| Monstrum nimega NSV Liit lagunes ootamatult kähku. Paljud aitasid sellele aktiivselt kaasa (respect!), kuid ka olud ja asjade käik osutusid soodsaiks. Meie iseseisvus taastati. Uus riik tõi kaasa uued tuuled. Elu muutus kardinaalselt. Algus oli raske, ent nüüdseks on majanduskasv vaieldamatu. Nii üldiselt kui üksikisiku tasandil. Võtta või Tallinna kõrgustesse pürgiv City, uhked parkimismajad, kenad uued elurajoonid, korralik autopark, esinduslik jaekaubandus, usaldusväärne pangandus, Tallinki moodne laevastik. Materiaalselt (kaubavaliku, teenuste ja kõiksugu hüvede mõttes) on elu läinud määratult paremaks. Head krediidivõimalused avasid ukse paremasse homsesse ja tegid teoks asjad, millest nõukogude ajal vaid unistati. Paljud, kes sotsialismi ajal käppa imesid (mis siis et haritud ja diplomeeritud), elavad nüüd hoopis teistsugust elu. Toona polnud paljudel isegi oma toanurka, labasest autokronust, meeldivast söögist või headest kaupadest rääkimata. Sõpru oli rohkem. Joodi, et tuju püsiks parem. Intelligendid sõid “sitta” ja mängisid vaimuhiide, skeptikuid, nihiliste – perspektiivi ju polnud. Aga nüüd on paljud meist majaomanikud ja sõidavad maasturiga (uskumatu, et isegi mina). Vau, progress missugune! Ja mis peamine, hea ärivaistuga, ärksad ja nutikad inimesed ei pea enam Viru nurgal teksapaari ostma-müütama või essu peal kasvatatud roose ning kurke Peterburi turule tassima. Neil on ammu oma firmad või vähemasti on neist saanud tippjuhid. Muidugi on aineline jõukus suhteline ja paljud ei tule toime, aga kihistumist ja ebavõrdsust oli ju isegi “õndsal” sotsialismiajal. Ka poliitilise demokraatia ja isikuvabadustega toimus ilmatu progress. Pääsesime pimedast diktatuuriööst vabastava valguse kätte. Võime nüüd öelda mida tahame, reisida kuhu soovime ja teha asju millest sm.Vaino ajal vaid pimedas ning teki all mõtlesime. Paraku ei käi ohtra vabadusega alati kaasas vastutus, kultuursus ja kõlblus. Mis teha, nii on see ajaloos ikka olnud, et suure vabadusega ei osata alul midagi peale hakata (näit. ameerika neegerorjad). Aga me õpime ja areneme. Kultuuri sfääriski on pilt rikkalikum kui ei eales varem: näiteks raamatud, mis välja antud (kas või Avatud Eesti Raamat ja Eesti Mõttelugu sarjad), filmid, lavastused (isegi 40 aastat rambijärge oodanud “Kuningas Ubu” tuli lõpuks välja), KUMU, jne. Ainult, et jah, selle suurepärase kultuuri tarbijaid napib ja aina enam. Kellel pole aega, kellel jälle raha, kes ei taha ja kes lihtsalt ei suuda või ei oska. Muidugi on ka tagasilööke ja miinuseid nagu iga suure sotsiaalse kataklüsmi puhul (ootamatu omariikluse taastamine seda kindlasti oli) ikka. Eriti suured kohenemisraskused tabasid eelmises ühiskonnatüübis (nn.arenenud sotsialism) väljakujunenud inimesi. Kui sotsialism peibutas odava arstiabi, leiva, toasooja ja elektriga, aga tahtis tappa igavusega, siis kapitalismi ajajärgul põnevust jagub. Kunagi ei tea, mida toob homne. Elu keerdkäigud on ettearvamatud, millegi/kellegi peale ei saa kindel olla. Noorte puhul toimus adoptsioon valutumalt. Kapitalismi ja eraomanduse juurdumine ning juurutamine (eriti kapitali esialgse akumulatsiooni perioodil) tõid kaasa tugeva individualismi, kuritegevuse