Teisipäeval koju naastes avastasin Müncheni lennujaamas
suuremaid ajalehti sirvides, et vahepeal, kui mina Ludwig II losse vaatasin, oli
Saksamaal vallandunud suisa kodusõda kirjanik Günter Grassi ümber.
Nimelt kavatseb vanameister septembris välja tulla oma memuaaridega ning nüüd – mõnede arvates reklaami eesmärgil – avalikkusse jõudnud ainesest selgub tõsiasi, et 17-aastasena saadeti ta mõneks kuuks Waffen-SSi. See biograafiline seik puhuti üles poliitiliseks skandaaliks. Nii said aastal 2006 sakslasedki oma «pronkssõduri juhtumi» – ainult et nende pronkssõdur kandis meie omale vastupidist vormi ning on üle kullatud Nobeli laureaadina ja mitmete muude kirjanduslike autasude ning ühiskondlike aunimetuste omanikuna. Paraku veel sõja lõpu eel 17-aastaseks saanud Günter Grassile heidavad mõned ette üldse «astumist ridadesse». Just nagu oleks saanud seda vältida, tööteenistusse mobilisatsioonist ning edasisest väkkesuunamisest keeldudes. Tulla saksa avalikkuse ette jutuga, et «ausam olnuks kas või surra kui koostööle minna», tundub eriti räige üleskutsena ajaloolisele rahvuslikule enesetapule. Suured inimesed teevad ajalugu – väikesed inimesed teeb ajalugu ise. Viimastel sõjakuudel oli 17-aastane Günter Grass väike inimene, ehkki ta nüüd on suur kirjanik, kes ise teeb ajalugu, vähemalt kirjanduse ja kultuuri oma. Isegi kui ta oli kasvanud natsionaalsotsialistliku ideoloogia ümbruses – sellest sõnnikust võrsus väärtuslik ning õilis kultuurtaim. Winston Churchill ütles, et inimest, kes noorest peast pole olnud sotsialist, ta täiskasvanust peast ei usalda. Meile, kes me oleme kasvanud kommunistliku ideoloogia ümbruses, peaksid need sõnad kõlama lohutavalt ning arusaadavalt. Sestap mõistame ning usaldame ka Günter Grassi. Arukamad, kes ajaloolist paratamatust taipavad, kuid ikkagi Günter Grassi vastu astuvad, heidavad talle ette, miks ta oma ülestunnistust «varem ei teinud». Nad isegi annavad talle teada, millal ta oleks võinud soodsat juhust kasutada: nimelt 1985. aastal, kui Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl külastas ametlikult koos USA presidendi Ronald Reaganiga Bitburgis sõjasurnuaeda, kuhu oli maetud ka Waffen-SSi liikmeid. Siis võinuks Günter Grass, ütlevad nad, üldise vaieluse tormis ka oma häda vaikselt ära õiendada ja paki maha panna. Aga sel juhul, arutavad nad silmakirjalikult edasi, poleks Günter Grassile ehk 1999. aastal Nobeli preemiat antudki. Nad unustavad, et inimese elulugu on tema kõige isiklikum omand. Millal on «õige aeg» seda muuta, teab igaüks ise. On aeg kive korjata ning on aeg neid laiali pilduda, ütleb piibelgi, igal asjal on oma aeg. Ja kui nüüd mõned kristlik-demokraatide partei (CDU) poliitikud nägid võimalust pahempoolsete vaadetega Günter Grassile ära teha ja talt enesehäbistust, Nobeli preemia tagasiandi või isegi tagasimaksu nõuda, siis nendele vastas auhinnakomitee lihtsalt, pretsedendile viidates: 1948. aastal, kui Norra kohus mõistis kirjanik Knut Hamsuni süüdi hitlerlaste kollaboratsionistina ja karistas teda suure rahatrahviga, ei üritanud mitte keegi talt 1920. aastal antud Nobeli preemiat ära võtta. Ka meisse siin Eestis ei puutu Günter Grassi isiklik minevik, meie jaoks on Günter Grass lihtsalt üks avarapilguline kirjanik ja väga sügavalt kündev autor. Sellest, kas ta kuulus Waffen-SSi või mitte, ei lähe tema teosed paremaks ega halvemaks, mitte karvavõrdki. Kunagi räägiti nalja, et Armeenia raadiolt päritud, kas on tõsi, et Tšaikovski oli homo, ning Armeenia raadio vastas: jah, see on tõsi, kuid me ei armasta teda mitte üksnes sellepärast. Naergu, kes aru saab! |
