Esseekonkursi võidutöö
= Kadunud kinga otsimas =
Ühe tavakodaniku mõtteid suvel 2006 ehk 15 aastat vabadust

Ma olevat oma kinga Tallinna Stroomi randa kaotanud. Nii rääkis mu ema, kes minuga seal jalutamas käis. Mina, tollal aasta-paarine inimesehakatis, põtkinud vankris ja küllap nii kukkunud titeking märkamatult kaldaliiva. Ema küll otsinud, kuid asjatult.

Sellest jalutuskäigust on möödas enam kui pool sajandit. Tollal, sõja järel, polnud Stroomi enam Eesti Vabariigi aegne lemmikplaaž, kuid oli siiski turvaline linnalähedane jalutuspaik. Mina sattusin teadlikus elus esimest korda sinna pooljuhuslikult alles paar suve tagasi, kepikõnniretkel. Seni olin vahepeal sootuks reostatud ja Kopli-imagoga paika võõristanud. Mis siis, et see jäi mu kodust vaid paarikümne kõnniminuti kaugusele.

Suvel 2006 jõuan pärast tööpäeva taas kord Stroomile. Kuum. Palju rahvast. Kuid siin jätkub ruumi käia ja hingata, rannaäär on ilus ja puhas, piisavalt pikk ja korda tehtud.
Falcki ja rannalipu kõrval, rannahoone kõrval lilleklumbi keskel lehvib üle vaikelu veel üks viirlipp. Sinimustvalge, samasugune, mis suvilaõues vardasse tõmmatuna märku annab, et pererahvas on kodus.

Siin, Põhja-Tallinna mererannas on sinimustvalge enam tähelepanu äratav kui koduõuel, sest jääb paljude erinevate silmapaaride vaatevälja. Ega rand polegi midagi muud kui riigi ja selle asukate väike mudel. Stroomil peesitajatest saab kokku sättida Eesti elu värvika pildi. Kui on isu randa kogunenuid vaadata ja mõelda. Aga mida muud teha, kui pole kannatust ühel kohal praadida, vaid tahad, jalgupidi meres ja kepid käes, kalda äärt pidi käia. Rannavaikelu pakub võimaluse mõelda asjadele, milleks kontoris arvuti taga mahti pole. Merevaade annab ajule vabaduse ja mõtetele teise suuna.

Lapsepõlve on hõlpsam meenutada kui äsja möödunud mõndteistkümmet aastat. Lähiminevik on nagu raamimata ja seinale sättimata pilt. Seda ei saa kaugelt imetleda, sest oled alles seal sees. Sinimustvalge, mis võiks ärgitada tundelisi mõtteid, tundub täna siin rannas enesestmõistetav ja argipäevane. Nagu kõik muugi, alates sõnavabadusest ja maailma nägemise rohketest võimalustest kuni kaupa täis poodideni. Ometigi peaksime enesestmõistetavuse keskel tihedamini meenutama aega, mil seda polnud. Meenutama midagi isiklikku, võib-olla kentsakatki, oleva ja olnu kõrvutamise mõttes eriliselt väärtuslikku.

90ndate algul jagati toiduaineid kupongidega, kord aga isegi lastepolikliinikus. Kui teave sellest lõpuks minuni jõudis ja ma suhkrut (või oli see jahu?) küsima läksin, reageeris polikliiniku registraator pahaselt: „No ja kus te siiani olete olnud? Ise olete süüdi, et teie laps nii terve on! Miks teil nii kaua arsti juurde asja pole olnud? Andsime teie portsu juba ära...”
See seik tuleb meelde, kui viieaastase lapselapsega nüüd poes käies hommikusöögihelveste ja pudrujahuriiuli ees seisame ja pead murrame, mida rikkalikust valikust võtta või jätta. Kuid meenutan seda ka märksa tõsisemates olukordades ja olulisemaid valikuid tehes, eriti siis, kui minus mõnikord tõstab pead äkiline rahulolematus tänasega.