kasvu, arutu rabamise, ahnitsemise ning koos sellega teatud kultuurilis-eetilise vaakumi. Emmlus, debiilsus, jõhkrus, varastamine, vihkamine, sallimatus, valetamine, eetika puudumine, oma keha ja hinge müümine, ülbus – kõik need asjad on seoses uue Eestiga teravalt esile kerkinud. Näib, et edu on tulnud millegi arvelt ja see miski on eeskätt kultuur, kõlbeliselt mõtlemine, looduse ja teiste inimestega arvestamine. Loodetavasti õnnestub meil kunagi luua veidi inimlikuma näoga kapitalsimi, aga selleks võib kuluda palju aega. Siiski on juba nüüd tunda paranemise märke. Kui 1991-95 koksati inimesi üle päeva maha ja meie elu “kangelased” olid mafioosod, kurikaelad, politseinikud, turvamehed, jäägrid, kasiinod, escorttüdrukud, kiire cash ja päev korraga elamine, siis nüüd on aktsendid mõnevõrra paremad. Turvalisus on endiselt päevakorral ja mõttetult palju inimesi saab jätkuvalt hukka, aga seda rohkem liikluses ja muudes õnnetustes. Kui vabariigi algusajal olid kangelasteks vabadusvõitlejatest poliitikud või mingis mõttes riigi ülesehitamisse panustanud inimesed, siis nüüd on nad tasapisi unustatud. Ja Tõnismäe punamonumenti peetakse pigem üleöö esile kerkinud probleemiks, millega ei suudeta ega taheta tegeleda. Isamaalisus on ühtäkki muutunud rühma rariteetsete veidrike mängumaaks, omamoodi igandiks või asjaks, mida peaks häbenema? Terved rahvuslikud hoiakud on asendumas kummaliselt totaka ja sügavalt sisutu mõistega “eurotolerantsus”. Isamaalasi on hakatud isegi äärmuslasteks nimetama, mis Eesti puhul tema väiksuse tõttu ohtlik. Kui me oma rahvusriigi ja kultuuri kaitsjad nurka surume, siis kes meie väärikuse eest veel seisab? Kas parlament, valitsus, president? Veidrad onud ja tädid Euroopa Liidust? Või hoopis asjapulgad Ida poolt? Eesti suuruselt teine rahvusrühm venelased on ühiskonnas jätkuvalt oluline ja aktiivne kiht inimesi, kellel oma kindlad kangelased. Pronksmees Aljoša, suurvenelaste rahvuslik uhkus, lõbutüdruk Nataša, rikkad transiidiärimehed, kantpea Ivan ning poliitiline klounaad alates Klenskist ja lõpetades Öise vahtkonnaga. Tundub, et mahe sametintegratsioon pole eriti õnnestunud ja eesti keele õppimine edeneb visalt, kuigi mõningane progress on. Vene mõju (nii väline kui sisemine surve) Eestis on isegi vabariigi 15ndal aastal väga tugev ja seda on äärmiselt raske vähendada. Näib, et siin ei aita suurt isegi NATO vihmavari ega EL liikmelisus. Üksnes meie enda kindlameelsus ja visadus. Neid aga napib. Maarjamaal on kujunemas uued ja iseäralikud väärtushinnangud. Väärtustatakse eeskätt välist ja nähtuvat - edukust, mobiilsust, atraktiivsust, silmailu ja seksapiili. Müüvad kest ja pealispind, mitte sisemus ja olemus, mis jäävad peitu. Müüvad ka asjad mis seotud välise külje lihvimisega nagu aeroobika, kaalujälgimine, rinnasuurendus, ilukirurgia, jumestamine, mood. Näiliselt tavaline, igapäevane või mis veel halvem luuselik on out. Kes neile väärtushinnangutele ei vasta saab elult peksa. Tähtis pole mitte see kui tark, oskuslik või ilus inimene sisemiselt on, vaid ruulib hoopis kunst toda piskut mis olemas, veenvalt välja mängida. Nii on Eesti riigis XXI sajandi alguseks kujunenud olukord, kus nii mõnigi kas või ühe