Oma raamatutes näitab Paju lugejatele hämmastamapanevat oskust loodust märgata ja tunnetada. Lugusid loodusest pikib ta pidevalt ka oma kiire jutu vahele. Näiteks kuidas kord tuli kitsekene ta maja juurde ning lubas end imetleda vaid paarikümne meetri kauguselt ja hakkas ärajooksmise asemel end hoopis sügama.

Või kuidas ta tunneb soos käies kümne meetri pealt ära, et eemal on rästik. Või kuidas ta õuele tuli nastik ja tahtis põõsasse roomata, ent kui naine palus tal maja juurest eemale minna, ajas uss ennast püsti, vaatas teda hetke ja roomas eemale ega ole tagasi tulnud. Või kuidas kotkad talle oma poegi käivad näitamas. Või kuidas ta intervjuule sõites nägi külavaheteelt õhku tõusmas suurt kotkast, kes saatis naist mitusada meetrit, lendas otse auto ees ja kerkis siis puuokstele uudistama.

«Päevast päeva avaneb uskumatult palju elu avardavat ja kaunist teiste elusolenditega, taimede, loomade, lindudega suheldes. Minu jaoks on loodus ammendamatu elav energia, kõigutamatu tasakaal ja hingeline rahu,» ütleb Paju ja lisab, et selline loodustundlikkus on tekkinud aastaid looduse keskel ja selle rütmis elades. Ja et oskus loodust tunnetada ja märgata näitab hinge rikkust.

Loodusega kooskõlas elamist on ta püüdnud teistele õpetada terve oma elu jooksul. «Mulle on kõige olulisem eesmärk, et inimesed avastaksid, kui palju on neis enestes ja nende ümber looduses head energiat. Kui inimene satub selle tähtsaima, oma elu kullasoone peale, siis hakatakse mõistma oma elu energia tähendust. Kui jõutakse äratundmiseni, kuidas ja kuhu keskendunud huviga oma eluenergiat suunata, siis ollakse terved, tegusad ja nii saab lubada endale väga palju. Siis ei kulutata enam jõudu asjadele, mis tühjendavad meie elu, vähendavad meie aktiivsust ja tagatipuks teevad meid haigeks,» ütleb ta.

Rippus põrsaga õunapuu otsas

Seda, et me kõik peaksime loodusega kooskõlas elama, kuna oleme ise sellest üks osa, ei pea aga tänapäeval enam paljud oluliseks. Ikka ülistatakse maist vara ja püüeldakse naabrist paremaks, edukamaks, jõukamaks. «Loodusest kaugenemise põhjus on ilmselt selles ülemaailmses nii-öelda progressis, millest on silmatorkavalt saanud inimkonna tarbijaliku ego rahuldamine teiste elusolendite arvel,» ütleb Paju. «Asjad, raha, materialism on puhas massipsühhoos, mida majanduslike hoobadega oskuslikult krutitakse. Kuid eestlane on oma olemuselt skeptiline, sisukust otsiv olend, usun, et tervem osa rahvast saab sellest peagi üle, märgid juba näitavad seda.»

Paju ise jõudis looduslähedase elustiilini juba üsna varakult – oma elu esimesed kolm ja pool aastat elas ta maal, olles väga elav laps, suur maadeavastaja ja seikleja. Et tüdrukut veidigi paigal hoida, meisterdati talle traksid ja pandi paraja nööri otsa õunapuu külge. Et plikatirtsul igav ei oleks, pandi talle teise õunapuu külge seltsiliseks põrsas. Nii nad siis seal kahekesi suhtlesidki. «Eks mu esimesed avastused, liblikad, sitikad, puude ja põõsaste lehtede põnevad mustrid ja huvi nende vastu pärinevad sealt. Ka praegu, kui satun istuma õunapuu alla, haarab mind suur rahu,» heldib ta.

Nii leiabki ta, et lastele tuleks juba väikesest peale sihiteadlikult õpetada, et kõik, kes meid looduses ümbritsevad, on elus ja neid tuleks samuti hoida, nagu hoiame neid, kes meile armsad. Kui aga vanematel ei ole selleks aega ja laps istub kogu aja teleri ees või arvuti taga, jäävad mingid asjad tema hinges puutumata.

Huvi taimede vastu pärineb naisel kodust. Ta emal olid haruldaselt head rohelised sõrmed ja väike korter oli toataimi täis. Paju kümnendal sünnipäeval avas suur rooshibisk mitukümmend õit. Kui tüdruk küsis, kuidas lill teadis, vastas ema, et oli taimele sosistanud, et tehku väikesele tüdrukule rõõmu.