Mul on hea meel, et saan nüüd ise valida ega pea, käsi pikalt, anuma ega ootama kuni keegi (riik?) mulle annab.

Mulle teeb heameelt, kui kuulen oma teise lapselapse esimeste sõnade seas sõna „ise!” Ise riidesse, ise sööma – see tähendab soovi hakkama saada.

Inimene, kes on sündinud tervete käte-jalgade ja mõistusega, peabki ennekõike ise hakkama saama. Ses mõttes on riiki vaja nii vähe kui võimalik.

Ja sealt need hakkama saajad mererannas tulevadki: noor ema, kolm koolieelikut sabas ja neljas, päris tilluke, alles vankris. Sellist seltskonda ei kohta just iga päev, sestap pöörduvad pealtnägijate pilgud järele vaatama. Pilkudes on imetlust (vaat kui tubli!), aga ka kaastunnet (kuidas see pere küll hakkama saab? kas nad ikka mõtlevad ka...?!).

Laste kasvatamine on igaühe oma, täiesti isiklik ettevõtmine. Selles, nagu paljudes muudeski asjades, ei tasu jääda ootama teiste abi. Lapsi ei tohiks keegi ilmale tuua sellepärast, et riik seda soovib või soodustab või et muidu hakkab eesti rahvas otsa saama. Emapalk on hea ja oodatud, kuid seda ei jätku kauaks. Lasteaiakohtade puudus on pannud mõnegi emapalgast meelitatud pere laste isiklikkusest aru saama ning taipama, et emapalk võis olla vaid valimiste eel seatud lõks või parimal juhul inimliku idee poolik, lõpuni mõtlemata lahendus.

Iga inimese ja iga pere sisetunne ning eluga rahulolu oleneb lõppkokkuvõttes temast enesest. Võrdusmärki ei pruugi olla nii napi raha ja õnne kui ka rikkuse ja õnneliku elu vahel.

Pidu või põrgu on enamasti meis enestes. Isegi paljukirutud nõukogude aja äärmiselt piiratud valikuvõimaluste keskel oli võimalik jääda iseendaks. Tollal saadud aukirjadega võrreldes (miks peaksin neidki häbenema, oli see ju minu noorus ja elu) tähendavad tagantjärele siiski märksa enam ühe partorgi tollased sõnad: „Muidu kena inimene, aga üks viga küljes - kipud oma peaga mõtlema.”

Mis teha, mõtlemine on iseloomu viga.

Muidugi on elu edasiminek vabas riigis olnud ülivõrret väärt. On põhjust Urmas Oti kombel ülevoolavalt hõisata: „Fan-tas-tili-ne!” Siiski on raske vabadusele üksnes oodi laulda. Vabadus on toonud kaasa ohtralt valikuid, mida teha on mõnikord palju raskem kui oli leppida valiku puudumisega. Otsustajate valikute hukka mõistmiseks peaks olema rohkem infot ja viriseda ei tasu, kuid ometi ei ole nn tavakodanikul alati võimalik mõista kõike, mis nüüd juba viisteist aastat vabas ja iseseisvas riigis on toimunud. Vaatamata veendumusele, et igaüks peab olema võimeline ennekõike ISE endaga hakkama saama, pole see parimagi tahtmise juures siiski täiesti võimalik. Sealt, kus lõpeb indiviidi võimete piir, algavad riigi kohustused.

See, millest räägitakse Eestis suvel 2006 omavahel rannas või mujal kokku saades, on viieteistkümne aasta tulemus või tagajärg, seni tehtud või tegemata jäänu kontsentraat. Olen üht meelt presidendikandidaat Ene Ergmaga, kelle arvates pole meie riik sugugi laokil, vaid noor ja arenev. Keerulisem aga on mõista, mis kombel saaks iga tavainimene aidata teismeeas riigil rutemini täiskasvanuks saada. Üks võimalus on oma mõtete väljaütlemine – eeldusel, et otsustajad neid ka loevad või kuulevad.