eduka laulu esitanud noor poplaulja või pisiskandaali tekitanud missikandidaat on meedia poolt märksa hinnatum kui lugupeetud arst, õpetaja või professor (juhul kui viimasetel just mingit skandaali varuks pole). Nii mõnigi kehatreener, kosmeetik, firmaomanik või tõsielusarja tegelane on oluliselt tähtsam kui andekas teadlane, spetsialist, vallavanem, oskustööline, õpetaja, kirjanik või insener. Miks on tubli, aga väliselt hall ja tagasihoidlik inimene meedia ja ühiskonna jaoks väärtusetu essukott, nooruke artist või poolpalja kehaga naine aga staar? Ilmselt ei kanna esimene tüüp väärtusi, mida peab tähtsaks praegune avalik arvamus. Usinus ja töökus ei leia õiget mõistmist ega tunnustamist. Kummaline, et sageli isegi tööandjate silmis. Rikkus näib tulevat hoopis kuskilt mujalt. Enamasti lähevad peale tühiuudised, põnevad skandaalid, krimi või atraktiivne naiseilu. Heaks näiteks on ilmateate erotiseerumine TVs. Tõsised tegijad on harva au sees ja selle määrab juhus. Võimalik, et taolist olukorda soosib ka ametiühingute ja -liitude nõrkus? Palgad on väikesed, puudub uhkus oma ameti üle. Ühe tõsise töötegija, olgu siis spetsialisti, loovisiku, kutsemeistri au ja väärikus, mis võimaldaks asjast moraalselt üle olla ja rahus edasi elada. Vahel said tublid keskmikud ka presidendi käest aurahasid ja neljanda järgu teentemärke, kuid neist kirjutatakse siiski vähe. TV3 ja Delfi Suvise töömurdja projekt on selles osas pigem meeldiv erand. Töömurdjad pole pooltki nii kuulsad kui mitmesugused bussiliisid, baaritalised ja farmigaabrielid. Rääkimata missikandidaatidest, seebinäitlejatest, poplauljatest, taustatantsijatest, “edukatest” ärimeestest, modellidest ja sportlastest. Massimeedia orbiidil ruulib vaid järsk edukus, populaarsus ja üleöö saabunud menu või rikkus. Abi on ka kuulsatest vanematest. Jätkub educase’ide seostamine valede asjadega, enamasti raha ja hea välimusega (vähemasti kehva välimuse heaks muutmisega). Luuserid aga põlevad. Erilises ebasoosingus on igasugused väheedukad teisitiolijad. Töötud, kodutud, haiged, pensionärid, neegrid, homod, lesbid, teistimõtlejad. Kasutu kontingent, nuhtlus, keda ei oleks pidanud üldse olema, aga kes ometi koos eesti elu edendamisega paratamatult kaasas käib ja keda aina rohkem hoopis juurde tekib. Kuigi keskmine haritus on kõrge, prevaleerib odav massi- ja subkultuur tõelise kunsti ja teadmiste ees. Uued sostiaalsed kihid: ajanappuses siplevad äriinimesed, rutiini käes vaevlevad palgatöötajad ning laenude varal kalli kinnisvara ja autod soetanud krussis närvidega väsinud pööbel vajavad taastumiseks iseäranis kerget meelelahutust, ehedat rustikaalset vaatemängu. Nõudluse kaudu kehtestab sehkendajate klass oma uue kunstinägemuse. Loojad peavad uutes oludes kohenema, end võrdselt teistega müüma ja olema in. See ei ole aga paraku nende tugevaim külg. Et kultuuriärimehi napib ja turg ei toida, saab rumaluse vohamine aina enam hoogu juurde. Ületootmiskiis? Kui looja ei lähe tihti lameda turunõudlusega kaasa, siis ta lihtsalt närbub ja seda nii rahaliselt kui vaimselt. Nukker alternatiiv! Seetõttu ärgem imestagem, et meil on hetkel nii vähe vaimseid liidreid. Uue Tammsaare või Tõnissoni saabumist pole