Teadmistele taimeriigist sai loodusravitseja põhja arstiks õppimise ajal, mil ta töötas vaimustunult molekulaarbioloogia ringis, jätkas biokeemia õpetamist üliõpilastele ja õppis pidevalt ise juurde. Otseselt taimedega tegelema hakkas naine aga Käärikul, kus ta suvisel ajal laagriarstina töötas. Lisaks traumatoloogi ja füsioterapeudi tööle oli ta kohustatud hoolitsema ka laagri toidulaua eest ja nii ta süveneski korralikult toitumise põhialustesse. Kõik edasine on tulnud aga koos praktilise arstitööga.

Haigused tulevad stressist

Kuigi looduskaugetele inimestele võib tunduda, et loodusravi kujutab endast vaid ravimteede joomist, ei ole see Paju selgitusel sugugi nii. Loodusravi tähendab hoopis loomulikke ravivõtteid tervise tugevdamiseks ja taastamiseks – elustiil, igapäevane tervislik toit, veeprotseduurid, liikumine, ravimtaimed, dekoratiivteraapia, massaaž, ka muusika, kunst, kirjandus, palve, pihtimus. Loodusravitsejana ei ütle Paju sugugi, et tavameditsiini pole vaja. «Me ei jõua tavameditsiinita kuhugi, tavameditsiin ja loodusravi täiendavad teineteist. Tavameditsiin ründab väga mõjusate vahenditega haiguskollet, loodusravi ülesanne on tugevdada inimese energeetikat, korrastada ainevahetust, muuta passiivne haige inimene aktiivseks, kes orienteeruks selles, mis temas toimub,» selgitab ta.

Eestis käiakse aastas arsti juures viis miljonit korda. Miks me küll nii haiged oleme? «Aga vaadake, kus me elame!» ütleb Paju seepeale. «Aastas on kaks-kolm nädalat heldelt säravat päikest ja siis oleme ju rõõmsamad kui muidu. Rõskus, tuuleiilid, päikese vähesus sügistalvel on teinud meist kinnised mõtisklejad, et mitte öelda torisejad. See avaldub paratamatult ka keha ainevahetuses. Haigused meie kehas kipuvad kulgema loiult, kalduvad muutuma krooniliseks,» selgitab ta.

Teisalt on tema sõnul ka koht, kus me elame, kultuuriliselt ja ühiskondlikult keeruline. «Eesti rahvas on tervisega suurt lõivu maksnud õiguse eest elada siin ilusal, kuid paljude sõjardite tallatud maal. Füüsiliselt avaldub pikkade aegade paine – sõjad, ülekohus, näljaoht – stressina. Stressist kui hingesurutisest tekkinud haigusi on meil tunduvalt enam kui teistes põhjamaades. Niisugune on meie stressi ja depressiooni sügavam taust ning selliste haiguste ennetamisele ja ravile peaks meie meditsiin erilist tähelepanu pöörama,» ütleb Paju ja lisab, et 80 protsendi haiguste põhjuseks võibki pidada stressi.

Ent miks tänapäeval nii kergekäeliselt ravimeid välja kirjutatakse? «Eks ikka seepärast, et patsient seda ootab ja soovib. Et temalt võetaks kiiresti ära valu ja põletik. Oletame, et tabletiga eemaldatakse valu, aga milleks on looduse poolt kujunenud põletik? Kas mitte selleks, et inimene hakkaks mõtlema, kuidas ta haiguse endale on külge saanud ja et ta siis ka edaspidi teaks, mida teha, et see ei korduks. Just siin, kui valu on tablettidega võetud, peaks arst andma vastavaid soovitusi, et patsient muudaks oma elustiili, toidulauda, töökoormust,» ütleb Paju.

Loodusravitsejat ennast pole haigused kimbutanud juba mitukümmend aastat, sest lisaks puhtamatele mõtetele on inimene looduse keskel ja sellega kooskõlas elades ka palju tervem. Kui ta aga tunneb, et viirused tahavad hakata tema sisemuses paljunema, võtab ta kohe ette paastumise ning ravib ennast sauna ja ravimteega.

Linnas end nii hästi ei tunne

Kuigi kaugel metsas, elab Paju nii südames kui ka mõttes kõigele riigis toimuvale kaasa ega jõua ära imestada, kui kiiva võivad mõningad olulised asju minna. Seepeale meenutab ta lugu, kuidas sõitis 1955. aastal 17-aastasena Kiievisse spartakiaadile. Rongis oldi neljakesi kupees ja hoiti oma ruumi korras. Hommikul tuli keskealine hõbehammastega vagunisaatja, tõmbas korraks harjaga üle põranda, nägi, et kõik oli korras, ja ütles: «Tõ smotri, kakie porjadotšnõje. Fašistõ!» (Sa vaata, kui korralikud. Fašistid! – toim). «Meie vahetasime hämmastunult pilke ega mõistnud, mida ta sellega öelda tahtis. Aga nüüd – aastal 2007 –, kui kuuled sama irratsionaalseid vihkavaid sõnu vene noorte suust, siis mõistad, et stalinlik propaganda pole kuhugi kadunud, vaid elab üle ohtlikku taassündi,» ütleb ta.