Stroomi oli pikka aega ikka vaid Stromka. Täna kuulen siin üllatavalt palju eesti keelt, kõneldakse ka inglise ja soome keeles. Ranna avastajaid on rohkesti juurde tulnud. Aga kaldal seisavad endiselt hruštšovkad ja Brežnevi-aegsed tornmajad. Millised miljonivaated, omal ajal puhta muidu saadud! Kas söandab keegi nende korterite omanikest ikka veel rääkida ahistamisest?! Vastaskaldale, Rocca al Maresse jääb nn esimene Eesti, kus merevaatega kodu eest tuleb välja käia miljoneid. Siinpool, majade ja mere vahe, lookleb valgetüveline kasesalu ja rannapinkidel istet võtnud vanaprouad, sekka ka mõni vanahärra, räägivad vene keelt. Kaskede alla sätitud laual taovad soliidses eas mehed turakat.

Siinsete meeste seas võib küll olla neid, kes on käinud iga maikuu algul pronkssõduri juures vanu aegu meenutamas ja punaseid nelke murukamarasse torkamas.

Tööle tulles sõidan iga päev pronkssõdurist mööda. Terve suve on sealne pilt muutumatu: hoiatuslindiga piiratud alal seisab või jalutab mitu politseinikku. Nende igavlev olemine on kaugele näha. Niisamuti igal hommikul kuulen raadio liiklusminuteid, mida kipub jääma kõigi ööpäeva jooksul juhtunud õnnetuste üleslugemiseks järjest napimaks. Autojuhid ise ei suuda vabaduses end ohjata, aidata võib vaid korralik liiklusjärelevalve. Kõrge liiklusametnik ajalehes möönab, et see on riigi ülesanne, kuid... Teame-teame, politseinikke napib. Heldeke, mida need tursked mehed siis nii kaua Tõnismäel teevad?! Kas tõesti ei pea otsustajad ühele meelele jõudmist tähtsaks ja venitavad vaenuköit edasi, kuni...?

Ausambaplaati on tahutud kiri: Teises maailmasõjas hukkunutele. See pole mingi üksnes nn vabastajate monument. Nõukogude ajalgi ütles rahvas: tundmatu sõdur Tõnismäel. Järelikult pole seal seisev pronkssõdur Aljoša, Andres ega Achim, vaid on pead langetamas KÕIGI mis tahes rahvusest ja mis tahes vägedes sõdinud ja langenute mälestust pühaks pidades. See paik pole miitingute, kammaijaa või lippude lehvitamise paik, siin peaks olema rahu ja vaikus. Kes kus poolel sõdis ja miks? Kas on mõtet ajaloolise tõe nimel juuksekarva lõhki ajada ja vaenu õhutada? Eesti peredes mäletatakse veel, kuidas sõdis vend venna vastu, sest puhas juhus otsustas, kummale poolele keegi jäi. Peale lugupeetud professor Juhan Peegli, kes oma sõjateest ajendatuna on kirjutanud raamatu „Ma langesin esimesel sõjasuvel”, võib kokku panna väga pika nimekirja Eesti kultuuriinimestest, kes „veendunud punaväelastena” Eesti Laskurkorpuse ridades võitlema pidid... Verinoortel eestlastel oleks kasulik niisugustki ajalugu teada ja mõista.

Minevikku tuleb tuleviku nimel mäletada, kuid on mõttetu sellesse lõpmatult sobrama jääda. Minevikuga tuleb teha vaherahu. Pronkssõduri juures peab olema sama rahulik kui Stroomil, kus ühele pingile mahuvad istuma venekeelne vanapaar ja noor eestlane, seisku sõdur Tõnismäel või kusagil mujal.

Stroomil saame ühel pingil istumisega ise hakkama, sõduri juures aga enam mitte. Minu riik, mida sa oled nii kaua oodanud?

