Monstrum nimega NSV Liit lagunes ootamatult kähku. Paljud aitasid sellele aktiivselt kaasa (respect!), kuid ka olud ja asjade käik osutusid soodsaiks. Meie iseseisvus taastati. Uus riik tõi kaasa uued tuuled. Elu muutus kardinaalselt. Algus oli raske, ent nüüdseks on majanduskasv vaieldamatu. Nii üldiselt kui üksikisiku tasandil. Võtta või Tallinna kõrgustesse pürgiv City, uhked parkimismajad, kenad uued elurajoonid, korralik autopark, esinduslik jaekaubandus, usaldusväärne pangandus, Tallinki moodne laevastik. Materiaalselt (kaubavaliku, teenuste ja kõiksugu hüvede mõttes) on elu läinud määratult paremaks. Head krediidivõimalused avasid ukse paremasse homsesse ja tegid teoks asjad, millest nõukogude ajal vaid unistati. Paljud, kes sotsialismi ajal käppa imesid (mis siis et haritud ja diplomeeritud), elavad nüüd hoopis teistsugust elu. Toona polnud paljudel isegi oma toanurka, labasest autokronust, meeldivast söögist või headest kaupadest rääkimata. Sõpru oli rohkem. Joodi, et tuju püsiks parem. Intelligendid sõid “sitta” ja mängisid vaimuhiide, skeptikuid, nihiliste – perspektiivi ju polnud. Aga nüüd on paljud meist majaomanikud ja sõidavad maasturiga (uskumatu, et isegi mina). Vau, progress missugune! Ja mis peamine, hea ärivaistuga, ärksad ja nutikad inimesed ei pea enam Viru nurgal teksapaari ostma-müütama või essu peal kasvatatud roose ning kurke Peterburi turule tassima. Neil on ammu oma firmad või vähemasti on neist saanud tippjuhid. Muidugi on aineline jõukus suhteline ja paljud ei tule toime, aga kihistumist ja ebavõrdsust oli ju isegi “õndsal” sotsialismiajal. Ka poliitilise demokraatia ja isikuvabadustega toimus ilmatu progress. Pääsesime pimedast diktatuuriööst vabastava valguse kätte. Võime nüüd öelda mida tahame, reisida kuhu soovime ja teha asju millest sm.Vaino ajal vaid pimedas ning teki all mõtlesime. Paraku ei käi ohtra vabadusega alati kaasas vastutus, kultuursus ja kõlblus. Mis teha, nii on see ajaloos ikka olnud, et suure vabadusega ei osata alul midagi peale hakata (näit. ameerika neegerorjad). Aga me õpime ja areneme. Kultuuri sfääriski on pilt rikkalikum kui ei eales varem: näiteks raamatud, mis välja antud (kas või Avatud Eesti Raamat ja Eesti Mõttelugu sarjad), filmid, lavastused (isegi 40 aastat rambijärge oodanud “Kuningas Ubu” tuli lõpuks välja), KUMU, jne. Ainult, et jah, selle suurepärase kultuuri tarbijaid napib ja aina enam. Kellel pole aega, kellel jälle raha, kes ei taha ja kes lihtsalt ei suuda või ei oska. Muidugi on ka tagasilööke ja miinuseid nagu iga suure sotsiaalse kataklüsmi puhul (ootamatu omariikluse taastamine seda kindlasti oli) ikka. Eriti suured kohenemisraskused tabasid eelmises ühiskonnatüübis (nn.arenenud sotsialism) väljakujunenud inimesi. Kui sotsialism peibutas odava arstiabi, leiva, toasooja ja elektriga, aga tahtis tappa igavusega, siis kapitalismi ajajärgul põnevust jagub. Kunagi ei tea, mida toob homne. Elu keerdkäigud on ettearvamatud, millegi/kellegi peale ei saa kindel olla. Noorte puhul toimus adoptsioon valutumalt. Kapitalismi ja eraomanduse juurdumine ning juurutamine (eriti kapitali esialgse akumulatsiooni perioodil) tõid kaasa tugeva individualismi, kuritegevuse kasvu, arutu rabamise, ahnitsemise ning koos sellega teatud kultuurilis-eetilise vaakumi. Emmlus, debiilsus, jõhkrus, varastamine, vihkamine, sallimatus, valetamine, eetika puudumine, oma keha ja hinge müümine, ülbus – kõik need asjad on seoses uue Eestiga teravalt esile kerkinud. Näib, et edu on tulnud millegi arvelt ja see miski on eeskätt kultuur, kõlbeliselt mõtlemine, looduse ja teiste inimestega arvestamine. Loodetavasti õnnestub meil kunagi luua veidi inimlikuma näoga kapitalsimi, aga selleks võib kuluda palju aega. Siiski on juba nüüd tunda paranemise märke. Kui 1991-95 koksati inimesi üle päeva maha ja meie elu “kangelased” olid mafioosod, kurikaelad, politseinikud, turvamehed, jäägrid, kasiinod, escorttüdrukud, kiire cash ja päev korraga elamine, siis nüüd on aktsendid mõnevõrra paremad. Turvalisus on endiselt päevakorral ja mõttetult palju inimesi saab jätkuvalt hukka, aga seda rohkem liikluses ja muudes õnnetustes. Kui vabariigi algusajal olid kangelasteks vabadusvõitlejatest poliitikud või mingis mõttes riigi ülesehitamisse panustanud inimesed, siis nüüd on nad tasapisi unustatud. Ja Tõnismäe punamonumenti peetakse pigem üleöö esile kerkinud probleemiks, millega ei suudeta ega taheta tegeleda. Isamaalisus on ühtäkki muutunud rühma rariteetsete veidrike mängumaaks, omamoodi igandiks või asjaks, mida peaks häbenema? Terved rahvuslikud hoiakud on asendumas kummaliselt totaka ja sügavalt sisutu mõistega “eurotolerantsus”. Isamaalasi on hakatud isegi äärmuslasteks nimetama, mis Eesti puhul tema väiksuse tõttu ohtlik. Kui me oma rahvusriigi ja kultuuri kaitsjad nurka surume, siis kes meie väärikuse eest veel seisab? Kas parlament, valitsus, president? Veidrad onud ja tädid Euroopa Liidust? Või hoopis asjapulgad Ida poolt?
> Loe edasi |
