Eeskuju näitab siin vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes esmakordselt just sel päeval autasustab ühte Eesti taasiseseisvumisele enim kaasa aidanud kultuuritegelast ja austab vastuvõtuga Kadrioru lossis teisigi Eesti vabanemisega vahetult seotud haritlasi ning loomeinimesi.

Samal teemal: ERM ootab taasiseseisvumispäeval külastajaid

Praegugi leidub küllalt käremeelseid, kelle arvates oleks omariiklus Eestis taastunud varem või hiljem, mistõttu 20. augustil kell 23.04 vastu võetud Ülemnõukogu otsus «Eesti riiklikust iseseisvusest» kujutab endast üht deklaratsiooni paljude samasisuliste dokumentide hulgas.

Arvamusvabadus kui sellesama taastatud demokraatliku riigi üks tulemusi võib tõepoolest kehastuda ka niisuguseks järelduseks. Ometi eirab see ajaloolisi tõsiasju endid, peegeldades pigem murdeealise inimese must-valget elukäsitlust.

Paraku võib kuusteist aastat tagasi taastatud Eesti Vabariigis endaski näha aeg-ajalt murdeealise inimese käitumisjooni. Võimaluste avastamise ja vabaduse teostamise õhina kõrval, mis on andnud meile üle ootuste eduka majanduse, on samas selgelt noorusliku uljuse ülehindamist.

Riigi taassünniga seoses läbielatud n-ö lapseea traumad – milleks oli suur vastasseis iseseisvumisstrateegiates ning ühiskonna lõhestumine – kanduvad praegugi paljudesse otsustesse. Varasema elu vaevaliselt armistuva traumana võib võtta tagasitungi rahvusriiki ja «kõva käe» ihalust. Üks Eesti suurimaid puudusi on siiski ühiskondliku moraali allakäik, mida ei suuda varjata klantsnaeratused ega erakondlikku omakasu teeniv kiitlemine.

Eesti kui riigi küpsusest saame kõnelda ikkagi alles siis, kui vabadusekäsitluses hakatakse lähtuma ja käitumises ka juhinduma mitte tahtest ja võimaluste ärakasutamisest, vaid vastutusest. Eesti Vabariigi taastamine oli vastutuse võtmine.