Mu pilk jääb pidama murul lebaval noormehel. Looduse täielikku õnnestumist ei näe ju tihti. Las ma vaatan, ohutus eas nagu olen. Milline voolitud keha, parajalt päikesepruun. Milline sobivalt lõigatud poolpikk juuksepahmakas, veidi toonitatud. Millised musklid. Aa! märkan kauniduse kõrvas rõngast. Oleksin võinud aimata, ilmselt gei. Tunnistan, et sisimas suudan omasooihalejaid mõista vaid siis, kui pean seda haiguseks või kaasasündinud hälbeks. Kuid siinne mees on ikkagi väga ilus! Pealegi olen õppinud sallivust, eriti pärast uudishimulikul lõunasöögil geibaaris Angel kogetud sõbralikku teenindust.

Siiski taban end seostamas homosid ja HI-viirust, andku asjaosalised mulle andeks. Kuid uuem statistika näitab, et see seos on taandumas: nakatanute seas on üha enam heteronoori ja nende seas omakorda varasemast rohkem naisi.

Aids ja HIV on endiselt teemad, mille vastu korralikel inimestel pole üldise arvamuse kohaselt paslik huvi tunda. Vastik, raske ja ebameeldiv kõneaine. Kui arvaksin teisiti, siis valetaksin. Kardan narkomaane ja pelgan HIV-positiivseid. Kuna Eestis on üle 5000 niisuguse inimese, siis võib neid olla täna siin Stroomilgi. Kes, seda ei saa ma iial teada.

Statistikaandmed näitavad, et uusi HIVi nakatumise juhtumeid tuleb Eestis miljoni elaniku kohta aastas kümneid kordi rohkem kui enamikes Euroopa maades. Sel suvel loeme välireklaamiplakatilt, et Eestis saab HIV-nakkuse iga päev kaks inimest.

Üksikisik ei saa nende süngete arvu vastu midagi teha. Saab ainult mõista haigestunuid nagu keda tahes muu haigusega inimesi.
Nende arvude vastu saab üksnes riik.

Minu kõrvale rannapingile istub naine. Oleme umbes ühevanused. Veidi vaikinud, võtab ta jutuotsa üles. Veerand tunni pärast tean, et ta on ukrainlanna, kes kunagi koos mehega Eestisse tulnud, ta abikaasa on nüüd kaks aastat surnud, poeg omaette elamas, tema ise Pelgulinna haiglas õde. Lasen naisel jutustada ja püüan olla hea kuulaja, sest tunnen, kuidas rääkimine talle mõnu pakub. Jõuame rääkida maast ja ilmast, Eesti elust samuti. Naine ei hädalda ega kaeba rahvuslikku ahistamist, pigem jõuab ta jutuga välja samani: olgu riik milline tahes, inimese elu pidu või põrgu oleneb suuresti temast enesest. Meie vestlus käib vene keeles, peaasjalikult räägib küll tema, mina noogutan ja kordan aeg-ajalt tema öeldut üle, sest rääkija ei jäta mulle pause.

Järgmisel pingil saan järgmise vestluskaaslase. Kuulen imekspandavalt ladusat eesti keelt. Ligi seitsmekümnene naine, kes esimesel sõjajärgsel aastal Novgorodist Tallinna tuli, ütleb end olevat eesti keele suhu saanud vähem kui aastaga. Nimelt olevat tema ema esimesel Tallinna-päeval ajanud trammis segi sõnad „kurat” ja „palun”. Eestlasest konduktor teinud seepeale venelannale niisugust uut ja vana, et ema kamandanud koolieelikust tütart: marss eesti keelt õppima, et sinuga niisamuti ei juhtuks! Nõnda veetis tüdrukutirts suve pioneerilaagris eesti laste seas. Täiskasvanueas aidanud tal eesti keele oskust ülal hoida töökaaslased Erna ja Armilde, kes keeldunud temaga muud keelt rääkimast. Vaevalt tajutava aktsendiga pajatab naine mulle oma lugu. Saan teada, et ta on kuus aastakümmet elanud Koplis, töötanud kangruna, olnud kaks korda abielus, mõlemad mehed on läinud igaviku teed, noorem poeg samuti, vanem poeg elab juba kümmekond aastat Ameerikas, tema ise tuli just-just pojapoja pulmast... Lõpuks jõuame sujuvalt Eesti eluni. Pronkssõduri asjus on naine sama meelt: laskem lahkunutel rahus puhata, ärgu lehvitatagu seal mis tahes lippe ega peetagu pidu.