niipea ette näha, õigemini teda ei mõistetaks (andekaid loojaid meil ju on). Meelelahutusmeedias ja kergkultuuris esitatud kõmuline info näib petlikult olevat ülioluline kogu ühiskonna jaoks (vaadake ükskõik millist tabloidset kaanelugu) Tekib ekslik illusioon, et just see edendabki eesti elu, mitte tark filosoofia, tõsine teadus, süvamuusika, kõrgkultuur, insenerimõte, miks mitte ka aus äri, hea töö ja tegus poliitika. Elu juhivad aga endiselt tõsised asjad, kuigi neid hetkel ei markeerita. Ja seda nii Läänes kui meil. Tegelikult igal pool.
Häda on veel selles, et edu ja õnne valemid, definitsioonid ja elu hierarhia kujundab samuti välja avalikku arvamust valitsev massimeedia, kes ei tunne aga asja ees mingit vastutust. Meediakanaleid on küll mõttetult palju, kuid et häid ajakirjanikke ja toimetajaid vähe ei suuda meedia haarata paljusid väärtuslikke asju. Kajastatakse enamasti juhuslikke ning pinnapealseid nähtusi (paratamatult satub sekka ka tõsiseid ja vajalikke). Mõni ime siis, et tähelepanu tipus pole mitte tõelised tegijad, vaid sageli kergekaaluline ja värvilt natuke kollakas kiht. Enamik nooremapoolseid inimesi tahab aga saada just nendeks, keda meedia ülistab - staarideks, lauljateks, näitlejateks, meedianägudeks, tahtejõulisteks pankuriteks, edukateks ärimeesteks/naisteks. Paraku pole selleks ei võimalusi ega vahendeid ning pettumine on valus. Tavalist elu ja olemist ei väärtusta ning tabloidi sellega ei pääse. Kuid keegi peab ära tegema ka tolle halli, tänamatu ja nähtamatu, kuid äärmiselt olulise igapäevatöö, millel tegelikult baseerubki kogu meie rukkilillevabariigi edu, majanduskasv ja areng. Kaevurid, tellerid, ametnikud, politseinikud, treialid, keevitajad, farmerid, müüjad, autojuhid, ettekandjad, liinitöölised, ehitajad, arstid, tuletõrjujad, õpetajad, jne. saavad tänamatult vähe tähelepanu. Teise vabariigi tabloidväljaannete poolt väljakujundatud tüüpkangelased on sageli nihestatud, vastuolulised ja kentsakad. Neistki on paljud võltsid ja lõpuni välja pidamata. Näiteks “suurärimees”, kes osutub tavaliseks maakleriks; “rokistaar”, kes töötab kuskil uksehoidjana; “tippnäitleja”, kes polnud isegi lavakasse pääsenud; kehvapoolse häälematerjaliga “oopreritäht”; “investeerimispankur”, kelle kogu vara oli kokku kraabitud ebaausal teel. Suvaline tõusikust mats, taustalaulja, skandalist, prominendi naine, ilmatüdruk, müüdav poliitik, TV saatejuht ja lõpeks lihtsalt mõni kena beib (kollakas meedia ei nõua ega vaja palju). Piisab kui korraks mõni laul esitada, end kuskil poolalasti võtta või lihtsalt kaamerate silme all tõsieluseebis olla. Ja “staar” ongi sündinud! Meedia aga kajastab taoliste “kangelaste” igat sammu, alates sellest, mida viimased ütlesid, tegid/ei teinud ja lõpetades kunas, kellega ning kuidas nad vetsus käivad? Seepeale saavad kergpressi tarbijad seda materjali kas nautida ja kangelasi kadestada või hoopis parastada ja maa põhja kiruda - kuidas kellelegi parasjagu meeldib. Umbes selline on teise vabariigi vaimne õhkkond, milles meie armas isamaa oma 15ndal vabadusaastal elab ja hingab. Hummer paneb Hegelile jätkuvalt pika puuga ära! Kaua veel, kes teab? * Ps. esitatud kriitika käib ka autori kohta
|
