Muidugi, kõik me mäletame, kuidas 15 aasta tagusel ajal roosamannavahuvärvi unistustes õhatud sai kartulikoorte söömisest ja kõikmõeldava ohverdamisest ideaalriigi lävepaku ees. Mis see siis oli? Kas mitte tänapäeva asjade ja olude loomuliku edasiarenemise tõttu sobimatu romantismiaegne poeesia? Või kogunisti nõukogude üliriigist pärit teadvustamatu ja stamplik, romaanide süzheedesse sissekirjutatud ja sissenõutud inimkauge isamaa-paatos? Sellel polegi tähtsust, tähtis on see, et inimese tegelik loomus ei lase suuremal osal meist ideede nimel pikki aastaid kartulikoori süüa ja ilusaid mõtteid heietada. Mõtetest pole kasu, kasu on tegudest, ja niipea, kui leidub keegi, kes teeb midagi kellegi ja millegi heaks, leidub paratamatult ka keegi ja miski, kes ja mis sellest tegevusest kahju saab. Kui üldse mõni asi siin ilmas tõestatud on, siis see viimane, sest maailmas aegade jooksul elanud miljardite inimeste miljarditest tegudest piisab täiesti statistiliselt usaldusväärse tulemuse saamiseks. Me oleme loodud üksteist rõõmustama ja kurvastama, üksteisele kasu ja kahju tooma. Mitte ükski ei ole võimeline kokku panema 1,4 miljonist inimelust koosnevat puslet nii, et kõikide näod oleksid naerul. Mitte ükski jõgi ei voola sirgelt merre, mitte ükski tee ei vii otse sihtpunkti, mitte ükski mets ei kasva nii, et kõik maast võrsunud noored puud kord päikest näha saavad. Veelgi enam, jõe teevad kauniks, maaliliseks ja ülevaks just käänakud, teede võlu ja salapära peitub nende ettearvamatutes kurvides, mets ilma mahakukkunud ja surnud puudeta oleks nii palju liigvaesem, et sellest oleks suisa kahju. Miks siis heita ette (ja kellele üldse heita ette?) neid käänakuid ja kurve, vahel ka tagasipöördumisi, mida üks vaevalt 15 aastat taasiseseisvust nautinud riik oma tulevikuteel läbima peab, jah PEAB, sest ainult nii võime oma kulgemist ja vahepeatusi ja hingetõmbeaegu üldse vääriliselt hinnata. (Uue) riigi (taas)sünd on midagi käsiteldamatut. Palju lihtsam võib tunduda uue aine sünd keemiku katseklaasis. Kuid isegi see pole lihtne! Sünteesieeskirjas seisab: jahutada 10 kraadini, katseklaasis aga tõuseb temperatuur 30-ni. Paanika. Katseklaasi ümber kuhjatakse hirmunult jääd ja … temperatuur langeb 4 kraadini, just see, mille eest eeskiri hoiatab. Jälle paanika, appi võetakse pliit. Siis selgub, et suure rahmeldamise keskel oleks pidanud katseklaasi pidevalt ja ühtlaselt segama. Innukalt segama asudes paiskub pool katseklaasi sisust katsetajale vastu vahtimist. Ja nii edasi – ad absurdum, ad astra. Pealtnäha on see üks kannatuste rada, ühest kraavist ämbrisseastumise kolina saatel teise kraavi. Aga siis sünnib katseklaasi põhjas äkki ime ja selle valminud ainega võib inimesi ravida masendusest ja lootusetusest. Peagi selgub aga, et peale masenduse ja lootusetuse ravi põhjustab imeaine üldse mitte imelisel moel proosalist südamepaha oksendamiseni, maovalu ja käte värisemist. Ja SEE ongi elu. Elu, mille seaduste järgi me kõik elame ja mille järgi ühest riigist kasvab just see, mis kasvama peab. Kõigi oma kõrvalnähtude ja muuga. Tõeliselt saab armastada vaid siis, kui selle kõrval, mis on ideaalne, on ka see, mis on puudulik. Armastus on ju areng ja kuhu sa arened, kui kõik on ideaalne. Milline rõõm, et Eesti ongi just see, mis ta on, sest nii palju on veel teha, nii paljudele on veel teha. Nii paljudel on veel võimalus üles ehitada OMA visiooni tulevikust, mis ei sisalda stagneerumist iseloomustavat väljendit: säilitada see või teine võimalikult muutumatuna, sest see on juba piisavalt hea. Üks kade kõõrdpilk kõrvale võib aga saada tõrvapiisaks meepotti. Aga soomlased, aga rootslased, vaat missugused stabiilsed ja kindlustatud riigid on nemad üles ehitanud. Hästi naiivne arvamus. Esimene hord mõtlejaid ja teadjaid tõstab kohe üles, et tegelikult on ka neis riikides, eriti viimasel ajal, palju protesti mitmete riigikorralduslike seaduste vastu ja asi pole mitte nii kaunis kui paistab. Järgmine, veelgi rafineeritum hord, omakorda eitab eelmist ja võtab arvesse ka inimeste hinnangud, depressiivsuse ja pingetaseme ja arenguperspektiivid ja siis tulevad veel järgmised … ja mis sellest, minul, kui tavalisel eestlasel hakkab ikkagi kade, kui ma Rootsi riigi olukorrale ja rootslastele mõtlen, sest mina ju ei oska nii sügavaid analüüse teha. Ja ma usun, et sedamoodi veel oma miljonkond inimest siin Eestis. Ja sellest sünnib ju avalik arvamus, mis võib küll olla rumal ja pealiskaudne, kuid määrab meie suhestumise oma riiki ja tulevikku. Meie, suured ja vägevad Õhtumaa kultuuri esindajad, teaduse ristiisad, oleme pealiskaudsel vaatlusel kindlasti kadedad ka selle vaese india teadlase Raman’i peale, kes praktiliselt põlve otsas, ilma rafineeritud vahenditeta (täitsa ebaõiglus meie hästisisustatud laborite suhtes, kas pole?) pani kirja ühe varemtundmatu hajumisspektroskoopia alused, mida tänapäeval teaduses nii palju kasutatakse. Jättes kahe silma vahele selle, et Indias on lihtsalt temperatuur mõned kraadid kõrgem kui Euroopas ja seetõttu saab selline hajumisspekter üldse piisaval intensiivsusel tekkida. Erinevad riigid on end üles ehitanud nii ääretult erinevatelt alustelt lähtudes: kliima, varasem kultuur, aeg, millal ülesehitamist alustati … lihtsalt võimatu on tahta saada pelgalt 15 aasta jooksul kellelgi sarnaseks. Miks me üldse tahame olla vabad ja võimukad nagu ameeriklased, sharmantsed nagu prantslased, kindlustatud nagu rootslased, täpsed nagu sakslased? See ju ongi nurina põhjus, et me samastame mõne väljavalitud riigi ja selle korralduse ideaaliga ja pahandame, et me lühikese aja jooksul pole seda saavutanud.
> Loe edasi |