Stroomi-pinkide naiste elulugudest saaks küllap raamatu kokku...

Tõttöelda kadestan neid naisi. Et nad suudavad end juhuslikule kuulajale avada ja toda endale veidi nagu psühhoterapeudiks muuta. Räägiksin meeleldi minagi, kuid ei paindu. Elu jooksul omandatud suhtlemisoskusest hoolimata ei suuda ma end iial juhuslikule kuulajale maha laadida. Sest olen eestlane, kes teatud piire endas ületada ei suuda.

Neid piire olematuks tegema vast ei peakski, need märgivad meie eneseuhkust ja väärikust. Kuid kindlasti peaksime õppima rohkem omavahel rääkima, tulema välja kilbi alt ja teisi inimesi enda ümber märkama. Eriliselt puudutab see eesti mehi, kel oleks kasulik peale rääkimise ka muul kombel auru välja lasta, pudeli haaramise asemel kas või peatäis nutta. Suu avamine on lihtne tegevus, kõik lihtsad asjad aga saadakse või ei saada selgeks maast-madalast. Seega – lastetuba! Koolieelikuid iga hinna eest lugema, kirjutama ja arvutama õpetades (muidu ei pääse ju eliitkooli!) peaksime emade ja vanaemadena lapsi õpetama ka rohkem rääkima, ennast avama ja suhtlema. Võrgundus on tänapäeva märksõna, ja sugugi mitte ainult arvutinetindus, vaid inimeste vahetu suhtlemine. Psühholoogid ja majandusinimesed nimetavad seda ühtmoodi: sotsiaalne kapital.

Selle kapitali kogumises saaks riik kaasa aidata inimliku haridusstrateegia kujundamisega. Et kool oleks võimeline lastetoas antud suhtlemisalgeid kasvatama, oskama igas inimeses just tema tugevusi võimendada. Et tänased väikesed eesti poisid ei peaks mehe-eas teise ilma minema liiga vara, üheks põhjuseks kidakeelsus ja südamesse kinnikiilutud pinged.

Minu riik, kas meie koolides kasvatatakse inimesi?

Suvel 2006 nendib haridusminister meedias peaasjalikult seda, et kui õpetajate palgad ei tõuse, siis pole mõne aasta pärast enam kedagi klassi ette minemas. Selgub, et lisaks sellesuvisele pärispõuale looduses on meil päästjate-, arstide- jt kauakestnud põua kõrval nüüd õpetajatest veelgi suurem puudus!

So-oh. Siis tuleb vist igaühel endal hakata lapsi kodus õpetama.

Kaldateel peatab mind vastutuleja, paberilipikud käes ja küsib, kas on hetk aega. Tean küll, et olen ebaviisakas, aga vabandan ja ütlen, et ei ole. Rannahoone juures on kosmeetika võrkturundusfirma oma telgi lahti löönud ja müüjad randa kliente otsima saatnud. Siin ja praegu pole ma valmis ostma. Hetke pärast selgub, et tegemist polnudki kosmeetikamüüjaga, vaid piiblisõna kuulutajaga. „Jehoova tunnistajad veel puudusid,” vangutan pead ja astun edasi.

