, et töö on pooleli jäänud, sest surnult sündinud lavastust pole mõtet ilmale tuua. Kui mõni asi lavastuses ei õnnestu, siis ei maksa seda varjata, sama asi võib aasta pärast välja tulla.

Kõige halvem teatris on see, kui mõni asi on halb, aga kõik seda kiidavad ja teevad näo, et see on hea. Sest see kaotab kriteeriumid ja rikub maitse. Heades lavastuses on alati peidus rohkem, kui ühel õhtul näha on. Kui lavastuses on varu, mis hiljem realiseerub, siis tasub seda elus hoida

Ma vihkan esietendusi, sest publik ja kriitika sööstab seal vastsündinu kallale. Aga minu lavastus «Sortsid» (Dostojevski romaani alusel) sündis alles kaks aastat pärast esietendust.

Enam kui aasta ei suutnud ma seda etendust vaadata, sest sattusin meeleheitesse seal realiseerimata jäänud võimaluste pärast. Näitlejad said vabalt, ilma minu vahelesegamiseta areneda ja see tuli asjale kasuks

Näitlejate mängu mõjutavad muide oluliselt ka nende järgmised tööd. Uus osa võib veel mitte õnnestuda, kuid vanad rollid hakkavad muutuma ja paranema.

See on üks repertuaariteatri suuri väärtusi, et mitte ainult eelmine ei mõjuta järgmist, vaid ka vastupidi.

Loomulikult aitavad lavastust elus hoida ka n-ö tehnoloogilised vahendid. Mina ja assistendid jälgime pidevalt etendusi ja teeme märkusi. Igasuguseid apse tuleb kohe märgata, neile reageerida ja teha seda nii, et kogu kollektiiv seda näeks, muidu hävitavad ka väikesed kõrvalekalded lavastuse. Külalisetenduste puhul teeme alati proove, Tallinnas kestis meie proov 10 tundi.

Tegelikult on ju iga etendus esietendus, sest publik on ju alati uus, seda enam aga on esietendus etendus mõnes välisriigis. Nii me asja nimetasimegi: «Vendade ja õdede» esietendus Tallinnas. Esietendus nõuab aga esietendustunnet ja selleks mobiliseerumist.

Näitlejad seriaalis

Hea lavastuse repertuaarist kadumine on meil olnud tavaliselt seotud mõne näitleja lahkumisega. Minu jaoks on psühholoogiliselt väga raske uue näitleja etendusse n-ö sisseviimine, sest see tähendab tegelikult ju uut sünnitust.

Muidugi võib kaduda ka lavastuse kooskõla muutuva ajaga ning oma rolli mängib ka näitlejate füsioloogiline vananemine.

Näitleja elukutse on paradoksaalne. Ta võib just oma elukutse tõttu muutuda kõige tundetumaks elukaks, aga tema elukutse professionalism nõuab just vastupidist. Just tundlikkus ongi näitleja professionaalsuse aluseks ja kui see kaduma läheb, siis muutub näitleja monstrumiks.

See tähendab, et ta ei oska peale teesklemise mitte midagi. Me näeme palju väga kuulsaid näitlejaid, kes ei oska enam inimese moodi tunda ja ei suuda seepärast neid tundeid ka laval kujutada.

Minu jaoks ei sõltu muide näitleja professionaalsus tema mängimise sagedusest. Parem vähem, aga paremini. Ma tean juhtumeid, kus näitleja on olnud enam kui aasta tööta ja siis näidanud end äkki hoopiski uuel tasemel, ta on tundlikkuse tagasi saanud.

Mulle meenub Efrose imestus näitlejate üle, kes vaatavad lavalemineku ootel televiisorist hokit, ja tema unistus, et kunagi hakkavad hokimängijad poordi ääres teatrit vaatama.

Praegu on väga teravaks probleemiks muutunud repertuaariteatri näitlejate osalemine teleseriaalides ja nn projektlavastustes. Meie püüame oma teatris maksta näitlejaile paremini, kuid loomulikult ei jätku sellest elamiseks.

Hull pole aga mitte see, kui näitlejad teevad lisateenistuseks kõrvaltööd, vaid hull on see, kui sealset «edu» hakatakse tõsiselt võtma ning pidama millekski muuks kui rahategemiseks.

Kollane ajakirjandus ju kogu aeg kiidab kõikvõimalikke seriaale, muusikale ja muud šõubisnist. Näitlejaid hakatakse sildistama, näiteks kuulutatakse, et näitlejanna N kuulub kümne kõige seksikama näitleja hulka.

Ma saan aru, kui keegi kuulub kümne kõige seksikama prostituudi hulka, kuid mis asi on «seksikas näitleja»? Hakates seda tõsiselt võtma, muutubki näitleja prostituudiks.

Üks põhjus, miks teater muutub praegu halvemaks, on selles, et väga suurte rahade abil tõmmatakse andekad inimesed mujale – šõubisnisesse, kus isiksused paratamatult nivelleeruvad ja muutuvad ilmetuks. Praegu teatrikunsti ei väärtustata.

Ma loodan, et tuleb aeg, kus massikultuur muutub odavaks ja individuaalne muutub taas kalliks. Hinda läheb ehk see, mida ei saa iga päev ekraanilt näha, vaid mida saab ainult täna ja siin saalis näha.

Siis tekib uus Stanislavski ja uus Kunstiteater.

Ma arvan, et halb ei ole ohtlik, kui teatakse, et see on halb. Halb on ohtlik, kui teda heaks hakatakse pidama, ja siin on suur süü kultuurikriitikutel.

Ma mõistan, et millestki peab ju kirjutama ja alati on halba olnud rohkem kui head, kuid seepärast ei tohi kriteeriume unustada ja hakata halvast kirjutama kui heast...

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33