Ülle Kalviku kasutütar Pirjo Laissaar (keskel) on 11-aastasele Hanna-Brittale hea ja lähedane vanem õde. Foto: Marina Puškar

Tallinnas elav psühholoog Ülle Kalvik on olnud 16-aastase Pirjo Laissaare kasuema juba viisteist aastat. «Võtsin ta enda juurde üheksakuuselt, sest mulle ei mahtunud hinge, et nii väike laps oli jäetud hooleta,» meenutas naine.

Tüdruku isa lapse vastu huvi ei tundnud, ema lamas halvatuna pikalt haiglas ja pärast tema surma vormistaski Kalvik ennast ametlikult Pirjo kasuemaks.

Samal teemal: Koduta lapsed

Seaduse silmis on Kalvik tegelikult küll hooldusvanem, sest ta pole tüdrukut lapsendanud, mida kasuemaks olemine nõuab.

«Tol ajal oli see väga uus asi ja algus oli väga raske,» tunnistas Kalvik. Ühelt poolt kohtas ta ümbritsevate mõistmatust, milleks võtta endale nuhtluseks võõras laps. Lisaks ilmnes lapsel luustikuhäire, mis nõudis pidevat tegelemist ja tol ajal raskesti kättesaadavate ravivõimaluste otsimist. Seda kõike tüdrukust aasta vanema poja ja hiljem perre sündinud tütre kõrvalt.

Ilus ja tubli tüdruk

Nüüd, aastaid hiljem on Kalvik rahul, et Pirjost on kasvanud ilus ja tubli tüdruk, kelle puuet väliselt märgata ei ole.

«Et ma ei ole Pirjo pärisema, said lapsed teada lasteaiaealistena. Poeg nuttis mitu päeva, aga Pirjo ise võttis asja rahulikult ja kutsub mind siiani emmeks. Kui küsisin temalt nüüd, mida ta teeks, kui saaks praegu teada, et ma ei ole tema ema, vastas ta pikemalt mõtlemata, et jookseks kohe minema,» ütles Kalvik.

Kui enamikus Euroopa riikides on hoolduspere lepingud lühiajalised, siis Eestis reeglina pikaajalised, sest enamik lapsi ei lähe kunagi oma pere juurde tagasi.

«Kui laps on kord juba oma bioloogilise pere juurest ära võetud, siis selle perega enam keegi edasi ei tegele. Meil ei ole isegi niipalju toetavaid teenuseid, et aidata peresid, kes toime ei tule, aga kust lapsi ei ole veel ära võetud,» nentis Lastekaitse Liidu projektijuht Marika Ratnik.

Ratnik on veendunud, et lastekodu peaks olema viimane koht, kuhu laps satub. Ning suur osa neist rohkem kui pooleteisest tuhandest lastekodukasvandikust peaks kasvama kui mitte oma vanematekodus, siis vähemalt hooldusperes.

Põhjus, miks see Eestis siiski nii pole, seisneb Ratniku hinnangul ühest küljest inimeste väheses teadlikkuses, kuid ka mitmetes hooldusperesid ja kasulapsi puudutavates, seni lahenduseta rahalistes ja hingelistes probleemides.

Psühholoogide abi

Ratniku hinnangul vajab hoolduspere eeskätt senisest suuremat toetust psühholoogilise abi näol. Praegu on hoolduspereks soovijatele ette nähtud ühekordne tasuta PRIDE koolitus, millest Ratniku sõnul kindlasti ei piisa.

«Kuna hilisemat jätkukoolitust ning tasuta ja kiiret nõustamisvõimalust pole, siis juhtubki, et kui kasulastega tekivad probleemid, hooldusleping lõpetatakse ja laps läheb edasi, kas järgmisesse perre või lastekodusse,» rääkis Ratnik. Ta nentis, et on juhtumeid, kus laps on juba kolmandas või neljandas peres. Mullu vahetas hooldusperet 14 last ja 60 last sattus tagasi lastekodusse.

Ehkki hoolduspereks saada pole asjaajamise poolest keeruline, on kasuperede liidu juhatuse liikme Ly Sova sõnul hooldusvanemate read hõredad. «Viljandis oli koolitusele tahtjaid viie-kuue grupi jagu, aga uusi kasuvanemaid me juurde ei saanudki,» nentis ta.

Esialgsetel andmetel on tänavu üle Eesti PRIDE koolitusel osalenud 132 inimest. Statistikat, kui palju koolituse läbinutest hoolduspereks hakkab, sotsiaalministeeriumil ei ole.

«Koolituse negatiivne tulemus ei pruugi tegelikult negatiivne olla,» märkis ministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Monika Luik. «Kui pere jõuab koolituse käigus arusaamisele, et ta ei ole valmis kasulast võtma, on see parem tulemus kui see, et paigutame lapse peresse, kust ta mõne aja pärast uue psühholoogilise traumaga lahkuma peab.»

Ly Sova tõdes, et mitmed koolituse järel vanemateta lapse võtmise mõttest loobunud põhjendasid seda hirmuga temaga kaasnevate probleemide pärast. Aastaid lasteaiaõpetajana töötanud Sovast endast sai hooldusvanem neli ja pool aastat tagasi, mil ta läks kasuperede ühingu liikmena vaatama kuueaastast poissi.

