Ma olevat oma kinga Tallinna Stroomi randa kaotanud. Nii rääkis mu ema, kes minuga seal jalutamas käis. Mina, tollal aasta-paarine inimesehakatis, põtkinud vankris ja küllap nii kukkunud titeking märkamatult kaldaliiva. Ema küll otsinud, kuid asjatult. Sellest jalutuskäigust on möödas enam kui pool sajandit. Tollal, sõja järel, polnud Stroomi enam Eesti Vabariigi aegne lemmikplaaž, kuid oli siiski turvaline linnalähedane jalutuspaik. Mina sattusin teadlikus elus esimest korda sinna pooljuhuslikult alles paar suve tagasi, kepikõnniretkel. Seni olin vahepeal sootuks reostatud ja Kopli-imagoga paika võõristanud. Mis siis, et see jäi mu kodust vaid paarikümne kõnniminuti kaugusele. Suvel 2006 jõuan pärast tööpäeva taas kord Stroomile. Kuum. Palju rahvast. Kuid siin jätkub ruumi käia ja hingata, rannaäär on ilus ja puhas, piisavalt pikk ja korda tehtud.
Falcki ja rannalipu kõrval, rannahoone kõrval lilleklumbi
keskel lehvib üle vaikelu veel üks viirlipp. Sinimustvalge, samasugune, mis
suvilaõues vardasse tõmmatuna märku annab, et pererahvas on kodus. Siin, Põhja-Tallinna mererannas on sinimustvalge
enam tähelepanu äratav kui koduõuel, sest jääb paljude erinevate silmapaaride
vaatevälja. Ega rand polegi midagi muud kui riigi ja selle asukate väike mudel.
Stroomil peesitajatest saab kokku sättida Eesti elu värvika pildi. Kui on isu
randa kogunenuid vaadata ja mõelda. Aga mida muud teha, kui pole kannatust ühel
kohal praadida, vaid tahad, jalgupidi meres ja kepid käes, kalda äärt pidi käia.
Rannavaikelu pakub võimaluse mõelda asjadele, milleks kontoris arvuti taga mahti
pole. Merevaade annab ajule vabaduse ja mõtetele teise suuna. Lapsepõlve on hõlpsam meenutada kui äsja möödunud mõndteistkümmet aastat. Lähiminevik on nagu raamimata ja seinale sättimata pilt. Seda ei saa kaugelt imetleda, sest oled alles seal sees. Sinimustvalge, mis võiks ärgitada tundelisi mõtteid, tundub täna siin rannas enesestmõistetav ja argipäevane. Nagu kõik muugi, alates sõnavabadusest ja maailma nägemise rohketest võimalustest kuni kaupa täis poodideni. Ometigi peaksime enesestmõistetavuse keskel tihedamini meenutama aega, mil seda polnud. Meenutama midagi isiklikku, võib-olla kentsakatki, oleva ja olnu kõrvutamise mõttes eriliselt väärtuslikku. 90ndate algul jagati toiduaineid kupongidega, kord aga isegi lastepolikliinikus. Kui teave sellest lõpuks minuni jõudis ja ma suhkrut (või oli see jahu?) küsima läksin, reageeris polikliiniku registraator pahaselt: „No ja kus te siiani olete olnud? Ise olete süüdi, et teie laps nii terve on! Miks teil nii kaua arsti juurde asja pole olnud? Andsime teie portsu juba ära...”
See seik tuleb meelde, kui viieaastase lapselapsega nüüd poes käies hommikusöögihelveste ja pudrujahuriiuli ees seisame ja pead murrame, mida rikkalikust valikust võtta või jätta. Kuid meenutan seda ka märksa tõsisemates olukordades ja olulisemaid valikuid tehes, eriti siis, kui minus mõnikord tõstab pead äkiline rahulolematus tänasega. Mul on hea meel, et saan nüüd ise valida ega pea, käsi
pikalt, anuma ega ootama kuni keegi (riik?) mulle annab.
Mulle teeb heameelt, kui kuulen oma teise lapselapse
esimeste sõnade seas sõna „ise!” Ise riidesse, ise sööma – see tähendab soovi
hakkama saada.
Inimene, kes on sündinud tervete käte-jalgade ja mõistusega, peabki ennekõike ise hakkama saama. Ses mõttes on riiki vaja nii vähe kui võimalik. Ja sealt need hakkama saajad mererannas tulevadki:
noor ema, kolm koolieelikut sabas ja neljas, päris tilluke, alles vankris.
Sellist seltskonda ei kohta just iga päev, sestap pöörduvad pealtnägijate pilgud
järele vaatama. Pilkudes on imetlust (vaat kui tubli!), aga ka kaastunnet
(kuidas see pere küll hakkama saab? kas nad ikka mõtlevad ka...?!). Laste kasvatamine on igaühe oma, täiesti isiklik
ettevõtmine. Selles, nagu paljudes muudeski asjades, ei tasu jääda ootama teiste
abi. Lapsi ei tohiks keegi ilmale tuua sellepärast, et riik seda soovib või
soodustab või et muidu hakkab eesti rahvas otsa saama. Emapalk on hea ja
oodatud, kuid seda ei jätku kauaks. Lasteaiakohtade puudus on pannud mõnegi
emapalgast meelitatud pere laste isiklikkusest aru saama ning taipama, et
emapalk võis olla vaid valimiste eel seatud lõks või parimal juhul inimliku idee
poolik, lõpuni mõtlemata lahendus.
Iga inimese ja iga pere sisetunne ning eluga rahulolu oleneb lõppkokkuvõttes temast enesest. Võrdusmärki ei pruugi olla nii napi raha ja õnne kui ka rikkuse ja õnneliku elu vahel.
> Loe edasi |