Kui uskuda ameeriklasest müügiguru Zig Ziglarit, siis on hea müük veenmine ja sealjuures polegi vahet, kas müüa asja või ideed. Ka kirikuõpetajad tegelevad müügiga, kinnitab Ziglar. On üsna loomulik, et vabas turumajandusriigis vajatakse peale raha ja asjade veel midagi. Hing vajab. Ei tule inimene vabaduseski toime ilma usuta, olgu see milline tahes. Kui nn pärisusk on avastamata või põlatud, siis leitakse sellele asendused, ostlemisest narkomaaniani.

Olen hämminguga jälginud usundiõpetuse vastaste lugupeetud kirjameeste tuliseid arvamusavaldusi meedias, aru saamata, mis kahju võiks selle aine sisseseadmisest koolis meie lastele sündida. Usundiõpetuse vastaste kirjutiste kõrval ei tule meelde ühtki sama ägedat ja tulist alkoholivastast sõnavõttu. Usklike kui veidrike kulul tehakse vapralt nalja ja hoiatatakse usuga kaasneva ohu eest. Vägisi tuleb meelde kunagise teadusliku ateismi aksioom „Usk on oopium.” Üksmeelselt hukkamõistetud lähiminevikus asendati pärisusk kommunismiusuga. Millega asendatakse nüüd? Töö ei tee ju õndsaks, nentis juba Põrgupõhja Jürka.

Vabaduse algusaastatel kõlas harras „Püha öö” Raekoja platsil, kirikud olid äkitselt rahvast täis, toimetajad söandasid kirjutada kirikuõpetajatest portreelugusid ja panna leerilaste fotosid esikaantele. Nüüd avaldatakse mõnuga ateismikirjutisi. Siis nii palju seda „siirast” usku oligi. Silmakirjalik rahvas oleme.

Suhteliselt kergesti kätte võidetud vabadus ja majandusedu on tekitanud meis eufooria elu igikestvusest. Paraku nii pole ja viimsele teekonnale saadetakse lugupeetuimadki avaliku elu tegelased miskipärast ikka kirikuseinte vahelt ning jumalasõna saatel. Kas hirmust surmaga kaasneva tundmatuse ees?

Valik paganluse ja religiooni vahel on igaühe enese valik. Niisamuti on igal inimesel endal valida, kas minna pühakotta või kuulata piiblisõna juhuslikult, mererannal päevitades. Praegusaja ühiskonna eetikakriisi põhjuste üle juureldes aga võiksime siiski tunnistada, et eetika kuldreegel on kirjas Matteuse evangeeliumis ja kõlab: „... kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile...” Teiste religioonide sama õpetus kõlab kristlaste omale üsna ligilähedaselt. Pole olemas muud eetika põhireeglit peale selle, nagu pole olemas eraldi poliitika-, äri- või perekonnaelueetikat. Piiblist on leida üllatavalt rohkesti ühe ja sama eetika põhimõtteid, millest võib keerulistel hetkedel tuge saada nii üksnes enese kui paljude kui teiste elu suunaja.

Kui järjekordse kõnnitiiru järel end taas pingile istutan, maandub minu kõrval noormees, kes kah kohe vestluskaaslaseks kipub. Teen, et kähku minema saan, sest mees on segase jutuga ja silmnähtavalt purjus. Vaistlikult haaran oma kotisangast, sest äsja oli ukrainlanna muu hulgas jõudnud rääkida, kuidas talt eelmisel nädalal siin Stroomil varastati rahakott.

Vargad ja purjutajad pole mingi ime terves ilmas. Kuid meil, eestlastel, näikse olevat alkoholi poole eriline tõmme. Juba esimeses eestikeelses ajakirjas (aastal 1766!) manitseti maarahvast tõsiselt kainusele. Kui halb omadus on rahva geenides, siis ei peaks seda avalikult tagant õhutama, vaid hoopis pidurdama. Esimese Eesti Vabariigi aegsele karskusliikumisele pole nüüd aga suurt midagi vastu seada. Ühenduse Alkoholivaba Eesti ehk AVE eestkõnelejate hääl ei kosta kaugele, sest üle selle meelitab-ahvatleb reklaamislogan Vötame mönuga... Kel tõmme niigi olemas, võtab veelgi julgemalt – ja sõidab enese või teised surnuks või jääb invaliidiks. Küüniline, kuid alkohooliku surm ei pruugi tema lähedastele olla halvim. Alkohoolikust lähedast pikki aastaid taluda on põrgupiin ja valu, mida oskavad kirjeldada vaid need, kes seda on pidanud tegema, kõigest hingest võideldes ja lõpuks alla andes.