Oma eluteed on Paju juba üle 30 aasta üksi käinud. Tema armastuse viis teispoolsusesse raske haigus ja enda sõnul pole ta nii tundlikku ja tarka elukaaslast enam leidnud. «Küllap oli see mulle saatuse poolt ette nähtud, et ei tohi kiinduda ühte inimesse, vaid tuleb olla kogu hingega paljude teenistuses,» ütleb ta. Igavust või üksindust ei tunne naine aga kunagi. «Maal on ju alati nii palju teha,» elavneb ta. «Ja ma olen 40 aastat loenguid pidanud auditooriumides, kus istub üle saja inimese. Ma tahangi rahu ja vaikust.»

Nii täidavadki naise päevi avastusretked looduses, maakodu korrashoidmine ja kirjatöö. Viimase osas lisandub 21 kirjutatud raamatule kuu-pooleteise pärast perearst Riina Raudsikuga kahasse kirjutatud «Stress ja loomulik ravi». Ka armastab loodusravitseja palju lugeda, praegune lemmik on tal Ken Wilberi «Arm ja meelekindlus». Veel kuulab naine meelsasti muusikat – Queeni ja Pink Floydi – ja ikka nii kõvasti, et metsaelanikudki kuulevad.

Patsiente Paju enam vastu ei võta, nõustab vaid sõpru ja tuttavaid. Pool aastat, sügisest kevadeni, elab naine aga Tartus, kus maaelu rahu ja vaikusega harjunud vaba hing paraku ennast nii hästi ei tunne. «Kui linnas mao kümne meetri pealt ära tunned, mis sa siis peale hakkad!» ütleb ta.

Suurte ja austavate tiitlitega Paju ennast nimetada eriti ei luba, ütleb vaid, et ta on lihtsalt rahva harija, kes tegeleb taimedega ja kellele ta tegevus annab palju. «Loodusravi on rõõmus tegevus, ei lase eluleeki kustuda, hoiab elu ja energia sees,» ütleb ta.

CV Aili Paju

Sündinud: 8. septembril 1938 Tartus

Haridus: lõpetanud 1961. aastal TRÜ kehakultuuriteaduskonna õpetaja-treenerina ja 1968. aastal arstiteaduskonna arst-terapeudina.

Akadeemiline teenistus: seotud 37 aastat Tartu Ülikooliga. Meditsiinidoktor aastast 1976, korraline professor aastast 1979, ÜMPI juhtteadur kuni 1994. a, teaduskraadiga õpilasi 11.

Saavutused: on olnud Eesti noorte kahekordne meister ja rekordiomanik odaviskes, mitmekordne Eesti meister TRÜ võrkpallinaiskonnas. Praegu tegeleb stressi psühhosomaatiliste probleemidega.

Kirjanduslik tegevus: avaldanud sarja loodusraviraamatuid, ilukirjandust ja publitsistikat, nende hulgas «Aed ja mets kui apteek», «Kui taimed räägiksid», «Ravimid roheluses», «Sootaimed», «Loodusravi», «Mõtisklus psühhosomaatikast», «Merkuuri tütar», «Teadjanaine», «Betti, kibuvits õitseb», «Need päevad on minu», «Seda kuuske peab kuulma» jt (kokku 21 raamatut).

Teised Aili Pajust

Anu Haamer, sõber

Aili Paju suudab märgata ja hoolida, ta on valmis kummarduma ka vähima ja tähtsusetuima kohale. Ta tajub distantsilt, mida teine vajaks, pärast temaga suhtlemist on tunne, et selg oleks justkui sirgem ja vaade selgem. Tema avarast mõttemaailmast osasaamine paneb ikka ja jälle mõtlema elu põhiküsimuste üle ning annab uut indu ja ideid edasi minna. Aili on palju aidanud juurelda Elu terviklikkuse ja kooskõla üle ning selle tulemusena sundinud mind enesesse vaatama. Seejuures tundub tema enese särav isiksus olevat ise just sellise tõeliselt läbitunnetatud ja helge olemuse kinnituseks.

Peeter Torop, kolleeg

Ülikoolis aastaid professorina töötanuna on Aili Paju hea näide tarkade naiste raskustest oma teadusliku ande realiseerimisel stagneerunud meeste juhitavas akadeemilises maailmas. Võitlus seal, kus peaks valitsema akadeemiline dialoog, kurnab vaimu ja hävitab eneseväärikust. Aili mõistis seda ühel hetkel ja kuulub nende harvade inimeste hulka, kes ei lase oma hinge laastada ja astub kõrvale. Mitte lööduna, vaid oma mitmekülgset loovust teisiti rakendades. Kõige hämmastavam ta juures ongi ehk mitmekülgse loovuse jõud.