Ja mina juba kujutasin ette, kuidas ma ei jõuagi koju. Kindlasti on Kuivastu sadamas ees Vene sõjaväelased, äkki nad ei luba meil edasi minna, aga äkki korjatakse kõik eestlased kokku ja... edasi ei julgenud ma mõeldagi. Aga ei, sadamasse jõudes oli nagu ikka, laine libises laine järgi randa ning tuttavlik mereõhk tundus turvaline. Buss logistas end Kuressaarde ja kodu võttis mind sõbralikult vastu, nagu alati. Saabusid teated Tallinna teletorni konflikti laabumisest- minu riik võis jälle olla vaba. Tundsin nii selgelt seda vabadusetunnet omal nahal, just nii, nagu üks äsja keskkooli lõpetanud 18 aastane tüdruk seda tunneb. Algasime justkui koos, mina oma noore inimese otsinguid ja Sina- minu Eesti, oma arenemise lugu. Sügis-talv 1991/92 on päris kentsakas, et mitte öelda sürrealistlik. Elan Tallinna linna südames, üle tänava on bistroo, kus on alatasa lõputud järjekorrad, aga on ka värvilised makaronid, kiirelt valmivad pihvid ja loomulikult „Pingviini“ jäätis. Nii me sõbrannaga seisamegi tihti neis lõpututes sabades, aga meid, kui endisi pioneere see loomulikult ei heidutanud, sest teatavasti pioneer ei karda hunti, rääkimata siis veel mingitest pingviinidest. Ja jäätis oli ikka hoopis magusam ja värvilisem, kui veel mõne kuu eest... Rutiini kool-ühiselamu-nädalavahetusel kodu, tipnes valuutapoodidega, mida muidugi päris tihti külastasime. Mitte, et meil markasid või dollareid oleks olnud, aga see oli koht, kust välismaa raha eest tundus olevat kõike...alates kosmeetikast, lõpetades ...Barbie nukkudega. Nojah, et kui nüüd hästi järele mõelda, siis tõesti ei olnudki seal kõike.... Aga kodus selle eest olid talongid. Pisteti minulegi koolist pihku suur leht heleroheliste kastikestega, mille sisse oli kirjutatud “jahu”, “manna”, “suhkur”. Kuna aga minule tundus turvalisem mitte sellise kahtlase kraamiga tegemist teha, viisin selle paberipaki koju, kus vanemad askeldasin aina usinamalt. Saabus kevad 1992, mina ikka ei teadnud, täpselt mida tahan edasi teha. Tundus, et kõik, kaasaarvatud mina, loksusid, kui millimallikad augustikuises Väinameres ja ootasid vee selginemist või soodsat tuult, et märgata seda randa, kuhu triivida. Suvine pööripäev- rahavahetus, saabki Vene rublast Eesti kroon. Hea tunne on, kuigi teadmine, et saadud rahast kuu lõpuni ära ei ela, saabub hoopis hiljem. Mina töötan suvel raamatupoes ja muudkui müün. Mõned päevad enne rahavahetust läheb müük eriti hästi. Ostetakse kõike, tõesti absoluutselt kõike. Väga minev kaup on kirjatarvete osakonnas kolmnurkses plastpurgis paberiliim, mis küll kuivamise tõttu midagi ei liiminud, kuid ostjaid see ei heidutanud, enamus arvas, et sorts vett teeb igale liimile head. Aasta 1993. Kiiremad ja hakkajamad või õieti öelda “info omajad“: erinevad direktorid, esimehed, majandusjuhatajad asusid ostma-müüma-vahetama. Neist said nüüd managerid ja tegevdirektorid. Esimesed äripuu võrsed olid oma lehekesed välja sirutanud. Elu kees, enamus otsis pikisilmi nii Soomest, Rootsist, kui kaugemaltki veel, sõpra-ärimeest, et teha businessi. Tegutsemine käis igal rindel ja rehepapid, kes parajasti oma partneril nahka üle kõrvade ei üritanud tõmmata, kas kummardasid saabunud „sõprade“ ees liiga sügavalt või on tehtud pattude register nii suur, et nõrganärvilisematel paistab küür tänase päevani välja. Maainimene otsis õiget aiamulku, kust kõigepealt välja ja siis uuest sisse minna, linnainimene aga põdes millise välismaise auto vastu oma kallis LADA vahetada. Eestimaale jõudsid esimesed kohvrisuurused mobiiltelefonid, sõlmiti sõprussidemeid linnadega välismaal, endise Eesti Vabariigi kodanikel ja nende õigusjärglastel tekkis võimalus taotleda riigilt tagasi esivanemate maad. Kuid tänavatel kõndisid juba ringi ka tundetute nägudega muutustele alla andnud inimesed... ka teine või kolmaski Eesti oli juba sündinud... Aga mina muudkui õppisin, nii keeli, kui turismikorraldust. Ja just ilmselt siit läksid meie teed lahku. Sina seadsid eesmärgiks Vene väed Eestist välja saata, saada mingi uue liidu- see vist oli Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus...tagatipuks veel vabad valimised, põhiseadusest tulenevad kodanikuõigused ja demokraatia areng... Ah, tore on, aga mina küll ei saanud mõelda mingitele kodanikuõigustele, kui hoopis tuli mees kellel oli kuldne kuu üll. Kui hästi meenutada, käis Muhumaal filmis “Siin me oleme” kah üks selline ringi, kuldse kuuga... Ja jõuludeks 1994 olemegi äsjaabiellunud, kelledel sõrmes raha- ja materjalinappusest tulenevad peenikesed kuldsõrmused. Ja mina ikka otsimas: kus on nüüd mu kodu? Kas seal kodus ka leib laual on? Milline on minu töö? Nii me läksime...sina muudkui vahetasid valitsusi, mina aga ikka ühe parteriga. Ja siis tulin mina Sinule lähemale, et mitte öelda tulin Sinu sisse- minust sai riigiametnik. Ise, oma käega kirjutasin Sulle truudusvande, aga kuna olin ju enne truudust vandunud oma mehele, siis loodan, et Sa väga ei pahanda, et esimene koht mu südames oli juba hõivatud. Siinkohal pean Sulle siiski üles tunnistama, et Sinu asemele on nende aastate jooksul mu südamesse pugenud veel teisigi - mu viiene tütar ja aastane poeg. Kuid sellele vaatamata kuulub Sinulegi üks nurgake.
> Loe edasi |