Seegi on valdkond, kus inimene üksi ei suuda hakkama saada ja ka pere sageli üliinimlikest pingutustest toetusest ei piisa. Kus sa oled, minu riik, kelle võimuses oleks kujundada alkoholipoliitikat ja peatada Saaremaast Narvani kõlav rõõmuhõise Vötame mönuga?

Rannahoonest tuleb tümpsmuusikat, kuid see pole viimaste detsibellideni kruvitud ega lämmata mere häält. Ümberkaudu pole ka raadioid üürgamas. Õnneks, sest kui raadiot harva kuulengi, siis ikka enamasti kindlat saadet. David Vseviovi „Müstilist Venemaad” või „Rahva teenreid”.

Need, kes rahvale olulisi otsuseid teevad, peaksid tõepoolest olema hingelt rahva teenrid. See tähendab, et unustama isikliku heaolu ja huvid ning olema piltlikult öeldes põlvili inimeste ees, kes neid on usaldanud ning otsustajateks valinud.

Nõnda ei ole riik, mille või kelle poole tavainimene õhkab ja kellelt tuge vajab, midagi muud kui otsustajate kogu. Igale otsustajale on tavakodanik andnud oma hääle lootusega, et tema usaldatu seda häält otsustamisel arvesse võtab ning kodanikku sel kombel usinalt teenib.

Otsustajate elu vahendavast meediast aga jääb küll arusaam, et meil pole rahva teenreid, vaid on rahva peremehed. Poliitikute tegevuse kajastused jätavad mulje, et poliitika on räpane värk, kus pole paika headel äritavadel ega tihti ka muudel eetilistel põhimõtetel. Kuidas on tegelikult, ei tea. Saate pealkiri „Rahva teenrid” ja selle sisu, milles otsustajate tegevusest kõneldakse, enamasti lahknevad nagu ideaal ja tegelikkus.

Tavakodanikul pole peale hääle andmise suurt võimalust riigi kujundamises kaasa rääkida. Teda lihtsalt pole vaja, sest riigi peremehed arvavad ise suurepäraselt hakkama saavat. Tänavu suvel kestev presidendiralli on kui jalgpalli MM või kergejõustiku EM, mida võib telerist vaadata, oma lemmikule pöialt pidades ja aeg-ajalt nördimusest või rõõmust ahhetades, kuid ei enamat. Spordis on kindlad reeglid ja dopingu kasutajat karistatakse ülima karmusega. Poliitikas näikse olevat parimas hinnas just võtted, mida mujal keerutamiseks või suisa valeks peetakse.

Presidendi valimisel ei peeta tavakodaniku häältki vajalikuks. Kui küsitaks, siis annaksin hääle kõhklemata naispresidendile. Põhjenduseks sama, mille Eesti Ekspressile antud intervjuus ütles välja sel suvel Tallinnas esinenud hittlaulja Sting, kes sooviks maailma rohkem naispeaministreid ja -presidente, sest mehed on läbi kukkunud, mehed on liiga egoistlikud.
Vaevalt saab egoistist kunagi TEENRIT.

Stroomi randa rahva sekka jalutama ja pargipingi kaaslase jutu vastu siirast huvi tundma passiks päris hästi Ene Ergma, kuigi iga teinegi teener peaks aeg-ajalt käima nii siin kui mujal rahva seas. Saab ju tulla ihukaitsjaga ja kes nõndagi tulla ei julge, võiks maskeeruda – Tallinna linnapeal on paruka ja itaallaseks kehastumise kogemus sellest suvest ju olemas...!? Või siis leida rahva sekka tulekuks mõni asine põhjus, näiteks kepikõnd, mis usinalt poliitikavankri ette on rakendatud.