«Läks aga nii, et poiss pakkis kohe oma asjad kokku ja ütles: tädi, ma tulen sinuga,» meenutas Sova. Kuna tema enda lapsed olid juba suured ja ruumi kodus piisavalt, otsustaski Sova alkohoolikust isa poolt lasteaeda unustatud ja sealt turvakoju sattunud poisi enda juurde võtta. «Mõte kasulaps võtta oli mul juba varem ning võimalik, et lõpliku tõuke andis see, et mul endal ei olnud vanemaid,» põhjendas Sova.

Toonast otsust pole ta enda kinnitusel kahetsenud. «Edasiminek on silmaga märgatav, alguses oli meil mitu aastat probleeme allapissimisega ja tikitamisega (närvitõmblustega – toim). Nendest muredest oleme nüüd vabad ja koolis on ta nelja-viieline,» on Sova rahul.

Samas tunnistas ta, et nii kergelt ta siiski ei pääsenud, sest kasupojal on koolis tõsised probleemid käitumisega, millega õpetajad toime ei tule.

Kasuperede liidu tegevjuhi Andres Siplase sõnul ei ole kasulaste arvu suurendamine eesmärk omaette, sest olukorra paranemisest annaks pigem märku lastekodu- ja tänavalaste hulga vähenemine.

Siis on põhjust järeldada, et üha rohkem lapsi elab oma vanematega. Paraku see nii ei ole, sest vanemliku hoolitsuseta laste arv on püsinud aastaid üsna ühesugune, hooldusperesid ja kasulapsi on aga jäänud vähemaks.

Aasta alguses oli Eestis hooldusperedes 971 last ja laste hoolekandeasutustes 1549 last. Eelmise aasta jooksul käis hooldusperedest läbi 1416 last.

«Osa nendest paigutustest ehk olidki planeeritud lühiajalistena, aga kindlasti oli siin ka suur osa selliseid lahkuminemisi, mis olid valusad, sest pered ei teadvusta tihti, mida tähendab probleemse lapse võtmine,» sõnas Siplane.

Siplane märkis, et enamasti tahetakse perre võtta eelkooliealiseid terveid lapsi, tegelikult on aga enamik lapsi pigem üle kümne aasta vanad ja pärit raske taustaga peredest.

Neid on pikka aega kas vääriti koheldud või on nad koolis istuma jäänud.

Väike toetus

Siplase sõnul on enamik hooldusperede probleeme aastaid lahenduseta. Hooldusperele kuus makstav toetus on mitmendat aastat 900 krooni. Võrdluseks – lastekodulapse pearaha on 5900 krooni. «Kui vaadata, mis töövihikud ja huviringid maksavad, tähendab, et hoolduspered maksavad lapse kasvatamisele peale,» tõdes Siplane.

Näiteks Norras ulatub igakuine toetus hooldusperele ümberarvutatult ligi 20 000 Eesti kroonini.

«Sama oluline probleem on see, et lastekodulapsed saavad riigilt elluastumistoetust, hoolduslapsed mitte, mis on signaal sellest, et riigile ei lähe nad eriti korda. Lastekodulapsed elavad riigi kulul, juhul kui nad õpivad, kuni 24-aastaseks saamiseni, hooldusperre võetud lapsed saavad toetust kuni selle kooliaasta lõpuni, mil nad 19 saavad, ja riiklik toetus ülikoolis õppivatele kasulastele on helge unistus,» loetles Siplane.

Luige sõnul kavandab sotsiaalministeerium hoolduspere toetuse tõstmist praeguselt 900 kroonilt kuus 1500-le ülejärgmisel aastal.

«Kindlasti on peresid, kes kaaluks tõsisemalt lapse oma perre võtmist, kui toetussumma oleks suurem. Teiselt poolt on aga nimetatud toetus piisavalt suur selleks, et vaesemates maapiirkondades olla motiveerivaks jõuks. Seda me aga kindlasti ei taha, et lapsi võetaks perre eesmärgiga raha teenida,» sõnas sotsiaalministeeriumi nõunik Monika Luik.

Ta lisas, et kavas on ka seadusemuudatus, mille järgi on hooldusperedel võimalik võrdsustuda praeguse üheperelastekoduga ning hakata töö eest palka saama.

Ministeeriumi teatel alustatakse 2006. aastast ka jätkukoolituse pakkumist hooldusperedele, kus kasulaps on vähemalt aasta elanud, ning suurendatakse lastekaitsetöötajate arvu.

Kas teate?

Mis on hoolduspere?

• Erinevalt kasuperest ei nõua hoolduspereks hakkamine lapse vanematelt vanemlike õiguste äravõtmist.

• Perekonnas hooldaja ei ole lapse seaduslik esindaja, mistõttu tal puudub õigus teha lapse isiklike või varaliste õiguste ja huvide kohta otsuseid, need teeb kohalik omavalitsus.

• Hooldajaks võib olla ka üksikisik.

• Perekonnas hooldamine on lühi- või pikaajaline (tavaliselt tehakse 1-aastased perekonnas hooldamise lepingud, mida võib pikendada)

Allikas: rahvastikuministri büroo

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43