Kaks eestikeelset vanaprouat uudistavad suuril silmil mu kõnnikeppe (viimati küll soovitati rikutud fantaasiast ja labasusest vaba sõna: tokid). Nagu varem, nii olen täna Stroomilgi justkui tokkide reklaamiagent pidanud vastama uudishimulikele küsimustele: mis need on ja kas on ka head. Vähemasti viieaastane kasutamiskogemus annab õiguse ja veendumuse kinnitada, et on head muidugi. Igal juhul jälle midagi, mida igaüks ISE enda terviseks ning heaoluks ära teha saab. Tänu tokkidele olen saanud veeta hetki oma mõtete või kaaskõndijate seltsis ning avastanud armsas kodulinnas paiku, millest mul varem aimu polnud. Seekordse „reklaamietteaste” järel vaatavad prouad paljutähendavalt teineteisele otsa ja mul on tunne, et mu tokid tekitasid neis soovi endale samasugused hankida.

Muide, kõnnitokid on head veel selle poolest, et nendega käies pääseb ühistranspordi kasutaja alandusest. Ah et mis alandus? Kes ei tea, võiks automugavusest näiteks nädalaks loobuda ja iga päev trolli, bussi või trammi kasutada. Logisevate roostes sõidukite haisust ja mustusest lahtisaamiseks on vaja raha, mida ei olevat. Tegelikult aga raha ON, kui otsustada Tartu maantee miljoneid maksva remondi järgi. Siingi on küsimus valikutes. Autokasutaja on otsustajate arvates lihtsalt etem kodanik. Ega muud, kui otsustajad tuleks sundkorras ühissõidukeid kasutama panna. Siis näeksid nad oma silmaga, et oh imet, ei ole seal sõitmas üksnes lapsed, puuetega inimesed ja pensionärid. Kui aga oleksidki ainult nemad, siis vääriksid nad nagu mujal, nii sealgi inimväärset keskkonda.

Hiljaaegu sattusin vastama Emori küsitlusankeedile, kus muuhulgas sooviti teada arvamust Tallinna auto- ja jalgrattateede seisukorra ning ühistranspordi kohta. Vähemasti sain oma mõtted välja öelda. Kas minu hääl ka otsustajateni jõuab, on taas otsustajate valikute küsimus.

Astun merest välja, upitan seljakoti selga ja kinnitan tokid. On aeg koju minna. Otse mööda Merimetsa teed astudes olen napi paarikümne minutiga teises, harjumuspärasemas kultuuriruumis. Viimasel ajal, tõsi küll, on need ruumid jõudsalt lähenemas. Lõimumine. Kui Kolde puiesteed pidi minna, võib näha Merko ja Arco Vara uhiuusi, veel pooleliolevaid elamuid. Majade tulevastele elanikele on Stroomi lähedus olnud müügiargument. Merimetsa metsateel uurib üks ema koos väikese tütrega sipelgapesa: ”Смотри, муравей!” - „Smatrii, muravei!” Seejärel lisab ema püüdlikult ja silphaaval: „Si-pel-gas!” Loodan, et kuulsin õigesti. Sellel emal on põhjust õpetada oma lapsele selle maa keelt.

Tokiretkedel jõuan minagi taas Stroomile. Siin on meri ja veel midagi. Mu kadunud king on poole sajandiga muutunud olematuks, kuid ometigi tundub, nagu oleksin selle üles leidnud. Vahepeal kaotatud maalapp on vabadusaastatel tagasi võidetud. Parimatel päevadel särab Stroomil päike. Siin kõneldavad keeled, siinsed inimesed, nende elukäigud ja kombed on vaba riigi üks väike mudel. Olgu küll teab mitmes Eesti, kuid siiski Eesti.